Muulaste probleemid
Kui eestlased peavad oma riikliku võimekusega (olgu see siis milline tahes) leppima, siis suur osa nõukaajal siia saabunud muukeelsest elanikkonnast ei saa seda kuidagi teha. 1991. aasta tõi endaga kaasa katastroofi, mis elulugusid sirvides oleks kokku võetav järgnevalt:
1) nad olid elanud suures riigis, mille raames elukoha vahetus polnud probleem. Ühel hetkel osutusid nad elama kinnise piiri tingimustes, mis oli ilmselt isiklikult palju hoomatavam kui endine raudne eesriie. Nende sugulased ja tuttavad jäid teisele poole piiri ja kontaktihoidmine muutus nii majanduslikult kui ideetasandil raskeks.
2) Eestisse elama asudes polnud nad tunnetanud keeleprobleemi, sest respondentide sõnul olid eestlased alati nendega sõbralikult vene keeles kõnelnud. Nüüd jaotati nad keeleoskuse alusel kodanikeks ja mittekodanikeks ning osa neist kaotas oma kodanikumandaadi.
3) enamus Eestisse elama asunuist olid olnud iseenesliku mõistetavusega suure vene rahva esindajad, kuigi selline määratlus iseenesest on määratlematu. Üleöö sai neist aga rahvusvähemus, keda samas on vähemuse moodustumiseks lihtsalt liiga palju. Samas on see suurvähemus oma enamuses juba pikemat aega emamaast lahus elanud ning enamus respondentidest kinnitas, et nad erinevad Venemaa venelastest ning ei tunne ennast viimastega suhtlemisel kindlalt.
Põhiväärtused ideoloogiate hammasrataste vahele
Eestlased tituleerivad endisi kõrgeid armee ohvitsere okupantideks, mõnitavad nõukogulikku sümboolikat, ei taha tunnistada 9. maid suureks võidupühaks. Teisisõnu, nende inimeste aastakümneid maksnud elu põhiväärtused on ilmselgelt jäänud ideoloogiate hammasrataste vahele. Kõik see, mis on olnud nende elus püha, on muutunud oludes jalge alla tallatud või nõuab tugevat ümbermõtestamist. Jälgides venekeelset ajakirjandust, saab öelda, et trauma diskursus on praegu täiesti avali nähtav. Eriti heaks lakmuseks on olnud just 9. mai ja selle tähistamisega seotu. Eestlased hoidsid läbi kogu nõukaaja elavana jõulutraditsiooni, nad muutusid jõulu-usklikeks, mis oli ja on siiski midagi muud kui uskumine õnnistegijasse. Salajane jõulude pidamine oli rahvusidentiteedi kooshoidmise võluvits. Kuigi kirik oli nõukaajal tagaõuedesse surutud, sai just jõuluaegsest kirikuskäimisest kultuurilise enesehoiu väga oluline tegur. Meie kõikide silme all on 9. maist saamas samasugune identiteedimärk väga paljudele eestivenelastele. Seda enam, et Venemaa ise võimendab Hitleri üle saavutatud võidu tähtsust oma kõikuva identiteedi vundamendi tugevdamiseks.
Igasuguse kultuuritraumaga toimetulekuks on vaja toimetulekustrateegiaid ja aega nende realiseerimiseks. Eestlased suutsid rahvusliku ellujäämise nimel luua nõukaajal edukalt toiminud seltsiliikumise ja selle laineharjal trooninud laulupeotraditsiooni. Lausa paradoksaalselt saadi eesti asja ajamiseks tihtipeale raha just Moskvast. Ja mis veelgi veidram, ligi pool minu 40 respondendist identifitseerivad oma eestivenelane olemist just kahe eestikeskse kultuurisündmusega: laulupeod ja Tallinna vanalinnapäevad. Tahan öelda, et just eriti eestilikud ja meie arust otse venevastased rahvusmanifestatsioonid said samal ajal realiseeruda veel ühes teises ajaarvamises, mis luges elu alguspunktiks 9. mai 1945. Siia saabunud venelased nägid neis sündmustes oodi nõukogude võimule, hästi organiseeritud ja kaunilt kujundatud narodnoje guljanie?sid.
Eestisse saabunud arvukal venekeelsel elanikkonnal on tõsised probleemid oma kultuuritraumaga toimetulekul. Eesti riik on neile pakkunud abikäe, mille nimi on integratsiooniprogramm ning mille keskpunkti on asetatud eesti keele oskus. Paraku ei suuda liialt paljud sellest abikäest kinni haarata, sest see on täielikus vastuolus elukogemusega. Kui inimesed tunnevad, et nende elukogemus on alavääristatud, et nende kaua kehtinud sümboliline süsteem on ametlikult põlu alla sattunud, siis on nad paratamatult vastuvõtlikud hoopis ühele teisele abikäele, mis pakub neile inimõiguste ahistamise loosungit. Viimane mobiliseerib võitlusele nii eestlaste kui Eesti riigiga.
