Enamust huvitab alati eeskätt mõnus ja korrapärane elu ? ükskõik, mida selle all mõelda. Muidugi on inimesi, keda poliitika huvitab nii nagu kunst, sport, aiandus vms. See on hobby. Või harjumus: mingil ajalooetapil on massid poliitikas elavalt kaasa löönud ja sellest on jäänud inerts ajalehtede poliitikaveergudest silm üle lasta. Üheksakümmend protsenti auto kasutajatest ei tea täpselt, mis kapoti all toimub. Aga sõidavad. Ka ühiskonna puhul on peamine, et riigivankrit hoitaks käigus ja õigel kursil. Sel juhul ei saa rääkida rahva poliitikast võõrandumisest. Rahvas on lihtsalt natuke eemal, see on emotsionaalselt neutraalse värvinguga. Kui aga asjad ühiskonnas enam ei laabu, siis pöördub rahvas poliitikute poole, et nende kaudu asja mõjutada. Kui see pikema aja vältel ei õnnestu, järgneb võõrandumine. Muidugi pole kunagi asjad ideaalsed, liiati on tänapäeval sise- ja välispoliitika järjest tihedamalt seotud. Aga ikkagi ei saa väita, nagu eksisteeriks võrdeline sõltuvus valimas käinute protsendi ja ühiskonna elukvaliteedi vahel.
Imagoloogilised tõrked
Ühes telesaates küsiti Andrus Ansipilt, mis mulje jätab maailmale, kui meil välisminister iga paari nädala tagant vahetub. Poliitik arvas, et maailm saab aru, et kui vahetub valitsus, siis vahetub ka välisminister. Seda küll. Aga maailmas on kombeks, et poliitik võib korduvalt ühele ja samale ministritoolile istuda. Mida tähtsama alaga tegemist, seda enam kogemused ära kuluvad. Kuidas on võimalik, et välisministri kandidatuuri arutades ei meenutatud isikut, kes paar kuud tagasi põhjustas Res Publica ja oravapartei esimese riiu? Andrus Ansip hindas tookord Kristiina Ojulandi nii tugevaks ministriks, et ei pidanud tema vallandamise korral võimatuks koguni erakorralisi valimisi. Seekordses valitsuses pole ju enam respublikaane, kes võinuksid Ojulandile veto panna.
Paarist kommentaarist, mis Rein Langil välisministrina meedias teha õnnestus, jäi mulje, et tegemist on asjatundliku ja asjast ka kirglikult huvituva isikuga. Temast oleks võinud saada atraktiivne välisminister. Samas ei saa pidada mõistusevastaseks tema vangerdamist justiitsministeeriumi, sest ta on hariduselt jurist, mida Urmas Paet ei ole. Vaat missuguste ?kahvlitega? on tegemist Eesti välispoliitika järjepidevuse kindlustamisel. On juba tõdetud, et EV praegusest ladvikust pole kellelgi märkimisväärset väliskogemust. Nüüd lisandus sellesse karikasse veel üks piisk: välja vahetatakse ka väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, kes sellel seni tseremoniaalsena mõjunud kohal on energiliselt ja kompetentselt tegutsenud, ka meediaga suheldes. Puudunuks veel ainult see, et välja oleks vahetatud ka värske kaitseminister, endine diplomaat Jõerüüt.
Võhma seostub eesti inimesele veel mõneks ajaks õnnetusega. Oli see ju esimene monofunktsionaalne asula, kus põhitööandja pankrotiga tekkis sotsiaalne katastroof. Sealt on toodud uus sotsiaalminister. Kas seda tuleks nii tõlgendada, et nüüd on ministriks inimene, kes praktiliselt teab, mis on tööinimese raske saatus, kes tuleb otse elu keskelt, mitte kabinetipoliitikute ringkondadest? Või peab see tähendama, et senise abilinnapea juhtimisel on Võhma oma hädadest nii hästi üle saanud, et las tuleb ja laotab oma kogemusi üle kogu Eesti? Sel juhul võiks küsida, miks pidi Mailis Reps hakkama haridusministriks. Kas see pole raiskamine? Kindlasti oleks hakkama saanud ka endine Mustamäe linnaosavanem Mario Sootna, kes tehti lahti nõutava hariduse puudumise pärast.
