Kuna kahe nädala eest Vabal Laval pidulikult üle antud erialaliitude ja kultuurkapitali arhitektuuripreemiad hõlmavad tegelikult kevadest 2016 kuni kevadeni 2017 valminud objekte, aga aastalõpulehes on mul täita ootuspärane ülesanne teha kokkuvõte lõppevast aastast, on olukord mõnevõrra segane. Enamjaolt tuleb rääkida sellest, mida heal juhul ehk järgmisel aastal pärgama hatakase, tänavusel auhinnatseremoonial esile tõstetud tööd on aga praeguseks juba eilsed uudised. Tegevuspreemiad, tõsi, on laiahaardelisemad ega piirdu õnneks ühe aastaga. Ehk tasuks siiski loobuda arhitektuuripreemiate raamatu esitluse ja auhinnatseremoonia iga hinna eest ühendamisest, sest just raamatu valmimise taga nihkesse läinud preemiate tsükkel ootab.

Arhitektuuriauhinnad näitavad, et 2016. ja suurem osa 2017. aastastki oli kindel Tartu aasta: möödunud sügisel valmis Raadil Eesti Rahva Muuseum (DGT Architects), tänavu veebruaris avati Tartus rahvusarhiivi Noora maja (Asum Arhitektid, Architect11 ja Vaikla Studio), uude ERMi viib jalakäijasõbralik Roosi tänav (Kino Maastikuarhitektid, Paik Arhitektid) ning aparaaditehase siseõuest sai elutuba keset linna – taskupark (Kino Maastikuarhitektid). Nende auhinnatutega on toon antud, kilbile tõstetud avalike arhitektuurivõistluste tulemusena sündinud riigi kultuuriobjektid, meie arhitektuuripoliitika pühapäevasem pool. Arhiiv ja muuseum on tõsised sajandi suurprojektid, monumendid mälule ja kestmisele, ning meenutavad betooni põlistatud rahne, mida ei liiguta paigast ükski vägi. Vähemalt premeerimise puhul pööratakse ikka ja alati tähelepanu ka avalikule ruumile, mis näib, vaatamata arhitektide kümneid aastaid kestnud kriitikale, endiselt sündivat põhimõttel „nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik“ – mõned tänavad ja platsid, Roosi tänava sugused normaalsed optimaalsete vahenditega teostatud lahendused torkavad silma ja nopivad auhinna üldise ebanormaalsuse taustal.

Endiselt on parimad kultuuriobjektid

Kui nüüd ikkagi sel aastal valminut vaadata, siis jätkati sealt, kus eelmine ERMi aasta pooleli jäi: uksed avasid juba mainitud uus rahvusarhiivi hoone Noora Tartus ning filmimuuseum Tallinnas Maarjamäel, kultuuripärandit hoidvad ja rahvuslikku ego upitavad objektid mõlemad. Maarjamõisa lagendikul asuv Noora on omamoodi aus diagramm hoonet vormivatest parameetritest: kinnine arhiiviosa, kontorid, publikutsoon, pretensioonitu asukoht, protsendikunst. Arhitektide Sander Aasa ja Illimar Truverki valitud lahendusega ei ole keeratud programmi iseenda paroodiaks ega tehtud majast moodsat maastikku, vaid on kasutatud modernset abstraheeritud kastvormi, mille betoonist kehand peaks kaugele sisendama arhiiv-on-mu-kindlus-tunnet. Liiga lihtne kõik õnneks ei ole: kikkis nurkadega betoonpaneelid meenutavad standardseid paberilehti (konkursitöö pealkiri oligi „A4“), kogu kontoriplokk on kaetud protsendikunsti raames tellitud labürindimustrilise kangaga „Uure“ (autorid Fred Kotkas ja Carmen Lansberg), mis annab valminud hoonele arhitektuurivõistluse tööga võrreldes tunduvalt elavama ilme. Kujundid nagu paberid ja labürint mõjuvad soovi korral peene viitena arhiiviotsingule kui heinakuhjast nõela otsimisele, kus õnne peab ka olema. Maja avalikku ja suletud osa liidab klaasist galerii, mis heidab valgust aatriumi seinte betoonpaberitele ning vaskplekist rõdudele, Vaikla Studio loodud aasta parimaks sisekujunduseks kuulutatud interjöör on tume ja soliidne, selline, kus tuleb tasa olla. Plusspunktid igale arhiivikorrusele oma värvide sissetoomise eest kuni lükandriiulite toonimiseni välja – päike siia ei paista ja külastajad ka ei käi, aga ilus peab ikka olema!

