luusiva oa pobeda
su ropendav lahkus mu jumal!
on see mille tõttu
oma parema käe viie sõrmega kraabin
oma vasaku käe kuuele sõrmele hauda
torupillikoloonias kus mu sõber
tuhande aastane kahvel
õmbleb hanede ahvile vahvliga tiibu
ja tema sõber interreegnumirebane pikutab
interreegnumirohul sest unenägu ei maga
vaid kypsisemuuseumis maletavad iglu ja nandu
just need on need
lahtisti rööpad
hapud kui inimsõstrad
ja janu mis sõrmitseb keeli
mu harakakohvril
ja myts
mis tantsib friikartulimuusika saatel
kui dostojevski matab oboed kylmkapiajju
ja see oled sina kes joob valet
kui sõnnid kaaluvad tuult
kypsisemuuseumi trepil
tsementehted neerude ymber
testamentrehvid keerubiämbris
hapud kui inimsõstrad
valel teel õngitsemas õiget teed
ajana hammustamas ratast
rattana ryypamas rummu
sõpradeks pystolid-looted
kmhhh! mu jumal! su ropendav lahkus
on rohkem kui lootsin
nyyd mu suudluste kondid
kosuvad aevastuseni
nyyd on detsember
ja petlemmas õmblevad kellad eesnahale kaebust
mu jumal! mu jumal!
astu ometi inimesele kui rehale
siis sa tead mismoodi maitseb
selle maailma ikalduv mööbel
mu jumal! mu ropendav jumal!
miks lehmana punases ehas
ma kirvega istutan puid?
ääremärkus yhele luuletajale
ma ei näinud oma põrmkonna parimaid päid
helluses laostumas
kui sõja lokid purskasid vuntse ja
välgud lõid läbi ysa
ja ma kysisin
kas marketis myyakse tisse
või hoopis tissipildiga marke
ja kelle omad on need arbuussuured uurid
kolm kysimust kui kevaddoonor autosid idutas teedel
mind suudlesid hulluse suule
eemal viagra joast kukkusid alla systaga ahvid
ja hyljeskõrbe vahvelaasadelt tõusis lendu
maarjasinelis sõjamees
kui lendkalakristus
ja kui lendkalakristus mu kyynte alla ajas palvete pinde
naersin oma konjakilonkavat maagiat
inimrattana hypeldes
tuttuuel taburetil
ymber triipkoodide inglid
oo meile meie halleluuja anna meie
masturbatsiooni täna ja homme
baklazhaandzhäss (ehk neli pitsat)
öö voolavad käärid lõikavad laevade juuri
aga mina tellin vihmapitsa
mis isuvalt õitseb
palun yks vihmapitsa
mis isuvalt õitseb
öö on äkkena õhtus ja lypsab pingviine
nagu parandusõppus
öö on aabitsat põetav õde kes plaksutab
jõehobumõtet
öö on mahe mõrvar mõõnamas kõrkjate kohtus
öö sinu seltskonna tuubist seenetab tyhjus
mu hingest kohkunud kopsu
veel yks vihmapitsa
ja las ta isuvalt õitseb
öö ohvriväravast läbi minnes annab võisarvne aeg
mulle uue poonitud pilvikunina
see on hoiatus et hapnikuroigas kosudes hoigab
see on kipsistuv kinnas ja punast tinistav syda
see on kiirrongapilet korjuste kuurorti
veel veel vihmapitsat
ta nii isuvalt õitseb
öö tumedast pookstavist kõik õõvad ma nopin
ööd õitsevalt mõistan viljana unustan
öösse võtan ma kaasa oma õnne enne oreli kärvamist
sest öö on sääskede kuningas janu ja muusika
pikutav jäätis
oh pitsa pitsa
sa nii isuvalt õitsed
15.10.2004
kurvad kurvad tsensorid
pisaravõõras on isamaa pugu
kui tumedalt yhtime jõehobumetsade kajas
meie mõlema vagurad kruusid
on medusa silmade tõugu
igayks teater kus hanguvad raha tulbid
teisalt jällegi elusad ketsid kuninga kaalul
nilpsamas jõudu vikatipsalmist
meie liha on surma seier
ta koidutab kammi mis kammib läbi laotuse neerud
meie ajud on pimedalt sulgivad trepid
seente kiirteel loitsuta pakkumas
pisarasilmuse kyyti
alasti siiski on kalmistu käised
kui ontlikul nuumal kakstuhat fallose aastat
hillitseb pihus
kristjan jaagu päeval AD 2005
mina ja eestimaa hellitame teineteist
emakeelega iga päev põrguni välja
2004ndama aasta orgasm
sink olgu inglite myrk kogeleb mägi
kui ma tahan astuda buddhast välja
? pihus mälestuspilet ?
vanni tiibeti tädide põllul
et suudelda mõrtsukhaid juulis