Esiteks on britid leiboristidega üldiselt rahul ega taha neid välja vahetada. Küll aga tahtsid paljud karistada Blairi Iraagi sõja ning üldse erisuhte pärast USAga. Karistus seisnes selles, et tal ei lastud võita mäekõrguselt nagu kahel eelmisel korral. Paljud leiboristide tavavalijad rehkendasid nüüd nagu tõelised strateegid, andes oma hääle liberaaldemokraatidele. See oli ühtpidi ohutu, sest viimastest poleks niikuinii olnud valitsuse moodustajat, teistpidi ei antud ometi häält vihatud konservatiividele.

Teiseks polnud leiboristidel arvestatavaid vastaseid ei platvormi ega liidrite mõttes. Konservatiivid on identiteedikriisis (nagu USA demokraadidki). Nad astusid reha otsa oma käreda immigratsioonipoliitika ning plaaniga kärpida märgatavalt avaliku sektori kulutusi. Ka ei lõiganud nad kasu Blairi Iraagi-poliitikast, kuna olid ise sõja poolt.

Leiboristidest nüüdseks kindlalt vasakule positsioneerunud libdemide agendasse kuulub üsna utoopilissotsialistlikke loosungeid. Nende juht Charles Kennedy lubaks igale inimesele tasuta auto, aga ei oska öelda, kust selleks raha leida (kas ei kõla tuttavalt?). Samas oli libdemide varjatud sõnum, et ?loomulikult leiboristid võidavad, aga meist saaks edumeelsema opositsiooni kui konservatiividest?.

Aga võib-olla andis kõige lihtsama seletuse üks Daily Maili naisanalüütik: ?Charlie on kena kutt, läheks temaga täitsa pubisse, aga tal pole riigimehelikku olekut. Ja Michael Howard on väga ebatelegeeniline. Blair annab kõigele vaatamata kõige paremini presidendi mõõdu välja.?

 

Blairi teened ja traagika

 

Briti parlamendis on 646 kohta. Seni oli leiboristidel 160-kohaline enamus, millest jäi  järele 67. Ühelt poolt suur tagasiminek, teiselt poolt tähendaks see suhtarvudena näiteks Toompeal kümmet kohta, mida loetaks täiesti töökindlaks enamuseks. Peab muidugi arvestama, et Inglise parteides on eri fraktsioonide olemasolu täiesti normaalne nähtus. Tegelikult ongi praegu nii, et kolme suure partei erinevused on väiksemad kui erimeelsused iga partei sees eraldi. (Nagu keegi naljatas:, kui tahad konservatiivset valitsust, hääleta leiboristide poolt, kui tahad leiboristlikku valitsust, hääleta libdemide poolt, ja kui tahad libdemilikku valitsust, hääleta konservatiivide poolt.) Seni oli Blairil suhteliselt kerge oma plaanidele parlamendilt tuge saada. Edaspidi võib see muutuda järjest raskemaks, kuna auto-maatset ?blokina? hääletamist pole.

Blair on kindlasti maailma viimase aja väljapaistvamaid riigitegelasi, kelle kohta ?karismaatiline? öelda pole liiast. Ta meeldis nii omadele kui võõrastele. Kui õhtumaale tulnuks valida sümboolne juht, sobinuks just tema selleks. Ta näis kehastavat lootusetuna tunduvat võimalust, et poliitik võib olla andekas ja sümpaatne inimene, parajalt idealist ja tagatipuks koguni aus. Ometi on juba mõnda aega räägitud, et Blair pole enam oma parteile trump vaid halb reklaam, ammendatud ressurss. Suurel määral on põhjus muidugi Iraagi sõda. Kuigi enamus ei kahtle, et Blair oli subjektiivselt aus,  otsustatakse poliitiku üle selle järgi, kuidas ta mingit protsessi praktiliselt käsitleb ja mis on selle tagajärjed.

Iraak pole ainus põhjus. Sarm nagu ka entusiasm pole kurk, neid ei saa marineerida. Hingestatud särasilmne juht lummab siis, kui tema asjad arenevad ja rahvas usub temasse. Häda talle, kui tema suhtes tekivad kahtlused ja ta osaleb mudamaadlustes. Siis muutub publiku vaimustus selle vastandiks, tekitades midagi tülgastuse taolist. Rääsunud sarm on nukker värk.

