Jüri Uluots kuulub nende Eesti riigimeeste hulka, kelle nime teab ja tunneb vist enamik haritud eestlasi, kuigi sellega vist enamiku teadmised ka piirduvad. Uluotsa kirjutiste köide ilmub ?Eesti mõtteloo? sarjas üllatavalt hilja ja on praegusele põlvkonnale praktiliselt esimene võimalus tutvuda J. Uluotsa pärandiga.

Võimalikult vähe seotust Venemaaga

Uluots oli jurist-riigimees. Juristina oli ta silmapaistev nii õigusajaloolasena, riigiõiguse, eriti konstitutsiooniõiguse, aga ka eraõiguse spetsialistina ja õppejõuna. Uluotsa ei oleks ehk õige tituleerida poliitikuks, sest rahvajuhi oskusi ja kalduvusi tal ei olnud. See-eest jättis ta, erinevalt oma aja Eesti poliitika suurkujudest, endast maha tohutu ning mitmekülgse kirjaliku pärandi, millest olulisemad, lühemad, üldisemad ja kergemini autoriseeritavad tekstid on nüüd taastrükitud.

Hando Runnel on köitesse kogunud 24 kirjutist, mille sisu on liiga erinev, et oleks võimalik igaühe kohta midagi ajalehetutvustuses ütelda. Kõigist teistest eristuvalt kummaline tekst on Uluotsa viimane, 1944. aastal kirjutatud ja alles kümme aastat hiljem ilmunud ?Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast.? See peaks pakkuma huvi neile, keda huvitab Eesti poliitilise mõtte kujunemise lugu. Kirjutis esitab iseendast väga lihtsa poliitilise idee: Eesti peab püüdma tulevikus oma elu korraldada nii, et oleksime võimalikult vähe seotud Venemaaga. Eesti iseseisvuse taastamise aastatel oli see idee Eestis üldlevinud, domineerides ka valdava osa kompartei tegelaste arusaamises, nii et seda võiks käsitleda kui meie aja kõige laiemat poliitilist konsensust. Aga kui Uluots selle kirja pani, siis ei olnud see idee veel küllalt kujunenudki, levimisest rääkimata. Sellest annab tunnistust ka hirmus töö ja vaev, mida Uluots on näinud, et koondada argumente niisuguse mõtte taha. Nende argumentide enamus paistab praegu otsitute ja narridena. Selles võiks näha nii isiklikku kui põlvkondliku traagika ilmingut: oli ju tegemisega ühega inimestest, kellele Vene keisririigi haridus ja kultuur olid olnud üheks suuremaks väärtuseks nende elus.

Uluotsa õigusajaloolistest kirjutistest seonduvad Eesti poliitilise mõtte ajalooga eriti kaks: ?Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast?, veelgi enam aga ?Eestlaste lepingud võõrastega 13. sajandil?. Need kujutavad endast justkui viimaseid, lõpetavaid lülisid pikas reas (ca 65 ? 70 aastat), mis algas C. R. Jakobsoni kolme isamaakõnega ja mille käigus kujundati moodsa eesti rahva ideoloogia ning võideti järk-järgult alaväärsuskompleks. Kes tahab pidada ennast haritud rahvuslaseks, peab olema tuttav selle protsessi põhikirjutistega, nende hulgas ka Uluotsa siin nimetatutega.

Põhiseaduse ja  põhiõiguste küsimused

Kõige suurema tähendusega tänapäevale peaksid aga olema Uluotsa need kirjutised, mis käsitlevad põhiseaduse ja põhiõiguste küsimusi.  Uluotsal oli elus võimalus tegutseda peaaegu kõigi ennesõjaaegsete põhiseaduste või nende muutmiste katsete ettevalmistamise juures: Eesti ajutise valitsemise kord, 1920. aasta põhiseadus, 1938. aasta põhiseadus, 1932. ja 1933. aasta uute põhiseaduste eelnõud, mis ei leidnud rahvahääletusel piisavalt toetust. (Ainus, mille ettevalmistamise juures tegutsemisest mul ei ole andmeid, on 1933. aasta nn vapside põhiseadus). Põhiseaduse teemaliste kirjutiste puhul ei ole praegu tihti enam niivõrd olulised need konkreetsed küsimused, millest Uluots kirjutas, kuivõrd see, kuidas ta neist kirjutas.  Näiteks see, kuidas ta juristina ja riigimehena nägi rahva kui riigi kõrgema võimu tegutsemise vorme ja vahendeid (?Rahvas ja ta funktsioneerimine Eesti Põhiseaduse järgi?). Tema tekstid rahvuskogu ajast, kus ta oli esimese koja esimees ja peaaruandja, on õpetlikud ehk peamiselt just selle poolest, kui olulised on riigikorralduse sisemised sidemed ja vastastikune sõltuvus.

Uluots on oma kirjutistega kehtestanud aatelise ja omakasupüüdmatu juriidilise ja riigimõtte niisuguse taseme, millest allpool ei tohiks Eesti riigi juhttegelased pärast teda enam ei mõtelda ega tegutseda. Aga kui nad ei tea, milline see tase on? Lugegu siis kõigepealt läbi selle köite vastavad kirjutised. Uluotsa pedagoogiroll jätkub.

Riigi ja rahvana oleme me nüüd olukorras, kus meil ei ole õigust lubada, et meie presidendid, valitsusliikmed, põhiseadus- jm komisjonide juhttegelased, riigiõiguse õppejõud, erakondade juhid ja ideoloogid ning ? eriti tahaks rõhutada ? põhiseaduse järelevalve alaste otsuste tegijad riigikohtunikud mõtleksid ja põhjendaksid madalamal tasemel kui see, mille kehtestas Uluots. Meil kõigil teistel, kelle kui kodanike peal on ülesanne jälgida ja hinnata kõrgete riigitegelaste töö kvaliteeti, on aga nüüd nende Uluotsa kirjutiste näol olemas mõõdupuu, millega saame oma juhtide pikkust mõõta.