ÜLO KRIGUL
Moodsat muusikat tuleb kuulama enamasti üsna spetsiifiline publik. Mida on uuel muusikal n-ö tavakuulajaile öelda?
Oleneb, kui palju n-ö tavakuulaja kuulda tahab. Kui ta ei taha, siis ei ole midagi öelda. Ja ei peagi ütlema. Mis mõtet on rääkida kellegagi, kes sind kuulata ei taha? Iseasi, kui kuulaja ei tunne seda keelt, milles muusika kõneleb. Sel juhul peaks tal olema vähemalt tahe õppida. See oleks juba päris hästi. Muusika aga ?kõneleb? iga inimesega väga isiklikult ja väga otse. Selles mõttes, ma arvan, ei ole vahet, kas on tegemist spetsiifilise või tavakuulajaga, kaasaegse või klassikalise muusikaga. Võib-olla on tavakuulajal võimalik muusikat kuidagi endale olemuslikult veel lähemalegi lasta, sest tal puudub oskus selles osas üldistavaid ?professionaalseid? järeldusi teha.
Mõni spetsiifiline kuulaja võib lasta oma sügavas spetsialiseerituses kõrvust mööda aga midagi sellist, mille tavakuulaja värske kõrvaga kinni püüab.
Kas Eesti muusika päevad aastal 2005 lasid neil lahkuda positiivsete muljetega?
Ma arvan, et iga nüüdismuusika festivali üks eesmärke on mitte lihtsalt sundida inimesi kuulama, vaid just seda keelt õpetada. Teha pisut misjonäritööd. On vaja publikut, kes on valmis sammukese omalt poolt vastu astuma, kui midagi ebaselgeks jääb. Ka EMPi publiku hulgas on nii selle keele õppijaid kui valdajaid. Nende muljed on ilmselt erinevad, sest erinev on kontekst, kuhu kuuldu neis endis asetub. Mulje on aga iseenesest juba positiivne nähtus! Muidugi on mulje erinev ka puhtalt muusikast lähtuvalt: võrdselt tugeva, kuid täiesti erineva mulje jättis ilmselt enamusele ? olenemata muusikalisest ettevalmistusest ? näiteks Tatjana Kozlova teose esiettekanne multimeediaetenduse ühe osana või siis Arvo Pärdi autorikontsert Estonia kontserdisaalis. Siin lisandub kuulaja sisemisele ka tema tahtest ja kogemusest sõltumata väline kontekst.
Aasta pärast esimese EMPi toimumist (1979) emigreeris Arvo Pärt Saksamaale, sel aastal oli ta Eesti muusika päevadel festivali peahelilooja. Kuidas idee just Pärt kutsuda sündis ja mida see endaga kaasa tõi?
Jah, kuna pärast Pärdi emigreerimist ei olnud tema muusikat ?looduslikel põhjustel? võimalik EMPil tükk aega esitada, siis tundus, et oleks aeg see auvõlg tasuda. Pärt on ennast välismaal väga selgelt kehtestanud just nimelt eesti heliloojana ja paljuski tänu sellele on maailmas huvi äratunud ka teiste Eesti heliloojate suhtes. Siin aga valitseb kujutlus Pärdist ja tema muusikast kui millestki eemalolevast ja pisut ebamaisest. Ilmselt just ka tema reaalse eemalviibimise tõttu. Paludes Arvo Pärti EMPi peaheliloojaks, oligi selle üks eesmärke luua võimalus selle distantsi vähendamiseks, kutsuda ta taas eesti heliloojate hulka ka selle sõna otseses tähenduses. Kaasa tõi see endaga Pärdi autorikontserdi Estonia kontserdisaalis puupüsti täis saali ja väga hästi koostatud kavaga. Samuti eesti nooremate autorite esmakordse kohtumise Pärdiga. Kaugemale ulatuvate tagajärgede hulka kuulub loodetavasti peagi ilmuv Enzo Restagno koostatud raamatu ?Arvo Pärt allo specchio? tõlge.