Samasuguse suletud iseloomuga on ka filmimuuseumi maja ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi kompleksis (arhitektuuribüroo Boa), seostades muuseumi arhetüüpselt millegi hoolika hoidmise ja säilitamisega. Ent aknaid ei vaja teadupärast ka kaubamajad ning muud tarbimistemplid, kinnised konteinerid lasevad siseruumis ekspositsiooniehitajatel vabalt tegutseda ja timmida paika lavastuse, mida ei sega ükski loodusvaade või pilk taevasse. Muuseumi roostekarva katus-majad mõjuvad ühest tükist välja tahutud sümpaatsete klotsidena, mis jätkavad valutult aitade-elumajade hooviansamblit XIX sajandi algusest, kui siin mäe otsas tegutses veel suhkruvabrik. Kompositsioonis on tunda pärandi painet: uued klotsid on pigem rahulik taust värvi- ja kujundikirevale õuealale ning neogooti lossile, mis toretseb kogu kompleksi keskpunktis. Mahukas ruumiprogramm on nutikalt pooleldi maa alla peidetud ning majaplokk neljaks tükiks jaotatud, mistõttu tundub maja seest suurem kui väljast, pealt salapärasem kui alt. Üllatusi jagub igal sammul: hoov koos Jass Kaselaane skulptuuridega keskel ning igaks juhuks lossi taha tõstetud nõukogudeaegsete monumentide väljapanek jätavad kokku tunde, nagu viibiks isegi filmilavastuses, kus kasutada palju eri aegadest kokku kantud taustu. Sajanditagune pealinlaste väljasõidupaik on igatahes tagasi.

Riik ehitas tänavu ühe kõneainet pakkunud maja veel. Endise plaanikomitee arvutuskeskuse asemel (valmis 1978. aastal, arhitekt Ülo Ilves) kõrgub Tallinna kesklinnas nüüd ministeeriumide ühishoone (Karisma Arhitektid ja Amhold), millele on külge jäänud põhjendamatult suurustlev nimi – superministeerium. Konarlik planeerimis- ja ehitussaaga, säästumaterjalid, nõukogude aja põlgus, dolomiitreljeefi hävitamine, keskpärane arhitektuur, naeruväärsed vapilõvid on kõik ajakirjanduses piisavalt hambus olnud ja vähemalt asjalikke arhitektuuripoliitilisi arutelusid on valge supermaja kriitikast palju tekkinud. „Tallinn ei tohiks olla suvaline linn,“ arvavad hiljutises intervjuus arhitektid Siiri Vallner ja Indrek Peil,¹ viidates neile nähtamatutele otsustele, mida kabinettides tehakse ja mille pärast südant valutada pole justkui kellegi kohustus. Arhitekt on tihti vormistaja ning üks maja suurema protsessi nähtav tulem, lõvid peale ja tempel alla – korras! Niikaua kui kvaliteetne arhitektuur ei ole riigile oluline ja tingimused selle sünniks pole hästi reguleeritud, on hea maja valmimise võti ikkagi jäämurdja tüüpi tellija käes, kes teostab autoreid usaldades oma visiooni. Need rahnud, mis jäävad ajalukku. Avalikus sektoris kahjuks neid läbimurdjaid tüüpe väga palju pole.

Taas mere äärde

Arhitektuuriteema meediakajastuste põhjal jääb mööduvast aastast pilt kui tihedast võistluste aastast, kus tulipunktiks taas Tallinna mereäär, täpsemalt selle kesklinna ja Kalamajaga piirnev lõik. Ühest küljest panustavad korraldajad aina enam massilisele pressikajastusele ning klikikuulsusele, teisest küljest on apetiitsed visuaalid iga võistlustöö kohustuslik osa, mille põhiline eesmärk tundub olevat vaatajas meeleolu tekitamine, iha ilusa tuleviku järele. Kui eelmisel aastal tõmbasid avalikkuse käima Porto Franco arendus Admiraliteedi basseini ääres ja Kalaranna planeering, siis tänavu jätkus areng rahumeelsemalt. Liigse kärata valiti veebruaris Kalaranna kvartali arhitektideks Kadarik Tüür ning Villem Tomiste võitis ideekonkursi „Meri peatänava äärde“, juulis leiti parim sild üle Admiraliteedi basseini (SIA Witteveen+Bos Latvia), Tallinna sadam jätkas eelmise aasta lõpul välja kuulutatud planeerimisvõistlusega eputava võõrnimega masterplaan 2030 saamiseks.

