Mati Turi rüütel rinaldo rollis. PM/scanpix
Aastal 1773 olevat keisrinna Maria Theresia öelnud oma kuulsa lause: ?Kui tahan head ooperit kuulata, siis lähen Eszterhazasse?. Parafraseerides seda ütlust, võiks lause lõpetada: siis lähen Nargen Operasse.
Eesti Draamateatri saalis kuuldud-nähtud Joseph Haydni ooper ?Armida?, mille libreto aluseks Torquato Tasso eepiline poeem ?Vabastatud Jeruusalemm?, oli meie muusikaelus kindlasti üks viimase aja tähtsündmusi. Esiteks muusikalise materjali esmakordsus meie ooperilaval ? avastamisrõõm oli suur. Teiseks teose stiilne, hoogne ning värvikas ja veenev interpretatsioon Tallinna Kammerorkestri ja lauljate poolt, hingeks ning dirigendiks Tõnu Kaljuste.
Kuna meie ooperilavadel on viimaste kümnendite repertuaarivalik millegipärast väga kaalukalt tiirelnud Verdi ümber ja ajaloos tagurpidi liikudes on Mozart nagu viimane verstapost, siis on kahju, et seal lähedal elanud mehed nagu Gluck, Händel, Lully ja Rameau on lavastajate-dirigentide huviorbiidist täielikult välja jäänud. Ometi on see muusika võluv ja noortele lauljatele ülimalt arendav. Kummalisel moel on ka sisuliste probleemide ring igihaljaks jäänud: inimsuhted nii isiklikus kui ühiskondlikus plaanis pole märkimisväärselt muutunud. Hea tõestus on kõnealune ?Armida?, mille sisu saime väga adekvaatse ja vaimuka tõlke tõttu nautida. Kõigele lisaks on tõlkijal Maarja Kangrol hea muusikaline vaist ning tekstid tundusid olevat ka lauljatele väga suupärased.
Kuna tegu oli kontsertetendusega, siis jäi lavastaja Priit Pedajase ning valgus- ja kostüümikunstniku (Airi Eras ja Ain Nurmela) osakaal minimaalseks.
Veidi kahju oli sellest, et kostüümikunstnik on näinud nii lõõmavat ja kirglikku armastuslugu algusest lõpuni vaid mustas värvis. Kusjuures libretos on lausa märkus, et Armida ilmub mustas esmakordselt alles enne viimast katset võita tagasi Rinaldo armastus ? siis, kui ta astub välja võlutud mürdipuust. Sellega on ära võetud traagilise lõpu visuaalne dominant. Kuigi tegevuse taustaks on sõjaolukord, ristirüütlite 1099. aastal toimunud esimene vallutusretk Jeruusalemma poole läbi Damaskuse, poleks vist palju olnud toetada ligi kolmetunnist sündmuste käiku ka valgusmänguga. Inimtunnete mõõtmatu diapasoon kõigis värvinüanssides jäi nüüd vaid muusikute kanda, kusjuures lauljad olid mitme aaria puhul lausa varjus. Valgus kui materjal jäi suurelt osalt kasutamata.
Sopran Aile Asszonyi ja tenor Mati Turi pakkusid saalis olijaile oma musitseerimisega suurimat rõõmu: vokaaltehnika on mõlemal pea ideaalilähedane, seda nii koloratuurtehnika kui kõrgregistri laulmisel, rääkimata dünaamika valdamisest ja tooni ilust nii forte?s kui piano?s. Rollikäsitlus oli mõlemal kirglik ja mitmeplaaniline, kuid kahe väga ereda isiksuse, paganliku nõia Armida ja rüütel Rinaldo dialoogid kulgesid esimesest viimaseni veidi ühes plaanis, võib-olla oleks lavastajakäsi võinud neid keemistemperatuure pisut diferentseerida aidata.
Kõikides Nargen Opera Haydni ooperites osalenud bariton Rainer Vilu on teinud läbi arengu nii muusiku kui lauljana. Sopran Kädy Plaas laulis puhtalt, kartmata äärmuslikke kõrgusi, kuid võib-olla ei tasuks nende viimastega nii väga hasartselt tegeleda, vaid pöörata enam tähelepanu ülemtoonide otsingule.
Esmakordselt Nargen Operas osalenud Mati Kõrts pakkus naudingut eeskätt kõrvale: mugavas registris istuv vokaalpartii andis võimaluse tema lüürilisel tenoril voolata sundimatult ja elegantselt, mis ju Haydni muusikas nii oluline.
Ka kõige väiksema solistiraja kogemusega tenor Toomas Tohert näitas juba tunduvalt nõtkemat häälekäsitlust, mis on tõestuseks tõsiasjale, et ainult töö ja võimalus see realiseerida viivad edasi.
Ooperisõbrad jäävad põnevusega ootama uusi kohtumisi Nargen Operaga.