Ma ei saa kirjutada Madis Kõivust. Ma ei tunne teda piisavalt ega ole ka filosoof. Seega poleks mul ehk õigustki temast kirjutada. Samas on mul vastakad muljed, mida tahaksin kokku panna nende inimeste muljetega, kes kirjutavad Kõivust kogumikus ?Püsimatu metaphysicus. Madis Kõiv 75?. Georg Henrik von Wright alustas Ludwig Wittgensteini märkmete publitseerimist pealkirja all ?Kultuur ja väärtus? 1914. aastal kirjutatud aforismist. Selles väidab Wittgenstein, et hiinlase kõne võib meile tunduda artikuleerimata helidena ning vaid hiina keele oskajale moodustavad need helid keele. Autor kannab selle üle inimesemõistmisele ja tunnistab, et samamoodi pole tema tihti suutnud inimeses inimest ära tunda. Proovin siis minagi endas selgust luua nende keelte kaudu, mida on kasutatud Kõivust rääkimisel. Eeldades, et neis leidub Kõivu tagasipeegeldus.
Kõivu targad esinemised on mulle tundunud vahel igavad, kuid ühe oma vähestest katartilistest elamustest sain just tema 1970ndate Tartu kirjanduspäevade ettekandest. Paigaks oli kirjandusmuuseumi saal, mis oli minu saabumise hetkeks nii täis, et pidin esinejat kuulama koridoris teda ennast nägemata. See oli üks luhtamineku jutt, mis eksles kuivenduskraavide vahel, kuni äkki jõudsid kõik harud ühte kraavi kokku ja tekkis mingi hämmastav kerguse ja selguse tunne. Vaevarikas kaevamine asendus vaba voolamisega.
Raskem on minu jaoks lugu Kõivu maalidega. Need on eri tehnikas ja eri laadis ja on mulle tundunud isetegevuslike metateostena XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse maalikunstist. Kuid ehk olen neidki teadmatult nautinud Priit Pedajase või Sulev Keeduse vahendusel. Või viitab Kõivu maalimishuvi mingile uuema filosoofia pildikultuurile või pildilise tõlgendamise kultuurile, kui tuletada meelde kas või Martin Heideggeri ühes 1969. aasta intervjuus väljendatud arvamust, et oluliseks uuendajaks kultuuris on olnud Cezanne ning lisaks meeldivad talle Van Gogh ja Braque. Või on tollase sajandivahetuse kunstis varjul mingi oluline tung, mis pääseb avalduma lisaks uuele filosoofiale ka uues meedias. On ju uue meedia asjatundja Lev Manovich oma raamatus ?Language of New Media? väitnud, et uus meedia on vaid sajandivahetuse kultuurikogemuse realiseerimine uutes tehnoloogilistes tingimustes. Tema kinegratograafia mõiste tähistab kahe filmiloolise tendentsi, fotolise (film) ja graafilise (animatsioon) ühildumist arvutianimatsioonis, mis kõigepealt kõigutab pildilise (fotoliku) objektiivsuse võimu. Aga ehk on pildi staatuse muutumine filmis ja uues meedias osa suuremast tunnetuslikust probleemist?
Kui nägemine ei taga kindlustunnet nähtava objektiivsuses, siis tekib vajadus kõhklustest analüüsiga jagu saada. Analüüs omakorda tähendab dialoogi. Viljaka dialoogi aluseks on empaatia. Mihhail Bahtin on dialoogis pidanud ülitähtsaks vastusõna. Vastusõna tähendab dialoogi repliiki, mis püüab aimata partneri võimalikku vasturepliiki ja loob keelelist silda nii repliigi ennetavaks kui vasturepliigi järgnevaks mõistmiseks.
Filosoofia mõte on olla nägemise õpetus
Samale probleemile läheneb Kõiv läbi pildi. Oma metafilosoofilises mõtiskluses ?Was ist Esten Philosophie? on ta kirjutanud: ?Dialoogi käigus hakkan ma nägema ? on võimalik, et hakkan, ka see on dialoogi mõte. Seejuures ei ole dialoog veel filosoofia, ehkki iga filosoofia on nägemisõpetuslik dialoog?. Sellele arutlusele on samas tekstis eelnenud arutlus sellest, mida on tarvis näha: ?Filosoofia mõte on olla nägemise õpetus. Nägemises ei ole võimalik kõike näha (kui ?kõike? üleüldse ?ongi? ? see on asi, millest tuleb eraldi rääkida), on võimalik näha seda, mida on tarvis näha?.
