Tänavune PÖFFi Eesti filmide võistlusprogramm oli kummalisel kombel kokku pandud nii, et olid esindatud filmikunsti nüansid igas võimalikus kaalukategoorias – oli 1) suurepärast, 2) head, 3) keskpärast, 4) hädapärast ja 5) kesist.

1. Valgustav kalbus ja süngus

Pärast Rainer Sarneti „Novembrit“ on krati tegemine mu soovide nimekirjas kõrgel kohal. Need eesti mütoloogiasse juurdunud, naljaka välimusega kõhedust tekitavad varandusetoojad on ühed imelikumad kinolinal nähtud olendid. Siin on sarnasust Jan Švankmajeri nukufilmidega, aga esmavaatamisel kajas mu peas lause Aleksei Germani filmist „Raske on olla jumal“*: „See pole Maa. See on teine planeet.“ Hetkeks meenus Germani mustvalge, armetu, inetu, eemaletõukav ja korrumpeerunud õhustik, aga ainult murdosaks sekundist. „November“ on lihtsalt ja ainult Rainer Sarneti film, millel on oma ainukordne esteetika.

XIX sajandi Eesti külm maaelu on brutaalne ja vaene, rahvas üritab kuidagi kevade tulekuni välja vedada. Lagedas ja külmunud pinnases ei ole enam mingit toitu alles, nii et toitutakse paju­koorest, nahkhiirtest ja lumelörtsist ning ollakse valmis kõigeks, mis igapäevaelu veidikenegi kergendab. Inimesed elutsevad koos lahkunute hingedega, kes on erinevalt neist puhtad ja hästi toidetud. Maailmas, kus paganlus kohtub mugandatud kristlusega, tulevad surnud hingedepäeval elavatele külla, ilmutades end mõnikord saunas üksteist vihtlevate üleelusuuruste kanadena. See on ka maailm, kus lehmad langevad krattide rünnaku ja õhuröövi ohvriks, kurat hiilib metsas, armulaualeivast vormitakse tatiga kuulid („Egas metsloom ju Jeesuse vastu saa“) ja altari küljest kraabitakse kulda, uskudes, et see varga taskus varanduseks muutub. Halastus on selles hüljatud paigas alahinnatud. Vargus ja petmine on igapäevased ning paljud on valmis oma hinge kuradile müüma vahetuskaubana krati, selle kasuliku, aga krutskilise abilise eest. Neile metallist, puust, loomakontidest ja/või niisama vedelevatest majapidamisesemetest kokku pandud olenditele ei meeldi laiselda. Kui neile tööd ei anta, pöörduvad nad peremehe vastu ja murravad tal kaela. Ja kurat saab, mis tahab, kui talle just vere asemel metsmarjamahla ei pakuta.

Nii fantaasiaküllases ja detailirohkes loos sukeldub Sarnet edukalt inimloomuse universaalsesse masinavärki. Ta loob talvesümboolikat ja -pilti kasutades seose hingelise jaheduse ja külma ilma vahel. Sünkjate värvide asemel kujutab Sarnet kummalist külarahvast humoorikal ja üldse mitte sirgjoonelisel moel. „Novembri“ keskmes on armukolmnurk. Liisa (Rea Lest), õbluke ja silmatorkav kaltsudes kaunitar, kes on jäänud elama koos oma laisa isaga, püüab noore külapoisi Hansu (Jörgen Liik) tähelepanu, aga too ei pane Liisat tähelegi, sest tema süda kuulub saksa paruni (Dieter Laser) tütrele. Ja kuna sündmused toimuvad müstilises maailmas, moondub Liisa täiskuu ajal hundiks, et parunessi (Jette Loona Hermanis) jahtima hakata.

„November“ on väga kaunilt üles võetud. Mart Tanieli monokroomlääts koos eredate reflektoritega rõhutab lumemaastike tekstuuri, vee peegeldust ja peategelaste nägusid, toob meelde nii vanad päikesest luitunud vanad fotod kui ka lisab müstilist vürtsi filmi pildikeelele. Ja kui pimedaks läheb, roomab välja ka meeleheide. „November“ on visuaalne nauding ja kasutab edukalt ära Eestis juurdunud musta huumori ja mütoloogia, lisades hea rollivaliku ja Poola elekroakustilise muusiku Jacaszeki heliriba.

