Muidugi on juba festivali pealkiri iseenesest intrigeeriv. Kas see peaks tähendama ?Drang nach Osten?? Just sellise küsimuse esitas festivali sümpoosionil Läti kirjastaja, filosoof ja filmiloolane Arnis (Redovit?s) Ritups. Ehei. Saksamaal müüakse sigarette goWest või midagi selletaolist ja festivali pealkiri pidavat olema tolle parafraas. Kena siis, igal juhul hoogne ja mul pole midagi selle vastu, kui Lääne-Euroopa filmitegijad meite maale tulevad, et oma hääoluühiskonnast tulenevat rutiini vähegi siinsete ekstreemsustega luhvtitada.
Dekadents
Ittaminemise filmifestival ei ole Wiesbadenis just liivale ehitet. Vanameister Dostojevski ise armastas seda linna ja sealset kasiinot, kus oma raha maha mängida ning pärast ?Mängur? kirjutada. Vana kuurortlinna mõnusid olla eelmisel festivalil termide näol nautinud Andres Maimik ja Jaak Kilmi. Sedakorda tulid kommentaarid Mark Soosaarelt, kes vanade roomlaste moodi kümblusega tervist parandas. Wiesbadenis on siis pikk ajalugu seoses venelaste ja idaeurooplastega üldse, uhke õigeusu kirik ja uhke vene surnuaed. Linna arhitektuur sõja ajal eriti kannatada ei saanud ja seepärast õhkub sellest mõnusat dekadentlikku mürriaroomi, millest Eestis ikka ja jälle puudust tunnen.
Festivali korralduslik külg tundus olevat vägagi hää. Asjad toimusid, asjad laabusid ja kõike oli lihtne üles leida, välja arvatud Bambi kino, mille ekraan lõpuks siiski ka minu silmade ees helendama lõi. Festivalil on palju vabatahtlikke abimehi. Ja muidugi ei olnud üllatus see, et suurem osa neist kõneles vene keeles. Seda keelt oli kuulda festivali kontoris, kinodes, õhtustel koosolemistel. Korraldajad on pannud võrdusmärgi vene keele ja Ida-Euroopas kõneldava keele vahele. Mine tea, vahest ei olegi see kõige halvem mõiste.
Allakirjutanu ei olnud lihtsalt festivalikülastaja. Paljude ürituste seas, mida festival pakkus, toimus ka ehtsakslaslik foorum, mis puudutas identiteedi teemat: selle muutmist filmikunstis, eri identiteetide kajastamist Ida- ja Kesk-Euroopa filmides. Sümpoosioni vedaja filmiloolane Hans-Joachim Schlegel oli kutsunud esinejaid Lätist, Leedust, Eestist, Poolast ning Saksamaalt, millega keskenduti Läänemere maade filmidele ja sääl kajastuvatele identiteediküsimustele. Eesti poolt tegid ettekande re?issöör Mark Soosaar ja allakirjutanu. Mark Soosaare ettekanne käsitles etnoloogilise filmitegija kogemusi, ta näitas oma filme, ka päris uut filmi Hollandi kunstnikust, kellel oli idee luua elavate kunstnike muuseum. Allakirjutanu teema oli ?Eesti film identiteediturul?. Sääl sai näidatud, pisut fenomenoloogiasse puutuva ettekande illustreerimiseks, valikut eesti mängu-, dok- ja animafilmidest. Andres Söödi ?Jaanipäev? tekitas eriti elava keskustelu, mängufilmidest ?Viimset reliikviat? (mille olemasolust mitmed filmiloolased midagi ei teadnud), animafilmidest ?Sõda?, ?Kevadine kärbes? ja ?Saamueli Internet?.
Sümpoosionile andis lõppakordi diskussioon kõikide ettekandjate osavõtul, mis kujunes küll millekski muuks, sest teemast kinnihoidmist ei peetud vajalikuks ? ja nii sai mitu inimest lihtsalt niisama mõne tunni toolil istuda.
