„Kuidas ollakse prantslaslik?“ Juhm Poola ajakirjanik oli just küsinud prantsuse tipplavastajalt François Ozonilt päeva kõige jaburama küsimuse. Piinlik paus. Oleks tahtnud vahele karjuda, et prantslaslikkust võiks ju vabalt kirjeldada ka selle abil, et prantslane ei küsiks iialgi nüansseeritud mõistele nii labast selgitust.

Seda seletamatut prantslaslikkust on Ozonis loomulikult küllaldaselt (kui nüüd ikkagi üritada kirjeldada). Ta on mänguline ja humoorikas, ühtlasi aristokraatlik ning tema suutmatuses varjata oma tüdimust selle rumala küsimuse peale on samuti midagi väga prantslaslikku.

François Ozon on hoos ja lavastab ühe filmi teise järel, kasutades kõikvõimalikke žanre ja filmitegemise viise. Enamik leiab ta teoste hulgast oma üles, aga vaevalt on neid, kellele meeldib kõik. Ozoni kunsti mõistmise viisis ja vabas ootuste eest põiklemises on aga midagi võluvat.

Ja seda ei oodanud küll keegi, et „Teisest armukesest“ kujuneb verine, ja seksikas psühhotriller, mis on vahel (kavatsematult?) hüsteeriliselt naljakas. Oma kaksikufilmid on ju olemas ka sellistel žanri suurmeistritel nagu David Cronenberg („Teisikud“ / „Dead Ringers“, 1988) ja Brian De Palma („Õed“ / „Sisters“, 1973), nii et Ozon järgib siin sissetöötatud traditsiooni, aga „Teine armuke“ tundub olevat ühtaegu nii austusavaldus kui ribitorge. Ilmselt tekitab film ka tugevaid vastureaktsioone, sest osale võib jääda selgusetuks, kui tõsiselt seda kõike võtma peaks.

„Teist armukest“ vaadates on kohati raske ette kujutada, et selle on teinud sama autor, kes on teinud ka sellised filmid nagu „5 x 2“ või „Aega lahkuda“.¹

Ei, need tegi mu teisik.

Aga eks teie filme ongi justkui teinud kaks meest. Üks on realist ja teine tegeleb fantastilisemate, ka psühhoanalüütiliste teemadega. Miks teie astusite nüüd just fantaasia suunas, kui palju autorid tegelevad realistlike sotsiaalprobleemidega?

Võib-olla oleksin ka seda pidanud tegema … Ehk järgmises filmis? Ma ei esita endale selliseid küsimusi. Kui leian loo, püüan selle ekraniseerida sobivaimas žanris. Kui ma leidsin Joyce Carol Oatesi raamatu „Kaksikute elu“,² olin süžeest vaimustuses. Ka raamat oli juba väga mänguline ja ma püüdsin seda õhustikku säilitada, anda lugu edasi nii täpselt kui võimalik – nii, et seal oleks põnevust, meelelahutust, verd, õudust … Tahtsin kõike seda segada. Iga film on uus eksperiment, aga ma ei tea kunagi ette, milline on film, lõpptulemus. Lavastamine on mulle alati väljakutse, sellega käivad ka kaasas teatud ootused. Saan alles siis oma filmist aru, kui mul avaneb võimalus seda vaadata koos teistega.

Oli teil juba enne ettekujutus sellest, kes hakkavad mängima „Teises armukeses“ mees- ja naispeaosalist?

Käsikirja kirjutades mitte. Avastasin raamatu neli-viis aastat tagasi ja püüdsin selle filmi ära teha juba nelja aasta eest, aga mul ei olnud toona kõiki vajalikke õigusi. Pidin asju ajama ameeriklastega ja see kõik oli väga keeruline, nii et andsin alla pärast esimese käsikirjaversiooni lõpetamist. Eelmisel aastal teatati mulle äkki, et õigused on saadaval ja ma hakkasin uuesti tööle. Sel hetkel muutsin meelt ka näitlejate suhtes. Neli aastat tagas olin kohtunud Marine Vacthiga, aga siis oleks ta olnud selle osa jaoks liiga noor. Nüüd on ta vanem, vahepeal emaks saanud, töötas Prantsusmaal teiste režissööridega. Ta on väga küps ja tugev näitlejanna, kes läheb järjest paremaks. Oli väga põnev temaga taas koostööd teha.

Ka Jérémie Renier tundus mulle meie esmakohtumisel liiga noor ja ma proovisin ka paljusid teisi näitlejaid, aga kuna oleme sõbrad, siis mõtlesin, et lasen tal proovida. Suuri lootusi mul ei olnud, aga sain meeldiva üllatuse osaliseks, sest temas on küpsust ja meie eelmise koostööga³ võrreldes oli ta märksa jõulisem. Võrreldes teiste prantsuse näitlejatega on tal veel üks huvitav omadus: ta paneb oma rolli väga hoolikalt tükkhaaval kokku, eriti realistlikumates filmides, millele ta läheneb mõneti näitleja metoodikaga. Ta on ka väga füüsiline ja meenutab mulle mitmeti üht teist näitlejat, kellega olen koos töötanud – Michael Fassbenderit.⁴

Kas näitlejad olid ka pisut ärevuses, et neil tuleb mängida nii paljastavaid või nõudlikke rolle?