2. Ebaühtlane, ent haarav triloogia

Kõik head asjad tulevad kolmekaupa, ütleb vanarahvas. See ei kehti küll Sulev Keeduse filmi „Mehetapja/Süütu/Vari“ kohta. Kui see laialivalguv triptühhon viimase peatükini jõuab, laguneb koost esimese kahe osaga saavutatud maagia. Ja sellest on kohutavalt kahju, sest seni oli filmil lootust saada erakordseks. See kõik ei tähenda, et seda filmi soovitada ei võiks, sest sel on vaatajale palju pakkuda.

Nagu Sarnetki, serveerib Keedus meile paraja portsu XIX sajandi muda, müstikat ja folkloori avaepisoodis „Mehetapja“. Noort naist sunnitakse abielluma vanema leskmehega vahetuskaubana kahe lehma ja peotäie kuldrahade eest. Erik Põllumaa üles filmitud pildist on värvid peaaegu täielikult eemaldatud, tooni annab ebasõbraliku talvemaastiku sinakas hallus, mida iseloomustab külmunud pinnas ja kõhedust tekitavad alasti puud. Ja kaks peategelast, üksteisest lahku mõistetud armastajapaar, on seesama, mis kandis „Novembritki“ – talutüdruk Maarat mängib Rea Lest ja tema õnnetut kavaleri Saskat Jörgen Liik.

„Mehetapja“ pildis on enamasti küllalt sügavust, selleks et luua tähendusrikkaid seoseid ja õõvastavad momente – kui kohalik nõid Tato (Katariina Unt) püüab tütart mõistusele kutsuda, kaasatakse vaataja äkitselt paganlikku rituaali koos kanatapu ja pritsiva verega. Abielutõotused surutakse jõuga läbi ja järgneb kurb, purjus bakhanaal tulistavate, kisavate ja viisipidamatute vanade meestega.

„Süütus“ kehastab Lest ingerlasest emigranti Elinat. Põllumaa fotograafiline hallus on siin segatud savikarva reaalsusega. Maailm on endiselt räpane, aga teisel moel. Ingeri tüdrukule Elinale läheneb mõjuvõimas limukas Aleksander Kross (Juhan Ulfsak) ettepanekuga veidi heintes püherdada, või muidu saadetakse ta koos teiste ingerlastega maalt välja. Vaimustava valiku ees seistes nõustub ta astuma variabiellu Heino Mossiga (Risto Vaidla). Aga isegi siis, kui nad mõlemad ühise magamistoa eraldi nurkadesse hoiavad, ei ole elu turvaline, sest tegevus toimub keerukal 1949. aastal, kui nuhkivaid salasilmi on kõikjal.

Tundub, et kolmandaks episoodiks said Keedusel ideed otsa. „Vari“ kaldub sageli teelt kõrvale, koosnedes suuresti kahe esimese järelkajadest, tuues tagasi tegelasi, süžeekatkeid ja visuaalseid kujundeid. Uue operaatori Ivar Taime pilt on eredam ja ekraanil on näha ka rohetavat rohtu ja värvikaid kostüüme, aga lugu ise on süngem. „Vari“ toimub meie kaasajal ja Lest mängib Luna Leed – kaotusvalus, aga tugevat tegelaskuju, kes ei küüni siiski lähedale kahes eelmises episoodis kujutatud naistele. Ta on nagu marionett, keda teised tegelased kipuvad rambivalgusest välja lükkama. Selles viimases arusaamatus osas toimub märkimisväärselt palju veidraid sündmusi: noormees kujutab ette, et ta on pime ja Fidel Castro poeg (Jörgen Liik), näitleja kannab ette Lucky kuulsa monoloogi Samuel Becketti näidendist „Godot’d oodates“ ja põrunud preester (Tambet Tuisk) kuulub taksidermistidest munkade imelikku vennaskonda. Täielik segadus. Üks kolme episoodi siduv lüli on leedu helilooja Martynas Bialobžeskise muusika, mille kratsivad, kriiksuvad ja ulguvad helid täidavad väljamõeldud maailmu, andes neile vajaliku õhustiku.