Industriaalobjektidele saabunuile, garnisonides kasvanuile, ametiühingu tuusikutega vaba aega veetnutele, punakalendri rütmis elanud inimestele on kodanikualgatuse mõiste võõravõitu. Seltsiloome oli eestlastele üks oluline mehhanism võõra ideoloogiaga toimetulekuks, meie muukeelsele elanikkonnale pole selline sotsiaalse sidususe tekitamine harjumuspärane ega ajaloolistest traditsioonidest kantud. Küll on neil siiski olemas üks oma identiteedihoidmise võrgustik. See on vene kirik oma rikkaliku ajaloopärandiga. Putin taipas oma võimu kindlustamiseks kohe kirikuga mesti heita. Ma ei taha hästi uskuda, et Saulusest Paulus sai, kuid siiski loob ta just kiriku kaasamisel riigiasjade ajamisse uue Venemaa identiteeti.
Religioon kultuuritrauma lahendina
Eestimaa ortodoksne kirik on -venelasi on oma hingeelus loomulikult avatud Moskva patriarhaadi meelsusele. Ja siin ongi teema, mille ma tahaksin kristlike kirikute juhtide ette püstitada. Erineva arusaamise tõttu ajaloolisest ajast on Eestimaa paraku suhteliselt separaatsete kogukondade elupaik. Keelepõhine integratsioon on vabadusaastate jooksul küll toiminud, aga mitte vajalikus ulatuses. Järsku on keelekursuste kõrval ka kirikud need kohad, kus suudetakse genereerida suuremat tolerantsi siinse maa ja tema riigi ning põliselanike vastu. Ma ei tea, kuidas see peaks täpselt välja nägema, kuid ilmselt oleks vaja konfessioonide vahel suuremat koostööd, et pakkuda kultuuritrauma ja selle ümber tekkiva luulutuse asemel Eestimaale elama jäänud muukeelsetele elanikele sõnumit Maarjamaa õnnistatusest.
Väidetavasti on ortodoksse kiriku liikmeskond viimasel kümnendil märgatavalt kasvanud. Ma ei ole kindel esitatud arvnäitajates, kuid vene õigeusu kiriku potentsiaal on kindlasti kasvanud. Seda paljuski endiste nõukogude inimeste arvelt, kes alles kümmekond aastat tagasi arvasid ennast vääramatult tõsiateistideks. Järelikult on paljudele mitte-eestlastele kirik koht, kus neid tabanud kultuuritraumas abi otsida. Seda abi tuleks anda nii, et kirikuline tunneks ennast hiljem Eesti riigis komfortsemalt, et eestlaste ja venelaste jumalad ei mõtleks erineval viisil ega mõõdaks siinset maad ja rahvast mitme mõõdupuuga.
Lähiminevikus on kogu inimkond saanud vaimult rikkamaks esimest korda globaalses dimensioonis aset leidnud siirderiituse ehk poola päritolu Rooma paavsti taevase Isa juurde jõudmisest osasaamise kaudu. Karol Vojtyła oma pühendumuses on andnud jõulise eeskuju, kuidas on usukogemuse kaudu võimalik otsida teid poliitiliste ja sotsiaalsete konfliktide lahendamiseks. Johannes Paulus II missioon kiriku käsutuses olevate rahumeelsete vahenditega raudse eesriide lõhkumisel võiks olla ka Eestimaa kirikuid innustav. Maarjamaa kohal lehvivad veel raudse eesriide räbalad, mille hajutamisel võiks jumalasõna osatähtsus olla senisest suurem. Maarjamaast kui õnnistatud territooriumist võiks saada märk, mis aitaks eri kongregatsioonide liikmetel ennast siin turvalisemalt tunda. Keeleintegratsiooni kõrvale võiks astuda oikumeenilise laadiga sõnum Maarjamaast kui tolerantsust väärivast paigast.
Kirik ja jumalasõna olid nõukogude võimu olulised vaenlased, usuringkonnad kuulusid tagakiusatute hulka. Olematuseks muutunud nõukogude riik ei saa paluda andestust oma lugematutelt ohvritelt, ka usklike seas. Küll võiksid meie erinevad kristlikud kongregatsioonid rääkida andestamisest neile, kes ei suutnud mõista oma tegude tagajärgi leninlik-stalinlike ?ikoonide? valguses tegutsedes. Eestimaa kahetist ajalugu markeerivad ikka veel viisnurkade ja haakristide vahendusel peetavad dispuudid ?õiglase? mineviku nimel. Jumalasõna peaks rohkem otsima teostust lepitajana ja kultuuritrauma käes kannatava
te inimeste lohutajana, uue ühise ajadimensiooni kujundajana.