Jah, kindlasti. Üllatavalt on meesnäitlejad isegi tõrksamad kui naised, kartes, et nende mehelikkus seatakse filmis kahtluse alla. Üks väga kuulus näitleja, kelle nime ma siin ei hakka nimetama, oli algul rolliga nõus, aga kui ma lisasin geistseeni, ei olnud ta enam nii kindel.

Võib-olla on naised üleüldse julgemad. Ja ehk pakutakse naisnäitlejatele ka vähem kaalukad rolle, nii et nad haaravad võimalusest kergemini kinni. Minu arvates on tõesti hea meesnäitleja see, kes oskab näidata ka oma naiselikumat poolt. Näitleja peab suutma aktsepteerida seda, et ta on objekt ja temaga manipuleeritakse, ning et teda võivad ihaleda mõlemad sugupooled.

„Teises armukeses“ tuli peaosalistel mängida üldse päris paljudes seks­stseenides, kas see oli neile raske?

Õnneks oli nende vahel väga hea keemia. Nad meeldisid teineteisele. Vahel, kui näitlejad teineteisele ei meeldi, on seda filmist tunda, aga siin oli vastupidi. Nad teadsid ka algusest peale, millesse ennast segavad, ja seda, et nad peavadki kogu aeg voodis päriselt koos olema.

Olete öelnud, et tegite raamatuga võrreldes muudatusi. Milliseid?

Palju! Näiteks ei ole raamatus kogu paljastusstseeni, mida näeme filmi lõpus. Raamat jättis lõpu rohkem lahti ja raamatus on see mõeldav, aga filmis ebapiisav .

Tegin selle filmi puhul palju taustauuringut kaksikute kohta ja avastasin loo kannibalkaksikutest. Mul ei olnud varem aimugi, et selline nähtus olemas on. Mind paelus see väga ja mul tekkis tahtmine lõpetada film millegi õudsemaga.

Kui ütlesite, et iga filmi tegemine on eksperiment, siis kas „Teine armuke“ oli eksperimenteerimine kaksikute, Sigmund Freudi või softcore-pornoga?

See on kõigi nende segu. On olemas fraas, mida prantsuse keeles pole, aga mis sobib „Teise armukese“ kirjeldamiseks – psühhoseksuaalne triller (psychosexual thriller). Põnevus, seks ja psühholoogia.

Kas te kohtusite ettevalmistuse käigus ka kaksikutega?

Jaa, paljudega. Kõigil neil on palju lugusid ja võiksin kaksikutest teha veel mitu filmi. Hämmastav.

Milline lugu oli kõige parem?

See on mu filmis! Aga korduv teema nii kaksikutest poiste kui ka tüdrukute seas on muidugi äravahetamismäng. Kellegagi koos olles teeseldakse teist kaksikut, ja tihti just seksuaalsete kogemuste omandamiseks. Mulle oleks väga meeldinud sündida kaksikuna.

Te töötate väga tiheda graafikuga. „Frantz“ (2016) alles esilinastus Veneetsias ja nüüd vähem kui aasta hiljem esitlete Cannes’is juba järgmist filmi. Kuidas teil selleks kõigeks energiat jätkub?

Ma ei oska öelda, sest olen üsna väsinud. Seda filmi ei olnud üldse plaanis nii vara välja tuua. Võtsin „Teise armukese“ üles pärast „Frantzi“ väljatulekut, suutsin võtted lõpetada ja mingi montaažirea kokku panna 2016. aasta lõpuks. Kui produtsent tahtis seda Cannes’i programmitegijatele näidata, ei olnud ma sellest eriti vaimustuses, aga neile meeldis see väga ja ma olin sunnitud filmi väga ruttu lõpetama. See õnnestuski mul vaid kaks nädalat enne festivali.

Harv, kui mitte olematu, on juhtum, kui filmi avakaader saab saalist suure aplausi, aga selle filmi ava­kujund vagiina ja silmaga oli tõesti väga võimas.

Sellega olen kokku võtnud kogu filmi tähenduse. Sinu sees on midagi, ja on silm, mis otsib üht saladust. Suutsin filmi kokku võtta kahe kaadriga. Publikule võib see mõjuta šokeerivalt, sest ei teata, millist filmi on oodata, aga see avakaader annab suuna kätte.

Teie film on täis vastandeid ja ka sümmeetriat. Kas teie arvates on igaühes meist üks kaksik – meie endi vastand?

