Dokumentaalne telesari „Hetk ajaloos“ (Eesti 2017–2018, 45×4 + 9×7 min), režissöör-stsenarist Raimo Jõerand, montaažirežissöör Andres Lepasar, helilooja Ardo Ran Varres.

Pilk käekellale viib meid kergesti ajas sada aastat tagasi. Käekellad läksid moodi pärast Esimest maailmasõda. Moeloojateks olid rindelt koju jõudnud ohvitserid, kes olid sõjas kogenud aega erilisel viisil: täpselt ajastatud liikumine suurtükitule intervallides oli jalaväelasele elu ja surma küsimus. Pilk kellale andis teada, kui kaua kestab hetk − mitu sekundit on jäänud rünnakut ette valmistava tulelöögi lõpuni.

Juba aasta jagu oleme näinud pühapäeva õhtul pärast AK uudiseid mõne minuti arhiivikaadreid Eesti ajaloost, ajast sada aastat tagasi. Sarja „Hetk ajaloos“ autorit Raimo Jõeranda on huvitanud, mis toimus sel ajal maailmas ja milline oli Eesti tee iseseisvuseni?

„Hetk“ hõlmab ajavahemikku 1917. aasta aprillist Vabadussõja lõpuni.

Sarja osad on lühikesed, kusjuures liiga lühikesed, et midagi mõtestada või seletada, kuid piisavalt pikad, et näidata. Tundub, et autorite eesmärk ei ole olnud ülevaate andmine sellest keerulisest ajajärgust. Pigem on üritatud tabada hetke ja tuua see võimalikult ehedal kujul vaatajani omalt poolt midagi lisamata.

Sarja võib vaadata kaheti: üksikute osadena või ühekorraga ERRi portaalist. Peab ütlema, et esimene variant on parem. Klippide järjest vaatamine ei loo selgemat tervikut, vaid tekitab pigem soovi kritiseerida, hetkena on „Hetk“ aga visuaalselt nauditav. Sarja üksikosadena vaadates ei häiri ka ajuti korduvad ja teemaga mitte nii hästi haakuvad kaadrid. Filmi- ja fotomaterjal koos seda saatva tekstiga on hästi valitud ja esitatud. Tõsi, alati pole selge, kas pilt on lähtunud tekstist või vastupidi. Kohati jääb mulje, et pildimaterjal on dikteerinud teksti, kuid see on mõistetav, arvestades vanade arhiivikaadrite nappust ja eripära.

Milline oli maailm sada aastat tagasi, mida „Hetkes“ portreteeritakse – raamistik, kuhu oma ajast välja tõstetud hetked sobituvad? Iseenesest ei tundugi juhusliku hetke kaudu 1917. aastale lähenemine väga vale, kuna nii keeruline aeg ei lase end lihtsalt portreteerida. Ajastu laiemaks mõistmiseks toon esile mõned märksõnad, mis võiksid ehk tollast õhustikku iseloomustada. Mil määral jõuab ajastu sarja abil vaatajani, on juba igaühe enda otsustada.

Eufooria ja tardumus

1917 oli kahtlemata kirglik aasta. Inimesed teadsid vähe ja uskusid paljusse. Masside suurejooneline triiv. 1917. aasta kevadel vanglate uksi lõhkunud inimesed ei nõudnud ainult poliitvangide, vaid kõigi vangide vabastamist. Paljud uskusid, et vanglaid pole tulevikus vaja ja vabaks lastud vangid kasvavad demokraatlikus ühiskonnas ise ümber. Inimesed olid valmis seisma nädalate kaupa miitingutel, kuulates ühte ja sama juttu.