Konkurssidel pakutavatest fiktsioonidest kõige suurejoonelisem rulluski lahti augusti viimastel päevadel, kui Vanasadama ala võitjad välja kuulutati ja saadi nii master kui ka plaan: esikoha pälvis Zaha Hadid Architects Londonist. Peale raekoja projekteerinud Bjarke Ingelsi on nüüd teine, veelgi suurema kaliibriga rahvusvaheline staar Tallinnasse maandunud. Žürii Peeter Pere suu läbi kinnitas, et kuulsus ei loe ja töö oli tõepoolest parim, paindlik, elluviidav ja arendajasõbralik. Teised löönud palli lihtsalt kastist välja.² Ehkki tegu oli puhtakujulise planeeringuga, millega pidi organiseeritama ruumi, tänavaid ja infrastruktuuri, mitte kvartalite ega hoonete väljanägemist, on piltidel ikkagi ilus valge voolujooneline linn, maandunud nagu ilmutus eikuskilt Tallinna eri tükkidest kokku traageldatud lapitekile. Töö avalikul esitlusel kõlanud Harvardi arhitektuurikooli õppejõu Andres Sevtšuki täpne ja kibe kriitika oli klass omaette ning ilmselt oleks kohalolnute rõõmuks siit ka aasta arhitektuuriväitlus kujunenud, kui kaks osapoolt oleksid suhelnud samas ruumis, mitte Skype’i vahendusel.

Vanasadama võistlus jooksis õnnetult selga teisele olulisele projektile – arhitektuurikeskuse ja Tallinna linna veetud mereääre visioonikonkursile, mille tulemusel sündis büroodel Kavakava ja Linnalahendused koos Linnalaboriga väga selge ning üldistusjõuline töö põhimõtetest, mida hõreda ja praegu suurteks kruntideks jaotatud sadamapiirkonna ülejäänud linnakoega sidumisel tuleks arvestada. Töö keskmeks oli sealjuures tiheda, umbes sajameetrise sammuga tänavavõrgu rajamine. See on oma olemuselt kesklinlik ega soodusta ülisuurte hoonemahtude teket. Linn tellijana peaks edasistes plaanides selle visiooni justnagu aluseks võtma, kuid Londonis kokku pandud Vanasadama plaani puhul seda igatahes polnud tehtud. Eks näis, kumb töö osutub elujõulisemaks. Seni on kesklinna mereäär endiselt piirkond, millest on iseseisvuse taastamise järgse aja jooksul enim räägitud ja kus kõige vähem mõistlikku tehtud. Ilmselt korrigeerib Tallinna Sadama arendusplaane ka ettevõtte börsileminek, atraktiivse linnaruumiga tulevik võiks ju aktsiahinda ainult tõsta.

Hea linnaruumi teema oli tegelikult sel aastal esil mitmel korral – ja seda loomulikult seoses teedeehitusega. Teedest on uue Eesti planeerimisretoorikas ammu saanud omamoodi fetiš, asfaldijõgedel on tuliseid pooldajaid ja vastaseid: esimesed näevad neis majanduskasvu vahendit, teistele sümboliseerivad laiad teed eelmise sajandi väärtusi, jätkuvat autostumist ning rohelisest mõtteviisist ülesõitmist. Üks on siiski selge, arhitekte ega maastikuarhitekte neid jätkuvalt kujundama ei kutsuta, ka teiste huvigruppide kaasamine on enamasti formaalne. Seda näitas Tallinna Reidi tee sel aastal läbi mängitud teine ja kolmaski vaatus: kohus ei rahuldanud Eesti Rohelise Liikumise esitatud ehitusloa vaidlustamise kaebust, otsus kaevati edasi, samal ajal jõuti aga juba ehitushankenigi, mis aga liig kalli hinna selgudes tühistati. Nüüd on koguni lubatud sõiduradu vähendada – rohelisem on ikkagi odavam.

