Meie meeleheitlikult tarbivas ühiskonnas, kus unistatakse lapsemeelselt veelgi paremast elust tulevikus, oleks võib-olla tänuväärt, aga võib-olla ka liiast endalt küsida: ?Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme??. Või ainult: ?Kes me oleme? On meid vaja??

Näituste üks painavamaid-sadistlikumaid teoseid on kahtlemata Marko Mäetamme installatsioon ?Unenägu?, mis esitab banaalse dilemma: kuidas teha kunsti ja samas ka ära elada? Mustas telekas jookseb kafkalik jutustus kunstniku suutmatusest üheaegselt luua, olla õppejõud, hea isa ja tasuda pangalaenu. Lause lause kaupa ilmub tumedale ekraanile valge tekst, mis oma äraspidise loogikaga jõuab ikka ja jälle kohani, kus peategelase naine ja nelja-aastane tütar lihtsalt peavad surema. Ja nad teevad seda üha uuesti ja uuesti ning üha uuesti ja uuesti on peategelasel pangalaen ning naine ja laps kaelas. Võõristavat teksti toetab pitsilises leinaraamis pilt nunnust kollaste rihmadega kahekohalisest elektritoolist. Sünge elektroonilise muusikaga illustreeritud teos on viinud enesetapu äärele nii mõnegi kevadmasenduses piinleva kunstitegelase.

Reiu Tüüri müstilised vitraa?ilikult paksude kontuuridega sinised maalid mõjuvad kui iidne arhailises keeles jutustus(?). Kümmekond aastat tagasi sai Tüür tuntuks kui geniaalselt lihtsate ideede genereerija, kes tegi tempelmaali ja arendas skandaalset Non Gratat. Nüüd on tema abstraktsepoolsetes töödes pigem konservatiivset ja isegi klerikaalset igikestvust, jäävaid väärtusi. Või igavust? Me kõik vananeme.

Tartu Kunstimaja suur saal meenutab okupatsiooniaegset Prantsusmaad: üldiselt on ohtlik, kuid leidub veel kohti, kus on hea ja soe. Priit Pangsepa väljavenitatud liikmetega siluetlikud kujud olesklevad interjööris, kus ka lill vaasis meenutab suguorganit. Mõnus narkootiline maailm, kus pole ei kohustusi ega suguhaigusi. Pangsepa salonglikule meeleolule vastanduvad Peeter Alliku nüristunud inimloomad eikellegimaal. Lähiajaloo kriitika kuulub kunstis pigem päevalehtede karikatuuride valdkonda, Peeter Allik on maalinud selle katarsist pakkuvaks totaalseks elamuseks.

Imat Suumanni öise Tartu motiivid meenutavad millegipärast Edward Hopperit. Juba Suumanni maalide pealkirjad tekitavad isevärki igatsuse ja üksinduse meeleolu: ?Hulgiladu?, ?Bensiinijaam?, ?Raudtee lähedal?. Kõledaid linnaääri ja laoplatse ilmestab välivalgustus. Valgustatud objektid mõjuvad kutsuvalt, kuid on väikesed ja kaugel, anonüümne vaataja jääb öhe.

Priit Pajose maalide ultramüütilistest-pseudovanaaegsetest dekoratsioonidest ei tasuks lasta end eksitada. See barbaarne maailm pole sugugi näitelavaks Tolkieni romantilistele kangelastele. Rikkalikud puna-sinised drapeeringud on vaid lollitamaks lihtsameelset vaatajat, kes pärast olmemuresid tahaks kuulda mõnda verdtarretavat lugu ammumöödunud ajast. Näiteks Pajose ?Inimeseuurijad?. Mingi imelik vanaaegne koridor, kus neli kiilakat sabadega vanameest lõbustavad end inimkeha eri osadega: üks hoiab südant käes, teisel on soolikad ümber kaela. Värdjate nägudelt peegeldub julm, kuid siiras teaduslik huvi. Võib arvata, et hi-tech kloonimislaboris võib kohata samalaadset meeleolu. Pajose piltide paariate rõõmud ja mured on vägagi tänapäevased. Eks üksteise söömine on ikka see kõige parem.