?Püsimatu metaphysicus?e? autoritest on Andres Soosaar selles nägemise võimaluse ja tarviduse ülistamises tabanud söandamist. Ka söandamist näha teaduse piiratust ja see ?nägemine toob kaasa lisaks valemitele ja arvutustele mitmeid teisi seose ja seostamise liike. Kõiv on nende seoste hell hoidja…? Meelde tuleb Wittgensteini ?Filosoofiliste uurimuste? 368. aforism, milles arvutamisele vastandub stiil, mõiste, mida ka Kõiv oluliseks on pidanud: ?Ma kirjeldan kellelegi oma tuba ning lasen tal siis selle märgiks, et ta minu kirjeldusest aru sai, maalida selle kirjelduse järgi impressionistliku pildi. ? Ta maalib nüüd toolid, mida ma oma kirjelduses nimetasin rohelisteks, tumepunasteks; seal, kus ma ütlesin ?kollane?, kasutab ta sinist. ? Niisugune mulje tal sellest toast jäi. Ja nüüd ma ütlen: ?Täiesti õige; nii see näebki välja?. Ja samade uurimuste II osa XII peatüki lõpus lisab autor kirjeldamiseks kasutatavate mõistete kohta: ?Võrdle mõistet maalimisviisiga: kas ka meie maalimisviis on meelevaldne?? Ja lõppu sobiks ?Loogilis-filosoofilise traktaadi? aforism 4.1212: ?Mida saab näidata, seda ei saa öelda?.
Kultuurisemiootikuna on mulle meelepärased olnud Karl Popperi tõdemused teaduse keele ühemõttelisuse ohtudest. Ülitäpne terminoloogia takistab selle loogika põhjal teaduse arengut. Kõiv on sama probleemi kõrgemale tasandile tõstnud ning väitnud oma pisikeses artiklis ?Kultuursõna on ülesemiotiseeritud?: ?Sõnad, mis liiguvad väljaspool kitsast spetsialiseerimistoru, oma traditsioonilise sügavuse kohal, on haaratavad ja mõistetavad intuitiivselt, on oma traditsioonikihil aktiivsed, st võimelised re-aktiivsuseks. Nende piirid on vabad, koormamata ratsionaalsetest, pindmistest definitsioonidest, sisaldavad nad endas võimalusi kõikideks mõeldavateks definitsioonideks. Mõeldav tähendab ? intuitiivselt lubatud. Sõna on elus niivõrd, kui ta on aktiivne.?
Ja viimane võrdlus Wittgensteiniga, kes võrdleb ?Märkmetes psühholoogia filosoofiast? 944. aforismis sõna kasutamise kirjeldamist sooviga joonistada portree. Nägu on tuttav, kuid raske on otsustada, millest alustada. Võõrast kirjeldust vaadates võiks isegi vigu parandada, kuid endal kirjeldada on tihti võimatu. Lugemist nimetab Wittgenstein sama teksti 590. aforismis sõnapildi nägemiseks. Seda võib võtta otseselt, kui lugeda kogumikust Sven Kivisildniku luuletust ?Madis Kõivu maal Adam ja Eurydike? (?see maastik on portree formaadis sõnaga?) või kaudsemalt lugedes Kauksi Ülle ja Jan Rahmani lõuna-eesti sõnamustrit. Ja Wittgensteinigagi liialdamisel on oma põhjus, olgu see Urmas Sutropi artiklis viidatud seos loogilis-filosoofilise traktaadi eestindamise ja Kõivu vahel või Kõivu enda mõiste ?vaimukoolitaja Wittgenstein?.
Nüüd võiks üles lugeda selle sisuka kogumiku ?Püsimatu metaphysicus? kõik teemad ja autorid, Kõivust lummatud õpilased ja kolleegid, temaga koos lummavad kaasautorid draamas või füüsikas, tema toodangut uurivad teadlased ja tema abil loodud võimalikus maailmas oma radu otsivad õpilased ja jüngrid. Kuid olulisim tundub nende erinevate inimeste loodud tekstide ühtne mentaalsus. Nende dialoogides Kõivu ja Kõivu teemaga on sama kõivulikkust, mida leiame Ilmamaa vastses ?Mõtteloo? sarja Kõivu köites ?Luhta-minek?.
Ometi on ?Püsimatu metaphysicus? paljukeelne raamat: kirja- ja murdekeelne, kirjalik ja suuline, luuleline ja teaduslik, pateetiline ja faktoloogiline. Kuid nende erinevate keelte koosolu toimib sarnaselt Kõivu teatriga. Kõige korduvam Kõivu tsitaat selles raamatus ütleb: ?Kui mina näitemängu pääle lähen, siis esmane ajend ei ole mitte see inimene, kes sääl ruumis on, vaid see ruum, kus inimene on?. Olemuslikuna lisab Luule Epner oma artiklis sellele veel ühe tsitaadi: ?Oluline on see, et ma näen, inimesed räägivad ja mina mitte midagi ei seleta?.