Linnaruumi kujundamisest jõupositsioonilt rääkis ka teine, iseenesest tähtsusetuna näiv seik Vabadussamba jalamile rulatajaid tõkestavate metalldetailide paigutamisest – kõik ikkagi pole avalikku ruumi teretulnud, riiklik ettehooldus määrab meie käitumisviisid ja sümboolses ruumis viibimise korra. Väärtuste konflikt, nagu öeldakse. Taristu edusammuna läheb kirja alates septembrist lennujaama sõitev tramm, järgmine uus liin peaks juba reisisadamasse viima. Jääb vaid üle oodata Lasnamäe ja Pirita kiirtramme, mis Russalka pudelikaelast valutult läbi sõidavad!

Sündmusaasta

Pilt sellest, mis on arhitektuur, kujuneb publikuga suhtluses, sellest rääkimise ning selle kujutamise viisist. Meediakeskne aeg soosib suhtlemist sündmuse vormis: maju avatakse ja lammutatakse, neid soditakse ning sõimatakse, neist tehakse näitusi ja kirjutatakse kinnis­vararubriikides mesimagusaid jutte. Reeglina serveeritakse meile arhitektuuriuudistes tulevikku, visuaale virtuaalsest keskkonnast, kus igaveses suves jalutavad trendikad inimesed, või siis uudsete ehitusmaterjalide ja -viiside katsetuslikke näidiseid. Arhitektuurivaldkonna korraldatud üritused pole siin erand, kõiki huvitab tulevik ja selle loomise vahendid. Tänavune Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) oli vaade homsesse, tõsi, esitatud üsna krüptilisel viisil. Londonis tegutseva ecoLogic­Studio juhi Claudia Pasquero kureeritud „bioTallinn“ oli kommunikatsiooni poolest üsna komporimissitu, rääkis arhitektuurist biotehnoloogia keeles ja esitles seda eelkõige meetodina, mis võib, aga ei pruugi viia konkreetse ruumilise lahenduseni.

Publikut köitis Rotermanni soolalao suures saalis eksponeeritud TABi näitus kui labor, alkeemiline sulatuskatel, mille mulksuv, tilkuv ning häälitsev keskkond oli kuraatori soovil suunatud eelkõige vaataja meeltele, emotsionaalsele sisetundele, mitte keeruka informatsiooni mõistuslikule seedimisele. Arhitektuuri see ilmselt rahvale lähemale ei toonud, pani aga ehk loodust kui potentsiaalset energiaallikat teise pilguga vaatama. Ehitustegevuses siiani valitsevat enesekeskust arvestades polegi see ehk nii paha tulemus. Ehkki igaühe kuulde- ja nägemisulatusse jõudva linnafestivali mõõtu TAB välja ei anna, tõi ta neile, kes osaleda tahtsid, kohale sõnumi arhitektuurist, mis võtab ootamatuid vorme ja käitub tulevikus nagu keskkonda sulanduv kameeleon: piirid tehisliku ja looduse vahel kaovad, uus geoloogiline ajastik antropotseen jääb.

Rõskes detsembris avalikust ruumist rääkida on tänamatu töö, sooja ja valgust tahaks. Arhitektuuriaasta lõpetas detsembri alguses Pariisis Seine’i-äärse moe- ja disainikeskuse ees avatud Salto Arhitektide (Maarja Kask, Ralf Lõoke) ja kunstnik Neeme Külma installatsioon „Kuumalaine“. Helendav soojuskiirgur liigub jopesse mähitud möödujaga korraks kaasa, pakkudes talle sooja ja valgust, ehk ka lohutust ja lootust. Arhitektuuri sisu ning väärtused ei pea tingimata betoonis väljenduma, on suurepärane, kui neid suudetakse edastada ka idee, väikese kontseptuaalse liigutuse abil. Peaasi et korraks peatutaks ja kogetu üle järele mõeldaks.

1 Merle Karro-Kalberg, Tallinn ei tohi olla suvaline linn. – Sirp 17. XI 2017.

2 Peeter Pere, Vau-faktorit Vanasadama arhitektuurivõistlusel ei hinnatud. – Sirp 15. IX 2017.