Ma ei tea, kas just vastand, aga igaühes meist on varjatud osa. Lavastajana on mul huvitav vaadata, mis on suletud ukse taga.

Ja miks on seal nii palju kasse?

Ma kardan kasse. Mul oli lapsena kassiga väga halb kogemus, kui üks agressiivne kass mind ründas, aga samal ajal nad võluvad mind. Neid on hea filmida, sest neil on väga ilus nägu, nad on müstilised ja jätavad mulje, et nad mõtlevad, mitte nagu koerad. Mu näitlejanna on samuti kassilike näojoontega.

„Teine armuke“ kasutab mänguliselt õudusfilmide ja trillerite klišeesid. Kas see maailm on teile hingelähedane?

Mulle meeldivad trillerid väga ja seda lugu, mis räägib naisest, kes asub retkele omaenda sisemusse, et välja selgitada, mis on temaga lahti, on trillerina väga mugav edasi arendada.

Filmi lõpp hakkab oma esteetikalt meenutama juba David Cronenbergi. Kas see oligi teie taotlus?

Tahtsin, et lõpp oleks ülepakutult verine. Ma ise kardan selliseid filme vaadata ega suuda seda eriti teha, aga kui tegemist on mu enda filmiga, tundub väga põnev see nii lahendada. Eriefektidega koos oli see kõik väga tore ja naljakas. Tahtsin minna lõpuni välja ja pakkuda visuaalselt midagi väga rabavat.

Kas te mõtlesite ka Aflred Hitchcocki ja Brian DePalma peale?

Loomulikult on nad trillerit tehes mõttes, sest nad on mõlemad pinge loomise meistrid. Nad mõlemad on eksperimenteerinud žanri võimalustega ja seda püüdsin teha ka mina.

„Teine armuke“ on ka järjekordne film teie filmidest väga tavaliselt teemal ehk seksuaalsusest. Kuidas on seksuaalsuse käsitus ajas muutunud?

Ma arvan, et see on palju muutunud. Palju on silmakirjalikkust. Mul on väga lõbus näha publiku reaktsiooni mu filmidele teistes riikides. Filmid, millele kehtib Prantsusmaal kuni 12-aastastele vanusepiirang, võivad mõnes teises riigis olla keelatud alla 16- või 18aastastele või üldse X-reitinguga. See ebakõla on tõepoolest suur, kui arvesse võtta, mis kõik on internetis lastele kättesaadav.

Teie suhtumine rasedusse ei tundu ka juba teist filmi järjest olevat traditsiooniline, et see on jumala suurim kingitus inimsoole ja nii edasi.

Minu probleem on vist see, et ma ei ole katoliiklik. Rasedus on midagi ilusat, aga selles filmis on palju segadust, sest tüdruk arvab, et on rase, aga tegelikult on tal kõhus midagi muud. Ma ei tahtnud öelda midagi raseduse vastu või kaitseks.

Olen küll väga kurb, et ise ei saa rasedust läbi elada. Kadestan naisi.

Sarnaselt Ruben Östlundi „Ruuduga“ on ka teie filmis moodsa kunsti teema, Chloé töötab moodsa kunsti muuseumis. Miks te talle sellise ameti andsite?

Raamatus töötab ta modellina, mis ei tundunud mulle huvitav. Tahtsin ta panna muuseumisse, sest mulle tunduvad kaksikud kunstiteostena ja ma tahtsin näidata seda, kuidas loodus on võimeline looma meisterlikke teoseid. Kõik need suured tööd muuseumis tema ümber on tema peas ja kehas toimuva peegeldus.

Steven Soderbergh on öelnud, et teeb igat filmi mõttega kustutada kõik, mida ta eelmise filmiga oli öelnud, ja tal on alati õnnestunud teha väga erinevaid filme.

Ja ta ei ole ainus.

Jah, nagu teiegi, aga ilmselt ei ole kerge end pidevalt üllatada. Kuidas te seda teete?

Filmi lõpetamisega kaasneb alati mingi frustratsioon. Pärast „Frantzi“ tegi mulle tuska see, et filmis ei ole üldse seksi. Tahtsin midagi kuumemat. Ma ei intellektualiseeri seda protsessi, aga ilmselt tahtsin loo tasandil midagi mängulisemat, vähem tõsist.

On see teie kõige seksiküllasem film?

Arvan, et suudan end veel ületada.

Lavastajal oleks ju hea ka filmitegemisest naudingut saada.

Loomulikult, eriti kui tehakse üks film aastas. Igavust ja piina tundes ma filme ei teeks.

1 „5 x 2“, François Ozon, 2004; „Le temps qui reste“, François Ozon, 2005.

2 Rosamond Smith. Lives of the Twins. Simon & Schuster, 1987.

3 „Potiche“, François Ozon, 2010.

4 Michael Fassbender mängis Ozoni filmis „Ingel“ („Angel“, 2007).