Hoolimata õnnetust kolmandast osast, on „Mehetapja/Süütu /Vari“ haarava energiaga, esteetiliselt kaunis film, mida toetavad mõned head rollid ja stsenograafia.

3. Kasside kaotatud elud

Vananev pätipaar püüab alustada uut elu Andres Puustusmaa „Rohelistes kassides“, Eesti võistlusprogrammi kõige imelikumas filmis. Kahele sõbrale, Markusele (Tõnu Kark), endisele kerge­kaalu poksitšempionile pikaajalise staažiga füüsilises vägivallas ja elukutselisele petturile Eduardile hüüd­nimega Haug (Sergei Makovetski), antakse amnestia pärast 20aastast vangisistumist. Film algab tugevalt: hästi välja arendatud dialoog ja veelgi parem säde kahe peategelase vahel annavad lootust, et tulemas on suurepärane komöödia või esmaklassiline krimifilm. Aga oh õnnetust! Kumbki ootus ei saa teoks.

Pärast esimest pooltundi läheb midagi väga valesti. Teadmata põhjusel nihkub fookus eemale kahe sõbra hoolikalt üles ehitatud omavaheliselt dünaamikalt. Režissöör hakkab arendama looliine, millel ei ole vajalikku sügavust, filmi põhijutustuselt rebitakse tähelepanu ja ilmneb soov mahutada filmi korraga liiga palju häid asju.

Meestel on tulevikuplaanid olemas ja sõprus kestab edasi ka väljaspool vanglamüüre. Unistus vaiksest elust, mida toetab Markuse „äriplaan“, lendab peatamatu sündmusteahela käivitumisel pihuks-põrmuks ja teel vänderdav vanker paiskub kraavi. Pärast pangas käiku, et sealt pension välja võtta, lepivad Markus ja Eduard kokku, et kohtuvad taas nädala pärast, mis on, ausalt öeldes, pisut kummaline. Eduardil on endiselt ametlik elukoht, aga seda maja enam ei ole ja ta on banaalse bürokraatia tagajärjel tänavale heidetud. Kannatades dementsuse all kipub ta ikka unustama, et tema armastatud Maria suri juba aasta tagasi ning naaseb ikka ja jälle vanadekodusse teda otsima. Makovetski teeb muljetavaldavalt intensiivse osa, pääsedes tegelaskujule naha alla. Vene operaatori Pavel Jemelini retrolik tunnetus raamistab tema igatsusvalulisi ekslemisi mööda tänavaid, otsekui avaldades austust mehele, kes ta varem oli olnud.

Selles boršis on liiga palju aedvilja, eriti mis puutub Markuse ellu. Kohtumine temast kaugenenud tütrega (Hele Kõrve) ja tutvumine tütrepojaga (Sass Visnapuu). Arusaamatu suhe naisega (Ülle Kaljuste), kes töötab vanarõivapoes ja kellel ta laseb – arusaamatul naiivsushetkel sellise minevikuga mehe kohta –­ müüa ühe kullakangi peaaegu mitte millegi eest. Turvakodusse ilmuvad Kongo põgenikud, mille vastu protestib parem­äärmuslik Richard Molberg (Indrek Taalmaa), kes on loll nagu lauajalg.

Lisame siia käigu hullumajja, röövi, kümmet koera jalutava mehe, purjus venelaste kallaletungi, laiba auto tagaistmel – kõik pillutatuna mööda filmi laiali.

Filmi sisu keedetakse tihkemaks kõige ja eimillegi massiks, mille tagajärjel jääb segaduses vaataja silmitsi liisunud liigse testosterooniga. Kui kahju, et lavastaja ei rõhunud rohkem sõprade suhtele ja pani nad tantsima seda kummalist ellujäämismängu liigsete kokkadega, kes supi ära rikkusid.