Indulgents
Sümpoosioni laialivalguvuse kompenseerib festivali filmivalik. Wiesbadeni filmifestival on ses mõttes küll eriti hää, et kus mujal ikka nii suurt kogumit Ida-Euroopa ja Vi?egradi filme korraga näha saab. See on festivali indulgentia. Samuti pole vähetähtis, et festivalile tulevad igatsugu filmiinimesed, kellega suur lust tähtsatest ja vähem tähtsatest asjadest rääkida ning lihtsalt koos olla. Pean tunnistama, et festivalil linastunud ?Georgica? re?issööri Sulev Keedusega peetud vestlused avaldasid mulle väga sügavat muljet. Re?issööri maailm, kes on lavastanud ?Georgica?, on minu meelest ülihuvitav ja tihti kättesaamatu. Nagu teatrikogemusest Evald Hermaküla siseilma püüdmine. Keerukas.
Pääle ?Georgica? ja ?Perekonna? Keeduselt linastus eestlaste poolt ka Meelis Muhu ?Demonstrantka? (nagu seda sääl vene keeli kenasti nimetati), Mark Soosaare ?Isa, Poeg ja Püha Toorum? ning festivali avamisel linastunud ?Pavarotti Eestis?. Ja muidugi Jaak Kilmi ja René Reinumäe ?Sigade revolutsioon?. Animameistrid olid esindet kuue filmiga, millest Priit Pärna ?Karl ja Marylin? vahest kõige tuntum. Erakordse elamuse pakkusid aga Kaspar Jancise ?Weizenbergi tänav? ning Mait Laasi ?Teekond nirvaanasse?. Meister Laas oli ise ka täitsa kohal.
Suure toe andis indulgentsi kaalukusele nimeka poola kineasti Andrzej Wajda filmide retrospektiiv. Kui juba tema ?Lõvi? ajas judinad piki selga jooksma, siis 1995. aastal valminud ?Suur nädal? oli oma absoluutse kurjuse kujutamisega natsinarratiivi näol midagi täiesti erakordset.
Parim filmielamus Wiesbadeni festivalilt oli aga kahtlemata Sergei Loznitsa ?Maastik?. Tema teine festivalil näidatud film ?Vabrik? ei pälvinud allakirjutanu erilist vaimustust. ?Maastik? on aga väga loznitsalik oma tempode ning üldse aja mängudega. Panoraamkaadrid Venemaa väikelinna bussijaamast (mis tihti vaksaliga koos). Naturaalne heli ja mustvalge pilt. Kümned inimesed oma juttu ajamas: kes surnud ja kuidas, kes lahku läinud, kes tülis ja kes haige. Kus kartul odavam, kus kaal. Loznitsa filmi ?Portree? nägin Kreeta filmiakadeemias eelmisel aastal. Juba siis lummas mind tema oskus panna aeg vaataja jaoks käima nii, nagu ta tahab. Ja aega selle filmi vaatamiseks tuleb varuda. Miski ei toimu kiiresti, kui vahest varese lend välja arvata.
Väljaspool festivali võistlusfilme võis vaadata ka nn Balkani-Balti ühistööd, seitsmest lühifilmist koosnevat ja ühiste jõududega toodetud linateost ?Kaotatud ja leitud?. Eesti selliste riikide reas nagu Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia ja Montenegro, Rumeenia, Bulgaaria, Ungari ja Saksamaa.
Wiesbadeni festivali juures on parim see, et kokku korjatakse võimalikult palju Ida-Euroopa (kuhu kuulub kahtlemata ka Kasahstan) filme. Ja kui kõike kinoteatrisse vaatama ei jõua (muuseas, pean Wiesbadeni Caligari kino üheks kaunimaks, mida olen näinud), siis festivali filmivalik on sääl võimalik omatahtsi ära vaadata ka tubases kinos. Kira Muratova või Ivars Seleckis või Martin ?ulik või Emir Kusturica. Kas või öösel. Muuseas, Kusturica ?Elu on ime? filmikülastajate hulk oli selline, et vaevu riided selga terveks jäid.