Belgia tähistab sellel aastal 175. vabaduse ja 25. föderaalriigi aastapäeva, selle suure sündmuse puhul on vaadata legendaarse ?veitsi kuraatori Harald Szeemanni (1933 ? 2005 ) koostatud belgia kunsti ja kultuuri ülevaatenäitus, mis hõlmab aega 1830ndatest kuni tänapäevani.
Kuigi Harald Szeemanni surm mõned päevad enne näituse avamist ei jätnud talle võimalust isiklikult oma tööd esitleda, peab tunnistama, et tema pühendumus näituse kokkupanemisel on olnud nii põhjalik, et näitusesaalides võib siiani tunnetada tema vaimset kohalolekut. Näituse teeb tõeliselt nauditavaks kuraatori isiklik nägemus ja vaatenurk, väljapanek tahab olla ju enamat kui lihtsalt tööde eksponeerimine. Szeemanni näitus ongi midagi muud. Tema omapärane lähenemine teeb sellest näitusest seikluse ja rännu Belgia kunsti ja kultuuri. Varem on Szeemann ühe maa kunsti retrospektiivse näituse korraldanud ?veitsis Zürichis 1991. aastal ja Austrias Viinis 1998. aastal. Viimast eksponeeriti ka Brüsselis, mille peale muuseum tellis Szeemannilt riigi iseseisvusaastatele pühendatud näituse.
Harald Szeemannil ei olnudki plaanis korraldada klassikalist kunstinäitust, vaid koguda näitusesaalidesse ühe maa hing. See on ohtlik ettevõtmine, aga just see talle meeldiski, nendib ta näitusekataloogi tekstis. Kasutades erinevaid vaatenurki, kuid alati valides poeetilise lähenemistee, üritas ta anda vormi ühe maa, regiooni ja inimeste vaimsusele. Kunsti, kirjanduse, muusika, kino, leiutiste, arhitektuuri, teaduse, traditsioonide ja ajaloo kaudu tahtis kuraator lahti kangutada ja edasi anda väljendamatut ja nähtamatut, luua nägemuslikku maailma. Ja see on õnnestunud tal suurepäraselt. Visuaalne jutustus ei ole küll lineaarne ega ajalooline, vaid pigem oma mahukuses ja mitmekülgsuses fantastiline ja kaasahaarav. Intensiivsus iseloomustas suuresti Szeemanni isikut ja kuraatoritööd.
Näituse ettevalmistamine võttis kaks aastat, see on kokku pandud ligi viiesajast kunstiteosest ja võtab enda all 26 näituseruumi. Belgia kultuuri identiteeti aitavad edasi anda installatsioonid, maalid, fotod, filmid ja skulptuurid. Ka on kaetud Belgia panus maailma arhitektuuri, muusikasse ja kirjandusse. Szeemann on toonud esile ja lavastanud Belgia peidetud püüdlusi kultuuri ja poliitika vallas. Vaimustav väljapanek on kolonisatsioonipoliitikast, teatri revolutsioonist ja keelelistest kogukondadest. Kaasaegsete kunstnike Panamarenko, Tuymansi, De Bruyckere ja Charlier ?i installatsioonid esindavad uut, tänapäevast Belgia kujutamist. Kuulsamatest eksponeeritud kunstnikest võiks veel nimetada Ensorit, Hortat, Knopffi, Spilliaerti, Permeke?it, Ropsi, Delvaux?d, Magritte?i ja Broodthaersit, kelle loomingu kõrval esineb veel palju vähetuntud, aga võrdselt huvitavaid kunstnikke.
?Visionair België? näitus jäi pärast Harald Szeemanni 40 aastat kestnud kuraatoritööd viimaseks. See oli mu esimene tõeliselt võimas näitusekogemus, mõistsin, mida tähendab kaasaegne kuraatorlus rahvusvahelises plaanis.
Harald Szeemanni puhul ei olnud tegemist ainult kuraatoriga, kes loob platvormi kunstniku loomingu näitamiseks ja edastamiseks, vaid visionääriga, võimsa isiksusega, ?amaaniga. Ja tema meetodid oma nägemuse edasiandmiseks on jahmatavad, lausa inspireerivad. Meil peab olema vaid silma ja südant, et seda näha. Minu kummardus talle.
BOZARis on praegu üleval ka põhjalik fotonäitus ?Magritte ja fotograafia?, mis annab humoorika ülevaate sürrealisti elust ja tegemistest.
