?Avamere? trumbiks on digivideo vaoshoitus (ebaisiklikkus, külm koloriit), olematu (või pigem ettemääratud, automaatne) sündmustik, rahulik montaa? ja Graeme Revelli muusika. Viimane on põrandaalustes sfäärides hästi tuntud tumeda ambient?i, samuti erakordselt veidra ja tundliku eksperimentaalmuusika meister.
Kõige imetlusväärsem ses filmis on kolme suure (metatasandi) osalise ehk ookeani, muusika ja diskreetse poeetilisusega monteeritud kaadri harmooniline kooskõla. See ongi selle filmi õnnestumise tingimus, rohkem pole tegelikult enam midagi vaja. Esitatud tingimuste lihtsuse ja muidugi ka nende rahuldamise edukuse tõttu on ?Avameri? ideaalne film.
Realismi ja õuduse vabadus
Filmi kasumlikkus sellest muidugi otseselt veel ei järeldu. Oletan, et vaatajale teevad ?Avamere? ligitõmbavaks terava realismi, eheda ja varjamatu õuduse ning ?elementidega vahetus kokkupuutes olemise? efekti kombinatsioon. Küllap just seda tänapäeva inimene eriliselt vajabki: virtuaalse tegelikkuse subjektina on see võib-olla üks tema olulisemaid vajadusi üleüldse, mille ees igasugused esteetilised, meelelahutuslikud jm kriteeriumid peavad taanduma (või mis, alternatiivina, määravadki nende kriteeriumide sisu). Inimene on harjunud kõikjal (ja paljuski just filmide vahendusel) kogema virtuaalsust, mille üks tunnetuslikke korrelaate on võimalus oma tegevusi (ja ?tegelikkust?) vabalt valida. Vahetu kokkupuude elementidega purustab selle kultuuris sügavalt juurdunud illusiooni. See kokkupuude võimendab ka ?Avamere? fataalsust, tingides ühtlasi sü?ee ?juhitamatuse? (mis omakorda võimendab fataalsuse efekti veelgi).
Niisiis on meil siin tegu paljude tänapäeva filmi olulisemate reeglite (virtuaalsus, tegelased saavad oma käitumisega sündmustiku kulgu mõjutada, action, kiire montaa?) eiramisega. Kahe viimase asemel pakub Kentis meile mõõdukas koguses poeetilist montaa?i: merevõtted vahelduvad linnu- ja linnapiltidega, üksteisele järgnevad hüpnootilised pildid lainetest, taevast ja veest, filmituna eri kauguse, valguse ja nurga alt. Sellised seeriad, kui need ilmuvad (mida ei juhtu just kuigi tihti, kuna põhiliselt näidatakse ikka peategelasi vees), on teatavaks visuaalseks paralleeliks Graeme Revelli muusikaga.
Looduse must ja mõistmatu süda
Paari sõnaga ka sündmustikust. Puhkusel mees ja naine sõidavad koos suurema seltskonnaga avamerele sukelduma ja unustatakse sinna. Selles ühes lauses sisaldub maksimum, mida filmi vaataja enne selle nägemist võiks sündmustikust teada. ?Avameri? on õudusfilm, kuid põhilised tunded, mida see vaatajais tekitab, on lisaks õudusele veel kurbus ja jõuetus. Kui üldse on olemas filme, mis suudavad vaatajaid õudusest sõna otseses mõttes nutma panna, siis ?Avameri? on kindlasti üks neist ning mõjuvuselt esimeste seas.
Kala, erinevalt näiteks delfiinist, ei ole inimesele mõistetav. Me võime tema käitumist endale tehniliselt põhjendada (nagu võime põhjendada kõike muudki), aga kala kui selline jääb meile ikka sama võõraks ja hoomamatuks nagu ookean. ?Avameri? näitab meile tegelikkuse (looduse) musta ja tukslevat südant ? seda, mida inimene tõenäoliselt kunagi ei mõista. Kuid sellegipoolest suudab inimene kõik, nii iseenda, kala kui tulevikus võib-olla isegi ookeani teatud tehnilisele kalkulatsioonile allutada.
Kala hüpermarketi akvaariumis ja ?Avamere? sukeldujad on ühe ja sama funktsiooni kaks sümmeetrilist tuletist: mõlemad asetatakse võõrasse keskkonda, mõlemale tagatakse minimaalsed tingimused ellujäämiseks (akvaarium ja sukeldujavarustus), mõlemad määratakse surmale. Asja veelgi üldistades on tegu tehnilise progressi kahe raskesti välditava tulemusega, mida (kuna need kõigis vähegi empaatilistes inimestes sügavat kaastunnet äratavad) peaks siiski püüdma vältida.
Kuna ?Avameres? pole peaaegu ühtki stereotüüpi, ei jää see film meelde. Ilmselt vastupidiselt taotletule kehtestab filmiline stereotüüp end alati erinevusena reaalsusest, hälbena, mis sööbib just seetõttu mällu. See ülimalt tähelepanuväärne film jääb aga, nagu reaalsuski, märkamatuks.