Sel aastal on ilmunud vähemalt kolm luulekogu kompamaks ööd. Üks on kui hällilaul ja loits enne magamajäämist, teine painajalik õhuahmimine une ja ärkveloleku piiril ning kolmas pime ja fantaasiaküllane patuunenägu, kust jõuda värvilisemasse, kuid sama jõulisse REM-une faasi.
Esimene on Mikk Pärnitsa „Nemad ehivad sind“. Tegemist on iseenesest päris huvitava ja kvaliteetse koguga, kuid autori muude kirjutiste kõrval ei jää sellele, mille puhul tema panus kultuuriarutellu ka tõesti midagi väärt oleks, enam kajastamisruumi. Seega ma siinkohal sellel pikemalt ei peatu.
Teine on Lauri Kaldoja „Vessel“ ning kolmas Kristjan Haljaku „Uus inimene“. Kuigi viimane on kõige kaasahaaravam, kirjutan lähemalt hoopis kohtumisest Kaldoja luulega.
Lauri Kaldoja „Vesseli“ puhul on tegemist küllaltki visuaalse luulega: pidevalt toimub üleminek ühest olekust teise, muutumine, liikumine. Luuletustes veerevad hammasrattad, liiguvad rööpad, kukuvad kirved ja kruvid, kerkivad või purunevad klaas ja peeglid. Niisama otsustavalt on liikumisse kaasatud nahk, suulagi, süda ja kopsud. Sellegipoolest näis esimese lugemise põhjal, et luuletused ei jõua enamasti kuhugi välja, vähemalt mitte konkreetse sõnumini, harva jõuavad need tunnet või atmosfääri loova fluidumini.
Rida-realt hakkab end ilmutama kummaline objektiteater. Kolks ja kolks muudkui kukuvad metallesemed ja kõlksuvad abstraktsed kujundid. Pildid vahelduvad kähku nagu sürrealistlikus luules. Tervikpilt on aga visa tekkima, sest näib, et iga järgmine rida tühistab mingil moel eelmise. Nii jäigi teos esiotsa kõlksuma nagu Rube Goldbergi doominoefektil töötav masin, kus üks ese annab impulsi järgmisele, kuni pikk jada jõuab lõpuks välja kas mitte kuhugi või triviaalsuseni.
Seetõttu võib esmapilgul tunduda, et tegemist on intellektuaalse mänguga. Esteetikaelemendid pärinevad „Vesselis“ suuresti sajanditagusest mehaanikast: näib, et vessel on üks keeruline lehekülgede keeramise aurupunkmasin. Kuid vessel on ühtaegu ka konstruktsioon, mis on leiutatud selleks, et keerata lehekülg iseendas ja võib-olla oma vereliinis (nagu juba Kaldoja esimeses luulekogus „Panoptikon“). Juba raamatukujunduses on kasutatud kuivanud vere ja pihlakate värvi ning päris niisama ei ole ju ka pihlakad, mis veerevad veenis kui haavlid, ega verevermed, mis on sugulusjuur / nagu puuringid selgrool või seintel, ega read Ma armastan / Armastan vaikitud sugulussidemeid, / isa ja mind, mis on tema.
Lasknud esimesel lugemiskogemusel settida, selgus „Vesselit“ uuesti lugedes, et teos on oma kõlksumised ära kõlksunud ja liigub nüüd palju sujuvamalt, nagu süda, mille vaikset tuksumist ei pruugi alati tähele panna, kui just eraldi ei kuulata.
Pärast settinud lugemiskogemust sugenes Kaldoja raamatusse atmosfäär, mida seal enne ei olnud (hoopis lihtsam on seda hoomata Pärnitsa kogu puhul), ehkki „Vesselist“ sai lõpuks ikkagi kuu poole valjenev mantra / omasuguste seas. Välja hakkasid joonistuma pildid ja tunne nende taga ning võib-olla lõpuks ka sõnum, kuigi Sellest, et mis olen mina – / sellest me vaikime võidu.
Kaldoja looming asetub kujutluses justkui Tallinna rannale, kus „Panoptikon“ on Patarei vangla ja „Vessel“ vana laevasadam kogu oma tehnilise raskuse ja aimatava ajalooga. Umbes niisugusest kohast hargnevadki välja tuiksooned, mida mööda liigub uhke aurupunkluule, leiutatud selleks, et kohtuda oma minaga. See masin liigub öös salapäraselt ja painajalikult, neidsamu sooni-rööpaid pidi, mida mööda kauged esivanemad. Kaldoja aurupunkmasin ikkagi keerab ette uue lehekülje. Olgu see kas või tühi.
Autor
Sirel Heinloo
on kriitik, luuletaja ja kirjandusteadlane. Heinloo on uurinud peamiselt Jaan Kaplinski loomingut ja retseptsiooni väljaspool Eestit. Sellest sügisest veab ta Tartus „TarSlämmi“ üritustesarja.
Tänases Sirbis arutleb Jürgen Rooste pungi ja kirjanduse suhte üle. Ta küsib, kas ei ole punk teadlik vihaseisund ja protest selle vastu, et ollakse inimene. Sina arvustad pungi võtmes Lauri Kaldoja luulekogu. Kui palju näed punki „TarSlämmi“ luulelahingutes?
Olen näinud „TarSlämmil“ punki, mis tõukub ärritusest ja protestist, nii et on sädemeid ja on kiljumist, kuid püsivam vihaseisund on selle algimpulss harva. Küll aga nägin vihast punki viimati Islandil Reykjavíki ja Saksamaal Heidelbergi slämmiüritustel.
Sama islandi luuletaja, keda silmas pean, esines ka Tartus „Prima vista“ festivalil pargiraamatukogus. Kui teised luuletajad olid hetkeks nõutud, mida teha, sest publikut oli täpselt null, siis tema hüppas lavale ja kutsus oma punk-räpp-luulega rahva kohale. Inspireerivalt mõjus ka üks taani luuletaja, kes on väga hea slämmar, kuid kes käib enda sõnul slämmidel pigem eksperimenteerimas, mitte kõrgeid kohti jahtimas. Slämm on teatavasti võistlus ja seega on luuletajal võimalik „kaotada“.
Tundub, et tasapisi tõstab pead vastuhakk laisale luulele ja esinemisele. Luuletajad arenevad slämmilaval esinedes hoopis kiiremini kui mujal. Üks põhjus on selles, et slämmipublikult oodatakse elavat tagasisidet, esinejate ja publiku vahel tekib tihe kontakt. Publik on rohkem lahti ja jagab oma muljeid ka pärast ürituse lõppu.
Mis puutub protesti selle vastu, et ollakse inimene, siis jah, kogu aeg ei jõua inimene olla. Seepärast sai ka Kristiina Ehinist, kes juhendab „TarSlämmil“ loovkirjutamise kursust, plakatile seekord Medusa. See on olnud minu viimase aja pungimaid „TarSlämmi“ kogemusi – kasutada oma ideede väljendamiseks kunstnik Edgar Juhkovi kätt.