Kõigepealt väärib tähelepanu praeguse tiitelvanasõna üks variant, mille teine pool täiendab ja põhjendab esimese väidet: vanana on hea elada: sai süüa ja sau karata. See on irooniline ja osutab, et isegi parimal juhul on vanadusel varjuküljed. Kui ka vana on tõesti vaba töö- ja leivamuredest, kui temasse suhtutakse lahkelt ja ta meel on rõõmus, nii et tahaks lausa karata, st tantsida, siis ? paraku, paraku ? tuleb selleks sau (kepp) appi võtta.
Kui ikka sama vanasõna mööda edasi minna, siis võin öelda, et see on üks üpris väheseid, mida ma ise olen rahvasuust üles kirjutanud. Teadupärast koosnes rahvas folkloristide jaoks viimaste aastakümneteni vanainimestest. Kõnealune vanasõna, kuuldud ja meelde jäetud nooruses, oli aastakümneid hiljem aktuaalseks muutunud. Ja vähemalt inimesed, kellega minul juttu oli, meenutasid seda poleemilises võtmes: vanasõna ütleb küll, et… aga tegelikult…
Aga tegelikult ongi niisuguseid vanasõnu, mis keerutamata tunnistavad vana elu viletsaks: ?Vanad päevad vaevapäevad.? Tervise- ja muud hädad panevad ohkima: ?Oijah täna, oijah homme, millal see oijah otsa saab?? Ei saagi, vähemalt mitte eluajal.
Folkloor on kord juba selline loomulik süsteem, mille peale pole võimalik ehitada ühemõttelist süsteemi. Ühe vanasõna väitele leidub teises sageli vastuväide, aga viimane võidakse omakorda kahtluse alla panna või hoopis naljaks pöörata. Näiliselt sama võib lähemal vaatlusel osutuda sootuks erinevaks: ?Lats ikken kasus, vana oiaten eläs.? Tõesti, laps kasvab, ja seetõttu saab ta nutt nagu plussmärgi juurde, aga vana: ?Vanal kohus koolda, hallil tarvis hauda minna.?
Olen kuulnud eelmisel sajandivahetusel või selle esimestel kümnenditel sündinuid meenutamas, kuidas vanasti oldi eakate vastu aupaklikumad, kuid küllap on siin tegemist idealiseeriva pildiga oma noorusest, kui ise oleks pidanud halli pead austama ja kulupead kummardama. Tegelikkus oli tihtigi palju karmim. Suhtumine, mida väljendab vanasõna ?Vana olgu vait, sant seisku paigal?, polnud kindlasti nii väga haruldane. Ja vana peab vanasõnad appi võtma ning selgitama, et tal on elutarkust ja kogemusi, mis võivad kasuks tulla ning mille nimel tasub vanast hoolida: ?Võta vana sõna, ära söö vana südant.? Lausa alandlikult tuleb veenda, et vanadus pole kuritegu: ?Ega vana võllast ei ole, on varga võllas?.
Aga kes on vana? Isegi veidi ootamatu paistab, et ajal, kui ei olnud veel tänapäevast ilutööstust ja pea aasta ringi väljas tööl inimeste nägu läks varakult kortsuliseks, kui hammaste lagunemine ning lõpuks hambutus kuulus paratamatuste hulka, kui hallinevad juuksed jäidki halliks, jah, et isegi siis püüti pigem oma vanust varjata või vähemalt keelduti ennast vanaks pidamast. Sellest ütlemised, mille järgi inimest ülepea vanaks ei või nimetada: ?Kurat põrgus on vana, inimene ei ole vana? ? või jälle, et ?pastel on vana?.
Selge on ju see, et keskmine eluiga on pikenenud, aga ?kõik tahavad kaua elada, keegi ei taha vanaks saada?. Mõnes mõttes on hirm vanaduse eest ka üks surmahirmu väljendusviise. Kuigi vanasõnade hulgas on päris paras ports selliseid, kus hoiatatakse, et surm võib tulla ootamatult või vara, aga ehk ka vastu ootusi ja kartusi kõvasti hilineda, on ometi selge, et 80aastasele on surm lähemal kui 20aastasele.
Kuidas siis praegu, A.D. 2005 selle vanadusega tegelikult on? Kas esimesed, teised ja kolmandad pensionisambad lohutavad piisavalt? Või kortsude vastu võitlevad, nahka toitvad, pinguldavad ja noorendavad või isepruunistavad kreemid? Juuksehooldusvahendid? Kas keegi tahab vanaks saada?
Ma ise võin küll öelda, et minu seisukohalt seesama lähtekohaks võetud vanasõna siiski ei valeta. Praegu vähemalt mitte. Aga ma annan endale aru sellestki, et ?mõnda on nähtud, viimne veel nägemata?.