Näitus „Vaade. Uus Soome arhitektuur“ Rotermanni soolalaos kuni 7. I 2018.

Soomet on harjutud pidama väikeseks arhitektuuri suurriigiks. Nii mõnigi kultuuriturist sõidab Soome just arhitektuuri tõmbel ning see atraktiivsus ei põhine ainuüksi mõne kuulsa arhitekti mainel. Usutakse, et selle maa arhitektuur on tavalisest kõrgemal tasemel, sest kuulub ju Soome ikka veel Põhjala mainekate heaoluriikide hulka.

Enne eurole üleminekut oli Soomes käibel stiilne 50margane paberraha, mida kaunistas Alvar Aalto portree. Tagaküljel oli Finlandia-talo, Euroopa poliitilises ajaloos erilise tähtsusega hoone. See rahatäht oli märk austusest andeka ja ühtlasi sotsiaalse närviga arhitekti erakordselt mitmekülgse loomingu vastu. Tema looming ulatub Ameerika Ühendriikidesse, Saksamaale, Prantsusmaale ja Eestissegi – Tartus Tähtveres asub õhuliselt elegantne, 2000. aastal restaureeritud Villa Tammekann.

Aalto ning samuti modernistina tuntud Erik Bryggmani varajane looming esindas Põhjamaade säravat klassitsismi. Rahvusvaheline, õieti isegi Soome avalikkus ei tea, et Aaltol ja paljudel modernismi esindajatel oli märkimisväärne osa Soome sõjajärgses ülesehitustöös ning seniajani kõrgelt hinnatud nn rindemeeste elumajatüübi arendamises. Aalto oli kogu elu väikese inimese poolel. Kas seda on ka tänapäeva Soome edukaimad noored arhitektid, on juba omaette küsimus.

Hinnatud arhitektuur?

Soomes on olnud kombeks pidada lugu kvaliteetajakirjandusest. Paljude ajalehtede juures on olnud ka arhitektuurist asjatundlikult kirjutavaid ajakirjanikke. Aga meediamaastiku muutuste ja üheülbastumise järel ei ole enam ainsatki arhitektuurile spetsialiseerunud ajakirjanikku, kes oma töö eest kindlat kuupalka saaks.

Ajal, mil igal kodanikul on õigus avaldada oma arvamust ükskõik mille kohta, on arhitektuuri vallas hakanud kostma igasugusest professionaalsusest kaugele jäävaid kõiketeadvaid valenoote. Nõutakse uusi ikoonilisi ehitisi, üha kõrgemaid torne ja tihedamini täisehitatud linna. Ususektidega sarnanevate linnaaktivistide rühmade meelest võiks kogu Helsingi asendada kaks korda kõrgemate kvartalitega. Ühismeedia ajajärgul tulebki arvamusi ja ideid igast suunast. Nii usutakse, et kallid mikrokorterid (u 15 ruutmeetrit) olevat Soome pealinna korteriprobleemide lahendus. Soome hõredat asustust võib aga ikka veel võrrelda pigem Ida-Euroopa maade kui nende Põhjala heaoluriikidega, mille hulka Soomet loetakse.

Pärast senise korteripoliitika 1990. aastatel prügikasti heitmist on pealinna piirkonna korterite hinnad ja üürid tõusnud nii peadpööritavalt, et osal inimestel ei ole enam võimalik ilma toetuseta elada oma töökoha läheduses. Helsingisse plaanitakse juurde tuua paarsada tuhat inimest. Ehitusvaldkonnal ja kinnisvarainvestoritel ongi nüüd suurepärane võimalus olukorrast maksimaalset kasu lõigata. Ühtaegu tahetakse muuta planeerimine sujuvamaks ja kaotada võimalikult palju ehitamist reguleerivaid norme, mille eesmärk on harilikult tagada just keskkonna hea kvaliteet.

Arhitektide tsunfti on Soomes alati väga kõrgelt hinnatud, kuid see on eri põhjustel langenud. Soome Arhitektide Liidu (SAFA) tähtsus ja kaalukus on kokku kuivanud, kuigi olukorda üritatakse parandada. Nii ignoreeriti SAFAt Helsingi Guggenheimi muuseumi arhitektuurivõistlusel ning ka Tampere, praegu riigi suuruselt teine linn, on omal jõul korraldanud projekteerimisvõistlusi. SAFA arhitektuurivõistluste süsteemil on aga siiski ligi 140 aastat pikk edukas ajalugu.