Masside vabadusjoovastus langes ajaliselt kokku ülestõusmispühadega. Eestis mitte, kuid Venemaal oli sellel paljudele sümboolne tähendus. Inimesed uskusid tõemeeli, et mõne aasta pärast saabub maa peale jumalariik. Nikolai Berdjajevi väljendit „religioosselt laetud sotsialism“ võib mõista nii ülekantud kui ka otseses tähenduses. Praegu võib meid panna muigama postkaart kirjaga „Kristus on üles tõusnud, elagu demokraatlik vabariik!“ ning revolutsioonilise sõduriga punase pühademuna taustal, kuid 1917. aasta kevadel ei olnud selles midagi kummalist. Samuti ka liturgias, mida peeti punaste lippude all. Paljud vaimulikud tervitasid revolutsiooni. Kirikutesse siginesid ilmikutest piiskopid ja nn sotsiaaldiakonid. Seda teadvustamata on raske mõista 1917. aasta revolutsiooniliste protsesside dünaamikat. Öeldakse, et Vene ajaloos on kõige ohtlikumad need rahvaliikumised, mida kirik ei suuda vaigistada. Võib-olla ei olnud see juhus, et enamlus sai lõpuks lüüa vaid neil aladel, kus ei domineerinud õigeusk? Ehk siis Poolas, Soomes ja Balti riikides.

Siinkohal üks märkus „Hetke“ teemavaliku kohta. On kiiduväärt, et sarja autorid pole piirdunud ainult poliitilise elu kroonikaga, vaid on kajastanud mitmesuguseid teemasid. Subjektiivse hinnangu kohaselt on olnud sarja kõige paremad osad need, kus räägitakse kultuurist. Teemavalikus on siiski tunda tänapäeva inimese eelistusi. 1917. aastal marginaalses rollis sport on esindatud eraldi klipiga (jooksuvõistlus Soomes), kuid muutused kirikukorralduses on jäänud tähelepanuta. Eestlase suhe kirikuga oli sada aastat tagasi teine kui tänapäeval ja kas või Eesti vaba rahvakiriku asutamine oleks väärinud mainimist.

1917. aasta üks paradokse oli, et ühtede inimeste eufooria tõi kaasa teiste tardumuse – tuhanded inimesed oleksid nagu hangunud.

Sellise passiivsuse mõju võis olla suuremgi kui revolutsioonilise aktiivi sahmimisel. 1917. aastat on raske ette kujutada inimesteta, kes jäid passiivseks. Kuidas portreteerida passiivsust?

Me ei tea, mida mõtlesid ja tundsid inimesed 1917. aastal. Me võime ainult arvata. Kindrali ja sõduri päevikute sissekanded võivad üllatavalt sarnased olla, kuigi perspektiiv peaks olema teine. 1917. aasta suvel Tartusse tagavarabrigaadi ülemaks määratud kindral Mihhail Ivanov muretses oma saamata jäänud palgaraha pärast. Päeviku sissekanded Tartu perioodist koosnevad suures osas märkustest menüü ja kassaseisu kohta. Kas see oli vana kindrali piiratus või kaosest sündinud tardumus?

Juhuslikkus

Nii nagu eufooria ja passiivsus on keerulistele aegadele iseloomulik juhuslikkus. Suur osa inimestest jääb juhuslikeks pealtvaatajateks, kuid ka sündmustes aktiivselt kaasalööjad on paljus juhuse meelevallas. Keerulistel aegadel on sõnal ja teol suurem kaal. Nii ka juhusel. Kuidas kirjeldada juhuslikkust tagantjärele? Ajaloos asetub kõik lõpuks oma kohale ja tagantjärele tundub, justkui ei oleks saanudki teisiti minna.