Kuigi Blair just äsja moodustas valitsuse, on mitmed kirjutised tema kohta juba poliitilise nekroloogi hõngulised, juba vaagitakse tema ajaloolisi teeneid.

Keegi ei saa võtta talt seda, et ta muutis tegelikkuseks pikad targutused kolmanda tee võimalikkusest poliitikas. Ta moderniseeris vanamoodsa vasakpoolse partei, tõi selle kolikambrist välja ning suhestas nüüdismaailma aktuaalsete probleemidega. New Labour ühendas majandusalase kompetentsuse, vastutustundliku rahanduspoliitika ja pideva majanduskasvu hoolitsusega ühiskonna vaeseimate eest ja madala tööpuudusega. See tähendab tasakaalu ettevõtluse vaimu ning sotsiaalse südametunnistuse vahel. Blair viis Briti introvertse välispoliitika laiemale pinnale. Tema kreedoks oli ?humanitaarliberalistlik interventsioon? ehk siis sekkumine maailma kriisikolletesse inimsuse nimel. Enne Iraaki (Kosovo, Sierra Leone, Afganistan) oli see suhteliselt edukas.

Aga Inglise poliitikas ei maksa vanad teened. Churchill kaotas valimised kaks kuud pärast võitu Teises maailmasõjas. Nüüd nõutakse Blairi pead.

Blair ongi lubanud, et need on tema viimased valimised. Ometi on ta ainult 52. Veel enam, ta on peaaegu kindlalt öelnud, et ei kavatse oma valimisaega lõpuni olla. Sellele vaatamata on paljud talle ette heitnud, et ta juba nüüd tagasi ei astunud. Öeldakse, et ta tõeline suurus oleks avaldunud just selles, kui ta oleks end ohvriks tuues tõstnud oma partei ?ansse. Ta oleks pidanud loobuma võimalusest minna ajalukku kui ainus kolm korda järjest võimul olnud leiboristide peaminister. Kas seda pole üliinimlikult palju nõutud? Ehk tohiks inimene siiski maitsta oma tegevuse võib-olla viimaseid vilju. Sest kokkuvõttes on ka Tööpartei kolmas valimisvõit ikkagi ka Blairi teene, mis sellest, et suurel määral kunagiste hiilgeaegade inertsist sündinud. Ja kas ta tagasiastumine oleks ikka toonud leiboristidele uue mäekõrguse võidu? Igatahes on selles dilemmas shakespeare?likku dramatismi.

 

Pühitsetud järglane

 

Blair on poolametlikult nimetanud oma järeltulijaks rahandusminister Gordon Browni. See ei üllata. Vist kunagi pole üheski Inglise parteis olnud nii üksmeelselt tunnustatud teist liidrit, kes poleks esimesega avalikus opositsioonis. Võimalik, et ilma Blairi hoogsa tulekuta oleks Brown juba 1997. aastal esinumbriks saanud. Aga ta on kannatlikult oodanud. Kaks meest on teineteist kaheksa aastat täiendanud, üks ei saa teiseta hakkama Blair on juht ja visionäär, teine on Briti majandusime tegelik looja. Üks nagu tegutseks laval, teine müttaks lava taga. Kahe mehe suhetes on olnud sõprust, varjatud pingeid ja leppimisi. Ausalt, kui ei teaks, et Blair on eeskujulik abielumees, võiks sellest suhtest homoerootilisi allusioone otsida. Valimisteks tuli Brown lojaalselt appi, toetades koguni Iraagi sõda. Isegi Blairi valimisklipis on nad kahekesi, millega antakse justkui mõista, et nad on võrdselt tähtsad. Blair arutleb näiliselt iseendaga, aga Brown kuulab ta vastas pingsalt. Nagu muinasjutt? Leninist ja Stalinist. Arvatakse, et paljud, kes andsid nüüd hääle Blairi poolt, andsid selle tegelikult juba Browni poolt.

