Ragtime
Igaüks meie seast kaevab siin iseendale hauda
nii suurepärased on need restoranid
ja mulle ei ole jäänud mitte midagi püha midagi
rõõmust rõkkab mu süda
ainult trummar mängib veel
aga see mäng on süütu
„me joome mingit täringuviina“
see tähendab aga no tõega mis tähtsust sel on
lapsepõlv on nagu nahkhiir
ja need kes täna akaatsiate varjus muusikat teevad
ka need on olemas vaid kui aimus aimus aimus
mis on juba kaotamas mõtet
1981
Purjus kuu vaaritab viimse peal veini
Purjus kuu
vaaritab viimse peal veini
purjus tähed seda
valavad kõrgetesse pokaalidesse
ja meie kasin
pidu läheb edasi
1981
Mälestuste laev
Ja nüüd
ütlesid kunagi
kristalses laevas
mis purjetab mööda uinunud merd
aheldan sind mälestustes endaga kokku
ja ei ole ei ole seda reetmist mille andeksandi
meie kohal ringi tiirleva linnu tiibade all ma poleks
lootnudki
karid
madalik
masendus
alandlikult tagastan sulle möödunud päevade udu
alandlikult loovutan sosinad sinu ja minu
kristalses laevas mida enam ei valgusta
miski ses piiratud piiritus meres
pöörlevad ju vaid me varjud
mälestus
1981
Veel kord rüütlist, kuradist ja surmast
Kolmkümmend aastat ratsutas ainult selleks
et jääda lõpuks ühe aasa peal seisma
silmades sügav kurbus; tuul aga sasis
naljakalt kiivri küljes lehvivaid sulgi
pihlaka roostes leht lipnes lõdvalt
torgatud mõõga otsa ja kilp
kirjaga „Lootus on minu kohus“
säras punaselt õhtu tühjuses
kõrval seisis kurat ja hoidis
ratsmetest hobust ning ka surm
saabus viisakalt hilinemata
sel hetkel olid nad võrdsed, igaüks
teadis, et kaotab, hilisemad
annaalid räägivad leppimisest. Kuid see on vale
2011
Tuba
See tuba on minu isamaa
sest siin ma koos sinuga uinun
uksel ripuvad võtmed
raadiokrapp on vait
ei mingit kadrilli ja polkat
see tuba on minu isamaa
siin ma võiksin ka surra
sina paindlik kui karjuse vits
kui ta mägedesse viib karja
kurb on mul kui sa lahkud
siis aga võtan raamatu
meie minevikust kõigest mis vaikitud koos
2011
Leedu keelest tõlkinud Rein Raud
Esimest korda kohtusin leedu luuletaja Antanas A. Jonynasega (1953) ühel Nõukogude Liidu noorte autorite üritusel Gruusias, kuhu sõitsime Eestist koos Doris Karevaga. Aastad olid veel 1970ndad, mina käisin igatahes veel keskkoolis. Rääkisime Antanasega siis kõigist maailma asjadest ja muu hulgas ka leedu luulest, mis oli mu meelest selline rõhutatult ülev ja isamaaline – mitte et mul toona midagi selle vastu oleks olnud. Selgus, et minu arusaam oli täiesti ekslik, sest põhines raamatutel, mida oli võimalik saada raamatupoodidest, aga paremat luulet sealt ei pidavat üldse leidma. Tõsi ta oli – ehkki ka Jonynase nimi oli mulle siis juba tuttav, polnud ma kunagi tema tekste lugenud.
Hiljem kohtusime ka Leedus mõned korrad, aga siis jäi kontakt soiku, sest meie vanusevahe oli tollal tähendusrikkam kui praegu. Uuesti hakkasimegi suhtlema alles ehk kümmekond aastat tagasi, Leedu intellektuaalide suvelaagrites, kus mõlemad ikka käisime. Siis kuulsin – teistelt, sest ise ta oma loomingust ja selle tähtsusest leedu kirjandusele väga rääkida ei armasta –, et 1980ndatel olevat ta olnud lausa kultusluuletaja, kelle tekste teadis peast suurem osa Leedu kirjandushuvilisest noorsoost, ning et tema ning paari tema kolleegiga algas leedu luules uus periood, nõukogude reaalsusest keeldumise ja kompromissitu sisemise vabaduse ajastu (nii iseloomustab teda kirjandusteadlane Elena Baliutytė). Nüüdseks on Jonynas avaldanud oma kakskümmend luulekogu ning ohtralt tõlkeid ning leedu luulet on ilma temata peaaegu võimatu üldse ette kujutada. Ja midagi palju konkreetsemat ongi Jonynase kohta raske öelda, sest tema vormiline ja mõtteline gamma on tohutult lai: see mahutab nii keerulisi vormieksperimente kui ka ladusat vabavärssi ning impressionistlike hetkepiltidega kõrvu leiab ulatuslikke kirjanduslikke mänge ja müstifikatsiooni. Sestap ei saa siinse lühikese valikuga paraku anda tema loomingust rohkemat kui ainult põgusa aimuse, aga loodetavasti kõneleb enese eest seegi.