Eestlaste massimeeleavaldus Petrogradis, mille käigus esitati autonoomia nõue, oli Eesti ajaloo seisukohalt kahtlemata oluline sündmus. Vähem teatakse, et umbes samal ajal toimus Petrogradis veel üks meeleavaldus, kus sõjas sandistatud sõdurid liikusid suure massina samuti Tauria palee juurde, kus nõudsid sõja jätkamist. Tuhanded köndistatud ja sidemetes sõdurid komberdasid loosungite all „Meie haavad nõuavad võitu!“. Järgmisel päeval teatas Ajutise Valitsuse sõja- ja mereminister Aleksandr Gutškov liitlasriikide saadikutele, et Venemaa jätkab sõda. Järgnes katastroofiga lõppenud pealetung Galiitsias, mis päädis Kornilovi väljaastumise ja monarhia kukutamisega. See tuletab meile meelde, et sarja hetked on juhuslikud teiste omasuguste seas.

Juhuslikult tänaval kohatud inimene võis neil päevil muuta elu pikaks ajaks või igaveseks. Nagu juhtus suurtükiväekapten Karl Mutsoga, kes kohtas 1918. aastal Tartus raudteejaama platvormil tuttavat ohvitseri, kes tegi ettepaneku sõita Venemaale. Revolutsioon paiskas eestlasi üle kogu Venemaa ning kodusõja järel üle maailma: Harbinist Argentinani ja Türgist Poolani. Sageli olid kõige selle taga samasugused juhuslikud kohtumised.

1917. aastal sisenesid tuhanded inimesed poliitikasse või edutati ametitesse, kus nad polnud kunagi töötanud. Kooliõpetajad ja ametnikud, advokaadid ja ohvitserid, ajakirjanikud ja pagulased, töölised ja põllumehed tüürisid riiki ja vaidlesid Eesti ja Venemaa tuleviku üle. Mingis mõttes olid nad kõik juhuslikud inimesed, nagu ka miljonid demobiliseeritud sõdurid, kes ummistasid vaksaleid ja väljakuid. Eesti riigi tekke seisukohalt on oluline, et tänu rahvusväeosadele toimus mitmekümne tuhande eestlase demobiliseerimine kodumaal.

Selles segaduses kerkis esile inimtüüp, keda on nimetatud komiteelaseks. See oli sageli lihtne sõdur, kes komandeeriti tagalasse delegaadina oma polku esindama. Seal sai ta (võib-olla elus esimest korda) elada hotellis, einestada restoranis ja sõita autoga – joobuda masside juubeldamisest. Need olid noored, tugevad, sõjas karastunud ambitsioonikad mehed. Pole imestada, et nad ei olnud nõus neist hüvedest loobuma, vaid jätkasid revolutsiooni „süvendamist“. Puudulikke teadmisi pidid kompenseerima innukus ja oskus hetke püüda. Tänapäeval ringi vaadates tundub, et komiteelase vaim ei ole kuhugi kadunud ja see sitke tõug elab edasi ajastule ja riigikorrale vaatamata.

Kaardiväe Soome polgu ohvitser Dmit­ri Hodnev kirjutab oma mälestustes, kuidas polgu saja aasta juubeli ajal 1916. aasta detsembris mängiti Maria teatris Daniel Auberi ooperit „Portici tumm tüdruk“.* Sama ooperit, mis etendas olulist rolli 1830. aasta Belgia revolutsioonis. Ooper oli olnud pikka aega Venemaal keelatud, kuid Esimese maailmasõja ajal oli tsensuur selle vabaks andnud – jällegi juhus … Hodnev meenutab, kuidas üks näitleja puhvetis prohvetlikult ennustanud, et kõikjal, kus seda on mängitud, on puhkenud revolutsioon. Mõne nädala pärast algasid Petrogradis rahutused. Grigori Rasputin oli elu lõpuni veendunud, et kui ta oleks juhtunud õigel päeval Nikolai II koos olema, oleks ta suutnud teda veenda mitte sõtta astuma. Milline peab olema riik, mille saatus sõltub nii suurel määral juhusest?

1917–2017

Venemaal tähistati 1917. aastat vaikselt: valitsev seisukoht on, et 1917. aastal kaotasid kõik. Iseseisvuse saavutanud impeeriumi äärealadest pigem vaikitakse või räägitakse halvustaval toonil. Eriti tagasihoidlik oli Veebruarirevolutsiooni kajastus. Ermitaaž korraldas sel puhul näituse Hollandis, kuid kodumaal möödus see tähtpäev märkamatult.