 

Tulevik ja Euroopa Liit

 

Raske on leida maailmas rahvast, kelle olemust oleks geopoliitika nii tugevalt kujundanud kui britid. See avaldub kõige lihtsamates teadvusstruktuurides. Üle Inglise kanali jäävat maamassi nimetavad haritumad ja ka noored küll mandriks (continent), aga tavakodanikul lipsab iseenesest üle huulte ?Europe? . Endastmõistetavalt ei kuulu Inglismaa Euroopasse! Kui siia lisada imperiaalse ajaloo taak ja loomupärane konservatiivsus, on selge, miks Inglismaal on Euroopa Liiduga raskem integreeruda kui mõnel teisel. Ja kuna neil läheb praegu majanduslikult paremini kui ülejäänud Euroopal, siis küsivad nad endalt, miks nad peaksid oma elu Brüsseli seadustega kooskõlla viima. Ja kuigi teatava integreerumise paratamatust on näinud niihästi suur osa poliitikuid kui ka valijaid, kujutab EL Inglismaa jaoks tõelist Hamleti-küsimust. Ometi oli Euroopa Liidu teema nendel valimistel ?koer, kes ei haukunud?. Kohati tundus, et erakonnad olid lausa kokku leppinud, et sellest ei räägita. Blair ei tahtnud tukkuvaid euroskeptikuid ärritada. Konservatiividel oli võib-olla meeles, et nende põrumise üheks põhjuseks 1997. aasta valimistel ol
i üle vindi keeratud eurokriitika.

Samas on selge, et see ?vaikinud koer? kujuneb briti ühiskonnas järgneva viie aasta tähtsaimaks teemaks.

Blair on lubanud järgmisel aastal korraldada ELi põhiseaduse referendumi.

Kui vastus tuleb jaatav, siis ta võib auga tagasi astuda, ta pärand on kindlates kätes. Kui vastus tuleb eitav, siis on tema usalduskrediit lõplikult läbi ja peaks ikkagi lahkuma.

Jah, Blair on küll rahvahääletust lubanud ? sõltumata sellest, kuidas kulgeb analoogiline referendum teistes maades. Aga kui prantslased või keegi teine ütlevad ?ei?, siis on ju võimalik, et kogu eurokonstitutsiooni asi jookseb ummikusse või vähemasti pannakse mõneks ajaks seisma, näiteks Prantsuse valimisteni 2007. aastal. Sel juhul on täiesti võimalik, et leiboristid jätavad rahvahääletuse ikkagi ära.

Ent jama tuleb Blairile sellest kõigest nii või teisiti, sest Inglismaa võtab peagi üle ELi presidentuuri  ning Blair peab ühenduse läbi tüürima selle ajaloo kõige raskemast kriisist. Suur osa tema ajast võib kuluda Brüsseli vahet sõelumisele.

Võib arvata, et äsjased valimistulemused mõjutavad võimalikku tulevast referendumit, kuna on juba tavaks, et valijad avaldavad referendumite kaudu oma suhtumist valitsusse laiemalt. Kindlasti suurendab Blairi suhteline ebapopulaarsus võimalust, et vastus tuleb ?ei?. Võiks küsida: kas poleks õigem ürituse õnnestumise nimel nüüd väikelaval mängida läbi sama, mida suurel laval ei raatsitud, s. t enne referendumit tagasi astuda? Loobuda kiusatusest lüüa veel üht rekordit, Thatcheri ühtteist järjestikust valitsemisaastat (selleks peaks Blair püsima veel kolm)? Ent: kui leiboristid tahavad ka järgmine kord võita, siis kas poleks kõige targem, kui uus juht asuks partei etteotsa 6 ? 8 kuud enne valimisi, mil tema tiivustav jõud oleks suurim?

Kerge ei saa see aeg Blairile olema nii või teisiti. Üldiselt arvatakse, et ta pole oma poliitilise karjääri lõpul sugugi õnnelik inimene.

11.V

P. S. Lõpuks skandalist George Gallowayst, kes lahkus leiboristidest ja seadis end ühekordselt loodud Lugupidamispartei (Respect Party) kandidaadina üles Bethnal Green & Bow ringkonnas, kus 80 protsenti elanikest on moslemid. Galloway rassistlike sugemetega kampaania ainus sõnum oli Iraagi sõja kriitika, millega ta tõrjus parlamendist välja Oola Kingi, sealse ainsa mustanahalise naise, kes oli kaheksa aastat hoolsalt immigrantide huve kaitsnud.