Seos T?ehhoviga
Ühtpidi äratavad need mõtted minus Kõivu filosoofilise seose Anton T?ehhoviga. Tundsin seda esmakordselt Sulev Keeduse ?Somnambuuli? vaadates ja võimalik, et ka temal on T?ehhovi teatriga mingi seos. Just T?ehhov realiseerib oma vodevillides sõna mittemaksvuse ja keha tõe. Piret Kuusk viitab kogumikus Maurice Maeter
lincki ja Kõivu seostele seoses ?Termiitide eluga?. Praeguses kontekstis on aga hoopis olulisem seos näidendiga ?Pimedad?. Nägemispaatos ühelt poolt ja võimetus näha ning mõista oma saatust teiselt poolt. Maeterlinck jätab oma pimedad hüsteerilisse saatuse kohalolu aimdusesse. Ibsen kihutab ehitaja Solnessi kirikutorni tippu. Kuid T?ehhovil on lihtsalt ruum, milles ?inimesed lõunatavad, ainult lõunatavad, kuid samal ajal puruneb nende õnn ja kujunevad nende saatused?. Oma igapäevase jutuga inimesed lihtsalt tematiseerivad selle ruumi. Samas ei lubanud T?ehhov ruumi liiga naturaalseks muuta. Reaalsust imiteerivat lava on T?ehhov Vahtangovi meenutuste järgi võrrelnud portreemaaliga, millel nina on välja lõigatud ning asendatud naturaalse ninaga ? nina on naturaalne, aga pilt on rikutud.
Aga vaadakem teatrilava dialoogi poole pealt. Juri Lotman on väitnud, et dialoog algab ruumist, milles tekib dialoogi soodumus. Ja soodumusest võib kasvada välja dialoogi keel. Seega dialoog on olemas ka enne ühiskeelt. Dialoogi ruumi kui dialoogi keelt kujundava printsiibi kaudu on T?ehhovi ja Kõivu vahel teatud hingesugulus. Kuid selles ruumis on vähemalt sama oluline iseendaga suhtlemine. Ja selle aluseks on mälu. Kogumikus nimetab Aune Unt filmist rääkides Kõivu teemadeks mäletamist ja mälu, Anneli Saro kirjutab teatriga seoses Kõivu kirest oma mälu (pette)pilte uurides, Luule Epner aga rõhutab samuti teatrist rääkides äratundmise kohalolekut ja unustusest välja tulemist ehk nähtavaks saamist.
Mälu tähendab pidevust. Selleta tekib Kõivu sõnade järgi ?hirm maailma ja aja iseseisvuse ees. Aeg on see, mida me kaotada ei tohi, ja temaga me hirmus samastume?. Kõivul puudub dostojevskilik stoilisus suhtumises aega. Dostojevski on kirjutanud: ?Aega ei ole olemas; aeg on arvud, aeg on olemise suhe olematusse?. Mis tegelikult tähendab, et aeg on ruumis. Aare Pilv rõhutab, et Kõivule on iseloomulik meenutada ?hetki või seisundeid mingites kohtades?. Samuti rõhutab ta Kõivu mälustuudiumide dünaamikat ruumide järsu vaheldumise kaudu: ?… on nii, et liigutakse ajast aega ja iga eraldi aeg püsib igavesena oma ruumis?.
Oleme jõudnud selle kõivuliku assotsiatiivse mudelini, mida võib võrrelda Zenoni lendava noole paigalseisu apooriaga. Selle kaudu on võimalik vaadelda mõtlemist kui mõtteprotsessi aegruumilist tükeldatust. See tähendab, et iga uus mõttekäik saab impulsi ümbritsevast ruumist ning vaimu liikumist mõjutavad vabad assotsiatsioonid. Mida intensiivsemana tahab looja näidata vaimseid protsesse, seda enam peab ta liigendama ruumi. Kirjanduses on seda montaa?iprintsiibiks nimetatud ja muidugi sobib selle vahendamiseks kõige paremini film. Tajudes Kõivu maailmu raamatutes, laval ja ekraanil, peab protsessuaalsust kogu aeg silmas pidama: ?Nägemine peab ulatuma apooria nägemiseni?.
Lend kui paigalseis ja paigalseis kui lend on Kõivu loomingu mõistmiseks oluline peegelpaar. Samasuguse peegelpaari moodustavad ka Kõivu looming ja talle pühendatud ?Püsimatu metaphysicus?. See Kõivu tagasipeegeldus väärib tõsisemat lugemist.