Kuigi Kruusamäe hüperrealistlikud portreed on palju nähtud ja neist on palju kirjutatud, jäävad tema inimese silmad-nina-suu alati haaravaks. Eriti veel, kui on tegemist üleelusuuruses koopiatega tuntud nägudest, kellega kunstnikul on ka isiklik side. Huvitav on, kuidas eri aastatel loodud maalid suhestuvad üksteisega, nagu ajaloomuuseumis lühidistantsile vastamisi paigutatud ?Ants oli aus…? ja ?Kunstnik Külli Suitso profiilis?. Roosapalgne Ants Juske põrnitseb kunstnik Külli Suitso sumedat profiili. Hindaja ja puhas ilu. Kriitik ja kunstnik. Põgusaks hetkeks tekib paralleel kaunitari ja koletisega.

Tartu Kunstimaja alumises saalis on Albert Gulgi joonistused ja Ilmar Kruusamäe sinised aktid. Albert Gulk portreteerib (nagu alati) oma püstformaadis joonistustel isevärki tegelasi mitmete käte ja seljas kasvavate ogadega. Soomusmehed, konninimesed tiirlevad ümber samast liigist esiletungivate sootunnustega beibede. Gulgi friikide planeedi atmosfäär sarnaneb kangesti Strugatskite romaanide maailmaga. Kruusamäe siniste aktide seerias ?Tundemaastikud I? avavad ja pööravad ideaalsed naisekehad end otsekoheselt vaataja silme ees. Kruusamäe erootika on ilus, täpne ja jäine. Seal, kus peaks sillerdama roosa ihu ja kehamahlad, on sinine värv valgel taustal. Mõlema, nii Gulgi kui ka Kruusamäe maalid räägivad ühest ja samast füüsilise läheduse liigist. Gulgi tegelased romantiseerivad seksi, omamata reaalset kogemust, sedasama, mida Kruusamäe nii külmalt dokumenteerib.

Tartus kursikad jälle kirjeldavad ja näitavad, ütle, et mõni neist valetab.

Niisiis. Viiendad Kursi koolkonna päevad. Aasta 2005 Gregoriuse kalendri järgi, ülikoolilinn Tartu, Eesti Vabariik, Euroopa, planeet Maa.

Meie meeleheitlikult tarbivas ühiskonnas, kus unistatakse lapsemeelselt veelgi paremast elust tulevikus, oleks võib-olla tänuväärt, aga võib-olla ka liiast endalt küsida: ?Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme??. Või ainult: ?Kes me oleme? On meid vaja??

Näituste üks painavamaid-sadistlikumaid teoseid on kahtlemata Marko Mäetamme installatsioon ?Unenägu?, mis esitab banaalse dilemma: kuidas teha kunsti ja samas ka ära elada? Mustas telekas jookseb kafkalik jutustus kunstniku suutmatusest üheaegselt luua, olla õppejõud, hea isa ja tasuda pangalaenu. Lause lause kaupa ilmub tumedale ekraanile valge tekst, mis oma äraspidise loogikaga jõuab ikka ja jälle kohani, kus peategelase naine ja nelja-aastane tütar lihtsalt peavad surema. Ja nad teevad seda üha uuesti ja uuesti ning üha uuesti ja uuesti on peategelasel pangalaen ning naine ja laps kaelas. Võõristavat teksti toetab pitsilises leinaraamis pilt nunnust kollaste rihmadega kahekohalisest elektritoolist. Sünge elektroonilise muusikaga illustreeritud teos on viinud enesetapu äärele nii mõnegi kevadmasenduses piinleva kunstitegelase.

Reiu Tüüri müstilised vitraa?ilikult paksude kontuuridega sinised maalid mõjuvad kui iidne arhailises keeles jutustus(?). Kümmekond aastat tagasi sai Tüür tuntuks kui geniaalselt lihtsate ideede genereerija, kes tegi tempelmaali ja arendas skandaalset Non Gratat. Nüüd on tema abstraktsepoolsetes töödes pigem konservatiivset ja isegi klerikaalset igikestvust, jäävaid väärtusi. Või igavust? Me kõik vananeme.