Venemaal on endiselt palju neid, kes usuvad, et 1917. aasta oli üksainus õnnetute juhuste kokkulangemise jada. Jätkuvalt küsitakse: kes on süüdi, miks see juhtus ja kas seda saanuks vältida? Tsiteeritakse tuntud vene ajaloolast Boriss Mironovit, kelle arvutused näitavad, et Venemaa oli 1917. aasta algul tegelikult tõusuteel: majandus kasvas ja armee oli paremini relvastatud ja varustatud kui 1914. aastal. Sellest tulenevalt on Venemaal endiselt populaarsed konspiratsiooniteooriad, jätk sada aastat vanadele kuulujuttudele. 1917. aastal uskusid paljud, et Talvepalees on salatelefon, millega Hesseni Kärbes ehk keisrinna Maria Fjodorovna edastab salajast infot sakslastele. Täna korrutatakse Venemaal, et revolutsiooni tegid Saksa raha, Briti agendid ja massoonid. Kõik see mõistagi oli (raha, agendid ja massoonid), kuid nende mõju 1917. aasta sündmustele on kõvasti üle hinnatud.

Sarja vaadates tekib paratamatult võrdlusmoment tänapäevaga. Kui palju saame meie täna aru ümberringi toimuvast? Kas tunneme ära, kui ajastu on jõudnud murdepunkti? Sinna, mida Egon Friedell on tabavalt nimetanud inkubatsiooniperioodiks. Kui palju ollakse täna valmis oma riigi nimel pingutama? Kas oleme valmis vajadusel oma elu kaalule panema? Vähemaga pole riigid sündinud ega püsinud. 1917. aasta rahvajuhtidele mõeldes (ükskõik, mis värvi) mõjuvad Kataloonia praegused juhid pigem karikatuurina.

Selliste filmide puhul saab veel kord kinnitust, et memuaaride mõju on sageli suurem kui akadeemilistel käsitlustel: lugeja haakub üksiku inimese vaatenurgaga kergemini. Mälestuste autorid on hinnangut andes vahetud ja otsekohesed. Akadeemiline ajalugu, kus taotletakse objektiivsust, sellel väljal ei konkureeri. Küsimus on, kas saame mälestustest rohkem teada ajastu või autori kohta? Nikolai II on kirjutanud päevikus päev enne rahutuste algust Petrogradis, et ta luges, igavles ja mängis doominot. Me saame teada midagi Nikolai II kohta, kuid vähe selle kohta, mis toimus n-ö suurel pildil. „Hetke“ teemanimestiku esinduslikkusele vaatamata tekib sarja vaadates kohati samasugune tunne. Me oleme justkui midagi näinud ja midagi teada saanud – aga mis see nüüd siis oli? Sari nõuab vaatajalt korralikke ajalooteadmisi, nendeta ei ole faktidel kuhugi kinnituda ja mulje haihtub.

Sarja tekstis on pisivigu, millele osutamine mõjub ehk tarbetu norimisena. Olgu üks siiski siinkohal ära toodud: Tallinna merekindluse suurtükipolgu adjutandil ei olnud kindlasti voli anda käsku tuli avada, mida tahes on Konrad Rot­schild hiljem ise öelnud või kirjutanud.

Sarjast „Hetk ajaloos“ saame teada, et on olemas lai ja mitmekesine valik huvitavat visuaalset materjali. Ehk on tegijatel plaanis kokku kogutud materjali alusel teha üks põhjalikum dokumentaalsari? Selline samm oleks kindlasti ettevõtmist väärt ja siis võiks „Hetke“ võtta materjali korrastamisena.

* „La muette de Portici“, 1828, Venemaal nime all „Palermo bandiidid“.