Ei ole aus eitada või taunida igasugust varude soetamist, seda on teinud paljud ja ilmselt mõistlikkuse piires. Kuid teadlik varumine niisugustes mahtudes, mille osas olid trahvid ette teada, tegi rahvast ette planeeritud maksumehe. Ma ei tahagi otsida süüdlasi, vaid juhtida tähelepanu ausates kategooriates arutleva mõtteviisi kujundamise vajadusele. Kahjuks paljastubki siin aja jooksul sisse juurdunud loomujoon. Selle koha pealt on meie kultuurikiht õhuke. Mõtlen siin ühte kultuuri euroopalikest tahkudest, mida väljendab sõnapaar ?aus mäng? (?fair play?). Jah, see mäng lubab taktikalist kavalust ja eeldab tarka tegutsemist. See ei eelda, et peab kõik ära rääkima, kuid taunib siiski tahtlikku ja pimedat petmist. Pikas perspektiivis on ka riikidevahelistes suhetes edukas vaid ausa mängu diplomaatia, eriti väikeste riikide puhul. Usalduse krediidi kulutamine läheb kalliks maksma.
Tahte vajalikkust tunnistatakse küll spordist rääkides, kuid hoopis tähtsamate asjade puhul ei osata näha, et tahtmine on perspektiivi paariline. Schopenhauer kirjeldas isegi tervet maailma kui tahet ja kujutlust. Potentsiaalselt sisaldab tahe endas perspektiivi, suur tahe siis ka suurt ja hea tahe head perspektiivi. Lühidalt öeldes tunnen ma vajadust perspektiivse tahte järele, nii igaühe elus kui riigi tasandil. Maksumaksja, kes käib valimas, tahab näha perspektiiviga juhtimist ja mitte vaidlemist raha kiire kulutamise mahtude üle. Sajandi vältel aset leidnud põllumehekultuuri asendumine linnakultuuriga on teinud perspektiivse mõtlemise raskemaks, kuid kultuuri süvakihtidest võib veel ressursse leida.
Nüüdseks on aga tõsiasi, et elame võimsate peeglitega maailmas, kus kommunikatsioonivahendite kiirus ja arv ei lase ühegi rahvuse autoportreel põlistuda ega seda teistele ette maalida. Tõsiasjad lihtsalt rikuvad selle ära. Tõsiasjad ei ole aga ainult ?võõrad kurjad jõud?, vaid ka meie endi teod. Kuidas nendega hakkama saada on muu hulgas ka tahte küsimus: missuguse müüdi järgi tahame edasi minna?
Müüdi all kõige laiemas tähenduses mõistan ma niisugust jutustust, mille kohaselt üksikisik või sootsium on endale maailma sõnastanud. Inimesed ja rahvad valivad ja kujundavad endale ja endast müüte. Müüdi pooleldi alateadlik valik ja selle edasine kujundamine on ühelt poolt küll hariduse ja kasvatuse, teiselt poolt aga ka tahte asi ning müüdi sisust oleneb tema kandja perspektiivikus. Ebausaldatavate selgituste andmine suhkruvarude kohta näib alguses väljavabandusena, kuid sellest saab peagi jutustus endale ja teistele, mille kohaselt me maailma näeme ja seda siis ka teistele pakume.
Teadusuuringu põhjal näitas sotsioloog Juhan Kivirähk (EPL 23. IV) rahva kasvanud usaldust niisuguste ametkondade ja isikute vastu nagu piirivalve, kaitsevägi, Eesti Pank, vabariigi president, õiguskantsler ja kirik. Pingerea lõppu jäid riigikogu, valitsus ja muud institutsioonid, kelle leivaametiks peab olema eesmärkide sõnastamine ja nende saavutamise teede kaardistamine. Aina muutuvad valitsused ja eelmiste ministrite töö nullimine süvendab tunnet, et arukas riiklik tervik puudub. Päriselt ei asenda seda tühikut miski, kuid kusagilt peab liikuma hakkama. Terviku sees on osasid, mis on tervikust paremad.
Ma näen praeguse Eesti edasiviivat mootorit niisuguste ametkondade ja isikute iseseisvas vastutuse võtmises ja sihipärases tegevuses, kellel on tahet parema nimel iseseisvalt tegutseda. Näib, et pingereas positiivse poole peal olnud institutsioonid ja isikud on märgatavalt panustanud niisugusele eetikale, mida iseloomustab pikas perspektiivis mõtlemine ja püsivate tulemuste tahtmine. See on nende inimeste ja asutuste poolt kujundatav jutustus, osa positiivsest müüdist. Tahe anda keskmisest paremat viib ka keskmist edasi, kas või väikeste asjade kaudu. Olgu selleks siis loobumine kultuurimajade toetamisest kasiinode rahaga või ajakirjanduse elektroonilise koduaia keelekultuuri puhastamine. Niisuguseid tegemisi tasustatakse veel kunagi ? siis, kui ajalugu kirjutatakse pikast perspektiivist nähtuna.