Selle aasta EMPi avalöök anti eriti ebatraditsioonilises kohas ? Viru keskuses. Miks selline koht, kus noored käivad aega parajaks tegemas ja mille ainus ?kultuurne? osa on raamatupood?
Väites, et ainsaks ?kultuurseks? osaks on raamatupood, on oma dramaatika ? kui vaadata kultuuri kuidagi üldisemalt. Pigem on raamatupood tänapäevases sotsiaalses keskkonnas paraku see museaalsem pool. Praeguse tarbimiskultuuri põhiline väljund üldistatult ongi ju kaubanduskeskuses aja parajakstegemine. Tekkis huvi näha, et mis saab, kui need kaks poolt kokku panna.
Selleks sobis täpipealt ?helimuuseumist? (loe: Eesti Raadio arhiivist) pärit Jaan Koha 1960. aastate alguses valminud ballett ?Kaubamaja?, vaimukas muusika, mille lavaka üliõpilased ja Eva Klemets Viru keskuse aatriumis tantsuetenduse näol elama panid. Tore oli vaadata seda kaubamaja kõverpeeglit just tema enda sisemuses! Lisaks sarkasmipritsmetele lendas sinna aatriumisse laiali ka hulk puhast loomingulist rõõmu, mis mõjus sealsele ostuhaisust lämbele õhustikule kindlasti värskendavalt.
Mida loete selleaastase festivali suurimaks kordaminekuks ja kas miski valmistas ka pettumuse?
Kõigepealt tulevad meelde Timo Steineri tehtud telesaated. Lihtsalt see fakt iseenesest, et ühe muusikafestivali programmi lisaks tavalistele ja erilistele kontserdipaikadele lisandub reaalajas ka tele-eeter, on minu arust üsna märkimisväärne. Hea meel on ka ?Mammutkontserdi? üle, mis Eesti Muusikaakadeemia üliõpilasesinduse abiga uue eluvaimu sisse sai ning mis, muuseas, oli samuti telesaatena lavastatud. Rõõmu tegi, et niivõrd prestii?ika kollektiivi nagu Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Paul Hillieri eestvedamisel sai teoks eesti uuema koorimuusika konkurss ning kanti ette kolme noore helilooja Liis Jürgensi, Age Hirve ja Tõnis Kaumanni teosed. Kõige suuremaks kordaminekuks pean aga üldist festivali õhkkonda, milles püsis pinge kuni viimase kontserdini. See tulenes hästi mitmekesisest, kuid dramaturgiliselt hästi koos püsivast kavast.
Mida teile isiklikult annab sellise festivali korraldamine?
Imelikult hea tunne on, kui istud saalis ja kontsert käib ning järsku tuleb meelde see (tihti üsna juhuslik) hetk, mil tekkis idee see kontsert teha. Ja siis seejärel kõik pisiasjad, mis selle kontserdi korraldamisega seotud. Ning kui veel hea kontsert ka juhtub olema, siis on tunne, et näe, oled midagi toredat ära teinud. See on üsna sarnane tunne muusika kirjutamisega. Kuna elukutselt olen ikkagi helilooja, siis kipun ka kõike oma muud tegevust läbi selle prisma seletama.
Festivali kava kokkupanek ja korraldamine tundub teinekord teose loomisega täiesti detailideni sarnane olevat: programmi osas peab olema tervikutaju, dünaamika, kus vaja, mingi kontseptuaalne lähenemine. On hea teada, kes on esinejad, kus saalis toimub ettekanne. Samuti läheb tarvis puhtpraktilisi korralduslikke ?käsitööoskusi? peensusteni välja. See võrdlus ühe suure, mitmeosalise teose loomisega päris meeldib mulle. Jama on sellega muidugi palju. Aga see on hea jama.