4. Nõrkadest lülidest kett

Pole vist töökohta, kus oleks ebatõenäolisem kohata püüdlusi loomingulise arengu ja kultuuri propageerimise poole, kui suurde ketti kuuluv kiirtoidukoht. Veel ebatõenäolisem, et selline firma paneks putka püsti suure parkimisplatsi tagusesse inimtühja paika. Priit Pääsukese „Keti lõpp“ on üldistav kommentaar inimeksistentsi absurdsusele ning seda rõhutavad teadlikult üle vindi keeratud mõttetud olukorrad ja vahel ka vestlused. Aeg luubis ava­stseen kiirtoidukohas einetavatest õnnelikest perekondadest, taustaks aeglaseks keeratud ja moonutatud Georg Otsa „Mõtisklus“ on üks selline näide. Raske on kuhugi liigitada „Keti lõppu“, mis ei tegele peaaegu üldse alltekstiga. See ei ole draama, on vaevu-vaevu komöödia, ei ole ka psühholoogiline uurimus ega ole sotsiaalkriitikaks küllaldaselt küüniline. Võib-olla on see lihtsalt õpetus filmi ja teatri erinevustest?

13 päevaga üles võetud „Keti lõpu“ keskmes on noor, endasse tõmbunud ettekandja (Maiken Schmidt), kes on just teada saanud, et järgmisest päevast tema töökoht suletakse. Ta võtab vastu oma väikesearvulist klientide loomaaeda ja talle tundub, nagu oleks uksel nähtamatu silt, mis normaalsust üle lävepaku ei luba – mingi needus.

Kiirtoidu-kosmoselaeva miniatuurses kokpitis, keset kujutlusvõimet ergutavat interjööri püüab ta töötajana teha muudatusi, ja tundub, et „kultuuriketi“ mõtte taga on midagi märksa enamat kui lihtsalt kultuuri tutvustamine. Ta jäetakse meelega anonüümseks, nagu peakski olema keegi, kes jääb nähtamatuks „kiire“ teenindusega kohas. Teenindaja pingutab, et teda märgataks, aga jääb suuresti salapäraseks, hoolimata paarist stseenist, kus tema isikupäral on lubatud välja paista. Mitmekordse kõrgharitlase (Hendrik Toompere jr) ilmumine sooviga saada restoranis võimalikult vähese vastutusega tööd – „tahaks teha täiesti mõttetut tööd ilma igasuguse väljavaateta“ – on vastupidiseks anonüümsuse käsitluseks. Noormehele on kadumisele määratud paik kui mingi intellektuaalne mõistatus, mille peab lahendama selget mõtteahelat pidi liikudes.

Pilt tundlikust kirjakunstnikust, kes ei suuda ära tunda oma kuulajaskonda (Jörgen Liik), võib olla pisut ülepingutatud, aga samal ajal ta sobib sinna kaotsi läinud identiteetide keskele. Nii nagu ka tuntud helilooja (Tiit Lilleorg), kes paistab saavat oma uue loomingu tarbeks inspiratsiooni söökla helisuminast. „Tõeline progress ei ole mitte edasiliikumine, vaid sügavusse liikumine – tuuma poole. Teha seda, mida hing ütleb,“ nendib ta. Järelikult tuleb elu mõtet otsida külmkapi tagant, praepannide ja fritterite vahelt, koledas, veresooni ummistavas kiirtoidukohas. Saksa termin „köögi­psühholoogia“ (Küchen­psychologie) omandab siinses kontekstis täiesti uue mõõtme. Pääsukese veidrustest üleküllastatud debüütfilm on stiilne, aga jõuetu filmike, mida ilmselt saadab edu noorema vaatajaskonna hulgas. Hoolimata heast näitlejavalikust ja suurepärasest kunstnikutööst ei suuda „Keti lõpp“ välja mõelda, mis ta täpselt on ja tagajärjeks on üks selline pühapäevase pärastlõuna äraraiskamise film.