Vintsked vennad
Kui nüüdsed valitsusparteid üksteist alles ?otsisid?, võis spekuleerida kaheti. Ühelt poolt, kuna mõlemas leeris on välja kujunenud profiiliga vintsked vennad, siis ei suuda nad kokku leppida. Teiselt poolt on ajaloost teada, et just vintsked vennad suudavad vähemalt teatavaks ajaks kõige paremini kokku leppida, näiteks võimupiirkondade jagamisel. Kolleeg Tarand pidas siinsamas veergudel tõenäosemaks esimest võimalust. Läks teisiti. Aga päris lihtne see siiski ei ole.
Mõnes riigis ? näiteks Inglismaal ? on ametlikult vanemad ja nooremad ministrid. Noorematel on natuke sarnasust meie juhuslike abiministritega. Vahel tehakse ka meil mitteametlikku vahet nn kõvade ja pehmete alade ministritel. Seekordses kabinetis võib aga eristada kaht seltskonda natuke teistel alustel. Mihkel Tiksi ?Korvpalliromaanis? oli tore paar termineid, millega koondises tehti vahet, kes kuulusid algviisikusse ja kes olid vahetusmängijad. Esimesed oli ?mängumehed?, teised ?banketibrigaad?. Vaat praegu kipub ka niimoodi olema. Mängumehed on kahtlemata kolm parteiesimeest ja veel mõni pika staa?iga isik. Ka banketibrigaad on kindlalt paigas. Vanemad seltsimehed hakkavad neid kollektiivselt suunama. Aga kõik hoiavad ühte.
Uue valitsuskabineti üle on õhatud ja ägatud, säärast kokkupanu on koguni nimetatud rahva üle irvitamiseks. Miks näha asja nii mustades värvides? Asja saab ka positiivsemalt võtta. Mis rõõmu oleks meil olnud, kui jälle oleks tulnud platsile eelmiste ja üle-eelmiste valitsuste hallid kujud? See-eest nüüd muutub asi värvikamaks. Julgen ennustada, et hüppeliselt kasvab anekdootide rääkimine. Ja kui paljud uute ministrite väljaütlemised võivad lendsõnadeks ja kõnekäändudeks saada! Me seisame lõbusate aegade lävel.
P. S. Paar sõna erakondade imagote dünaamikast. Isamaaliidu etteotsa sai Tõnis Lukas. See ei tarvitse meeldida rahvuslikkonservatiivse erakonna rahvuskonservatiivsele tiivale. Neile võib Lukas mõjuda liiga elurõõmsalt, liiga skaudilikult. Nemad oleksid tahtnud kedagi ?tõsisemat?, natuke kannataja ilmega. Samas võib Tõnis Lukas noorte hulgas oma erakonna populaarsemaks muuta. Muidu võivad sabad suurkogude valimisurnide juures hakata meenutama postkontorite pensionikassasid.
Uut esimeest otsib Res Publica. Sellest võib sõltuda, missuguseks ta saab, sest mingi ühemõttelisema suunitluse peab erakond lõpuks niikuinii võtma. Käisid jutud, et esimeheks hakkab Marko Pomerants. Selle ta lükkas esmaspäeval raadios ise ümber ja minu arvates õigesti tegi. Pomerantsi kuju läheb imagoloogiliselt senisest Res Publicast lahku. Seni on viimane, kõigi oma tugevuste ja nõrkustega, olnud siiski noorte akadeemiliste musketäride seltsing. Kui ma aga vaatan Pomerantsi, siis kujutan end hästi Liivi sõja aegsesse Eestisse. (?Siim on meestega metsas.?)
Keskerakonna vapiloomaks on peetud ninasarvikut. See on nii Edgar Savisaare pärast. Aga minu arvates see enam ei kehti. Viimase aja esinemistes meenutab Savisaar järjest enam vana kõutsi, kes mõnuga vuntsi irvitab. Seda oli näha üle-eelmises ?Foorumi? saates, kui ta opositsiooni üle ironiseeris.