Tartu Kunstimaja suur saal meenutab okupatsiooniaegset Prantsusmaad: üldiselt on ohtlik, kuid leidub veel kohti, kus on hea ja soe. Priit Pangsepa väljavenitatud liikmetega siluetlikud kujud olesklevad interjööris, kus ka lill vaasis meenutab suguorganit. Mõnus narkootiline maailm, kus pole ei kohustusi ega suguhaigusi. Pangsepa salonglikule meeleolule vastanduvad Peeter Alliku nüristunud inimloomad eikellegimaal. Lähiajaloo kriitika kuulub kunstis pigem päevalehtede karikatuuride valdkonda, Peeter Allik on maalinud selle katarsist pakkuvaks totaalseks elamuseks.

Imat Suumanni öise Tartu motiivid meenutavad millegipärast Edward Hopperit. Juba Suumanni maalide pealkirjad tekitavad isevärki igatsuse ja üksinduse meeleolu: ?Hulgiladu?, ?Bensiinijaam?, ?Raudtee lähedal?. Kõledaid linnaääri ja laoplatse ilmestab välivalgustus. Valgustatud objektid mõjuvad kutsuvalt, kuid on väikesed ja kaugel, anonüümne vaataja jääb öhe.

Priit Pajose maalide ultramüütilistest-pseudovanaaegsetest dekoratsioonidest ei tasuks lasta end eksitada. See barbaarne maailm pole sugugi näitelavaks Tolkieni romantilistele kangelastele. Rikkalikud puna-sinised drapeeringud on vaid lollitamaks lihtsameelset vaatajat, kes pärast olmemuresid tahaks kuulda mõnda verdtarretavat lugu ammumöödunud ajast. Näiteks Pajose ?Inimeseuurijad?. Mingi imelik vanaaegne koridor, kus neli kiilakat sa
badega vanameest lõbustavad end inimkeha eri osadega: üks hoiab südant käes, teisel on soolikad ümber kaela. Värdjate nägudelt peegeldub julm, kuid siiras teaduslik huvi. Võib arvata, et hi-tech kloonimislaboris võib kohata samalaadset meeleolu. Pajose piltide paariate rõõmud ja mured on vägagi tänapäevased. Eks üksteise söömine on ikka see kõige parem.

Kuigi Kruusamäe hüperrealistlikud portreed on palju nähtud ja neist on palju kirjutatud, jäävad tema inimese silmad-nina-suu alati haaravaks. Eriti veel, kui on tegemist üleelusuuruses koopiatega tuntud nägudest, kellega kunstnikul on ka isiklik side. Huvitav on, kuidas eri aastatel loodud maalid suhestuvad üksteisega, nagu ajaloomuuseumis lühidistantsile vastamisi paigutatud ?Ants oli aus…? ja ?Kunstnik Külli Suitso profiilis?. Roosapalgne Ants Juske põrnitseb kunstnik Külli Suitso sumedat profiili. Hindaja ja puhas ilu. Kriitik ja kunstnik. Põgusaks hetkeks tekib paralleel kaunitari ja koletisega.

Tartu Kunstimaja alumises saalis on Albert Gulgi joonistused ja Ilmar Kruusamäe sinised aktid. Albert Gulk portreteerib (nagu alati) oma püstformaadis joonistustel isevärki tegelasi mitmete käte ja seljas kasvavate ogadega. Soomusmehed, konninimesed tiirlevad ümber samast liigist esiletungivate sootunnustega beibede. Gulgi friikide planeedi atmosfäär sarnaneb kangesti Strugatskite romaanide maailmaga. Kruusamäe siniste aktide seerias ?Tundemaastikud I? avavad ja pööravad ideaalsed naisekehad end otsekoheselt vaataja silme ees. Kruusamäe erootika on ilus, täpne ja jäine. Seal, kus peaks sillerdama roosa ihu ja kehamahlad, on sinine värv valgel taustal. Mõlema, nii Gulgi kui ka Kruusamäe maalid räägivad ühest ja samast füüsilise läheduse liigist. Gulgi tegelased romantiseerivad seksi, omamata reaalset kogemust, sedasama, mida Kruusamäe nii külmalt dokumenteerib.

Tartus kursikad jälle kirjeldavad ja näitavad, ütle, et mõni neist valetab.