5. Põlvkondadevaheline turvaline ja igav krahh

Erakordse näitlejaansambliga paber­õhuke põlvkonnadraama „Minu näoga onu“ on lavastajaduo Katrin & Andres Maimiku värskeim film. Nagu „Kirsitubakaski“ (2014) uurivad nad emotsionaalseid inimsuhteid, seekord isa ja poja sideme kirjeldamisega, üritades seda teha komöödia võtmes. „Minu näoga onu“ on lugu perekonna allegooria geneetiliste omaduste kordumisest väikese variatsiooniga; sarnasustest, mida järeltulijad tihti uskuda ei taha ja põlvkondlikest erisustest, mis tekivad nende ühiste joonte omaksvõtu käigus. Tagasihoidlik karakterdraama heidab intiimse, ent turvalise pilgu ühe keskeakriisi jõudva mehe ellu, kes peab hakkama saama tema kujunemist lapsepõlves tugevalt mõjutanud isa infantiilsusega. Avastseenis mängib poiss (Ruben Tolk) muusikakooli eksamikomisjoni ees halvasti viiulit. Tema isa, džässmuusik Raivo (Roman Baskin, siin stseenis Rain Tolk) lohutab teda, et igaühel on oma anne, see tuleb lihtsalt üles leida. Palju aastaid hiljem on see poiss muusikakriitik Hugo Terasmaa (Rain Tolk), kes on kurikuulus kontsertesinemiste külastamisest keelduja – komme, mida ta avalikel ülesastumistel pompoosselt kaitseb. See hüpe poisi unistusest saada selliseks nagu isa, otse täiskasvanute reaalsusse – mis väljendub alateadlikult dikteeritud alternatiivsetes valikutes (kui minust ei saa muusikut, siis miks mitte muusikakriitik?) – võib olla psühhoanalüüsi lihtsustatud katse, aga lihtsast tavaliselt piisab. Või ei piisa?

Hugos on kõik melodramaatiline: tema tulevase raamatu pealkiri „Popmuusikast. Kirglikult ja intiimselt“, reaktsioon naise armuafäärile ja lahkuminekujärgsed telefonikõned talle, hommikukohvi valmistamine … Kui tema ukse taha ilmub Raivo, on lihtne mõista, kust muusikakriitiku neuroos pärit on. Vanamees on ära hellitatud, isekas, keeruline ja kõige hullem on tema juures vale, mille ta on kaastunde äratamiseks välja mõelnud. Hugo on nurka aetud. Algselt vaid vanamehe kohaloleku ja tähelepanuvajaduse juhitud isa-poja duo emotsionaalne tango läheb absurdseks, kui nad hakkavad võistlema sama naise, psühhoterapeut Mariani (Evelin Võigemast) tähelepanu pärast.

„Minu näoga onu“ suurim viga on turvaliste jutustusvahendite valimine, nagu janthuumori elemendid ja (ebaseksikad) seksistseenid. Muidu erakordne näitleja Roman Baskin tundub vana veidriku rollis kohmakas ja paistab enamiku ekraaniajast purjus olevat, isegi kui ta seda olema ei peaks, kõikudes pungil silmadega nagu mõni tummfilmitegelane. Suures osas on film õõnes, ent siiras põlvkondadevahelise konflikti uurimise katse. Üks probleeme on see, et kumbki meeskarakter ei ole meeldiv ja filmi edenedes kasvab ka ärritus. „Minu näoga onu“ on heatahtlik, aga klišeerohke ja leige film, mis ei luba arvata, mida lavastajad sellega teha olid tahtnud.

Operaator Mihkel Soe teeb parima, et sellesse kõledasse suhteuuringusse veidi elu sisse puhuda, kasutades eredaid värve ja esitledes meile imelisi loodusvaateid – rohelised aasad ja kuldne vili tõusvas ja loojuvas päikeses. Võttekohad on hästi valitud, eriti maamaja, mis asub maalilises maakohas. Sten Sheripovi muusika sulandub loosse, rõhutades meeleolusid ja olukordi puhkehetkedel eesti popklassika pärlitega.

Tõlkinud Tristan Priimägi

* „Трудно быть богом“, Aleksei German, 2013.