Suurejoonelise ettevõtmisena asutati Finlandia arhitektuuripreemia. Selle idee on kopeeritud samanimeliselt kirjanduspreemialt, kuid ei sisalda raha. Asemele pakutakse au ja kuulsust ning säravat autasustamistseremooniat koos TV-kaamerate ja kõlavate toostidega. Preemia eesmärk on „tõsta loova ja esmaklassilise arhitektuuri prestiiži ning toonitada arhitektuuri kultuurilist väärtust ja heaolu suurendavat tähtsust“. Kuid tasub meeles pidada, et kui juba heaoluriiki raevuka hooga lammutatakse, ei saa arhitektuur iseenesest heaolu lisada.

Arhitektide ringist väljastpoolt valitud avaliku elu tegelaste otsusega on saanud preemia Poola juutide ajaloo muuseum POLIN Varssavis (Lahdelma & Mahlamäki), puidust korruselamu Puukuokka Jyväskyläs (OOPEAA) ja Rova­niemi sporditribüün Railo (arhitekti­büroo Artto Palo Rossi Tikka Oy). 2017. aastal võitis preemia Otaniemis asuv Aalto ülikooli Harald Herlini õppekeskus, mis on tehnikakõrgkooli linnaku raamatukogu ja tänapäevase õppekeskuse kombinatsioon. Aalto projekteeritud ruumide restaureerimise eest kandis hoolt arhitektibüroo NRT, uued ruumid kavandas Päivi Meuronen (JKMM Arkkitehdit).

SAFA tähistab tänavu 125. aastapäeva ning Soomes asub üks maailma vanimaid arhitektuurimuuseume, algupärase nimetusega Soome ehituskunsti muuseum (Suomen rakennustaiteen museo). Sel on aga rahastamisega probleeme, ruumidki ei vasta tänapäeva vajadustele, kuid mingil põhjusel ei muutu midagi. Juba 1980. aastatel korraldati arhitektuuri- ja disainimuuseumi kvartali juurdeehitise konkurss, mis siiski teoks ei saanud. Teine katse arhitektuuri- ja disainivaldkonna tegijate ühise katuse alla toomiseks nägi ette ehitada neile Helsingi turuplatsi äärde ühine ARMI maja, kuid seegi uhke projekt jooksis liiva. Samasse kohta üritati ehitada ka kuulsat Guggenheimi muuseumi, millest oleks pidanud saama arhitektuuri ja disaini erimuuseum. Muuseumide hoovis on viimastel aastatel siiski olnud trendikaid puitpaviljone kohvikute, jooga­ürituste ja loengutega.

Rahvusvaheline võistlus

Soome arhitektuuril on praegustest raskustest hoolimata olnud omad tähthetked ning väärikas ajalugu. Eliel Saarinen oli sunnitud siiski Ameerika Ühendriikidesse kolima, kuna kodumaa pakkus talle vaid rahatähtede kujundamist. Ta lõi Michigani osariigis legendaarse Cranbrooki torni, mida peetakse nüüd omamoodi uue arhitektuuri ja disaini Camelotiks ning seal sai kuulsaks ka poeg Eero Saarinen. Nii on Soome arhitektuur jõudnud tõepoolest kaugele.

Eriti avatud ja rahvusvaheline oli alati Aalto arhitektuuribüroo, kelle poole pöördus ka Saksa sõjajärgne autopealinn Wolfsburg, mis soovis saada tuntuks kui uut ja kõrgetasemelist arhitektuuri soosiv linn. Indias New Delhi diplomaatide linnaosa üks ilusamaid hooneid on Reima ja Raili Pietilä projekteeritud võimas suursaatkond. Tänapäeva hoonetest väärib veel tähelepanu rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võitnud Norra Kristiansandi kultuurimaja Kilden (ALA Architects).

Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud ülevaatenäitus Soome uuest, viimase kahe aasta arhitektuurist kõneleb ka sellest, kuidas noored arhitektid teevad suurepäraseid teeme-ise-projekte Kambodžas ning kui leidlikult osatakse kohelda remonti vajavaid hooneid. Näiteks Aalto projekteeritud ja Nõukogude ajal haletsusväärsesse seisukorda jäetud suurepärase Viiburi raamatukoguhoone restaureerimistöid juhtinud arhitekt Tapani Mustonen pälvis ka riigi ehituspreemia.

Näitusel näeb ka arhitektuurivõistluste üht edulugu, Barcelona arhitektibüroos MX-SI koos soomlastega projekteeritud Serlachiuse muuseumi Gösta paviljoni laiendust Mänttäs. Helsingi uue keskraamatukogu ja Jyväskylä Ruusupuisto muuseumikompleksi arhitektuurivõistluste võit läks rahvusvaheliste osalejate väga suurest arvust hoolimata siiski Soome. Tuleval aastal valmiv OODI nime saanud raamatukogu on Soome tippklassi kuuluva arhitektibüroo ALA arhitektide jõudemonstratsioon. Jyväskyläs kaht Aalto projekteeritud muuseumihoonet ühendava ehitise võidutöö autorid, grupp noori soomlannasid, näitab, et arhitektuurivõistluste süsteem annab ka noortele võimaluse läbimurdeks.

Helsingi ülikool tabas kümnesse, kui lubas ülikooli uue raamatukoguhoone võistlusel osaleda ka noorematel arhitektuuribüroodel, kel varasemaid raamatukogude projekteerimisega seotud töid veel ette näidata ei olnud. Tulemuseks oli nii meedia, üldsuse kui ka kasutajate kiituse pälvinud suurepärane Kaisa-talo. Hiljaaegu avati ülikooli renoveeritud haldushoone, mis paistab silma oma temperamentse lahendusega – veel üks näide arhitektibüroo JKMM imelistest hoonetest. Sama büroo projekteeritud pangakontserni OP büroohoone jõudis ka Euroopa arhitektuuriajakirja A10 kaanepildile.

Just selle ajakirja sõnul on Soome väike arhitektuuri suurriik: aastas ilmub ajakirja kuus numbrit ning umbes kord aastas on selle kaanele pääsenud Soome arhitektuuriobjekt. Siinjuures väärib märkimist, et Soome rahvaarv on alla ühe protsendi kõigi nende riikide kogurahvastikust, kus seda väljaannet loetakse.

Soomes on arhitektuurivõistluste süsteemi tulemusena projekteeritud rohkelt eeskuju pakkuvaid lasteaia-, kooli- ja raamatukoguhooneid. Võrratu näide on Seinäjoe Apila raamatukogu. See JKMMi arhitektide projekteeritud hoone on osavalt ühendatud Aalto raamatukoguhoonega. Büroo läbimurdetööde hulka kuuluv Turu linnaraamatukogu on teeninud rohkesti kiidusõnu ning Helsingi Klaaspalee (Lasipalatsi) juures valmib peagi kunstimuuseum Amos Rex.

Soomes on kolm arhitektuurikooli: Helsingis Espoos, Tamperes ja Oulus. Omal ajal sündis vastukaaluks paindumatule modernismile nn Oulu koolkond. Selle maalähedased ja ka tugevalt postmodernismi vaimust kantud tööd tekitasid Helsingi-kesksete arhitektide hulgas suurt nördimust. Soome pealinnas oli välja kujunenud dogmaatiline arhitektuurikoolkond, kes juba varem oli rünnanud ägedalt Aaltot ja Pietiläid. Tampere arhitektuurikool tõstis aga oma innustavate õpetajate toel esile hiljem vägagi meisterlikuks osutunud büroosid. Arhitektuurivõistlusi hakkasid võitma bürood ARK-house Arkkitehdit ning Lahdelma & Mahlamäki. Praegu on selgelt näha oululaste esiletõusu, mille eest peab kiitma sealseid professoreid, õpetajaid ja innustavat õhkkonda.

Rahvusvahelises arhitektuurimaailmas tuntud nimesid kasutatakse tänapäeval ka Soomes hiigelprojektide läbisurumiseks. Näiteks Tamperes koostas Daniel Libeskindi büroo tellimustööna imagoarhitektuuri vaimust kantud massiivse projekti. Väiksemad, kuid piirkondliku tähtsusega linnad üritavad end samal moel kujundada ning kopeerida oma mõõtkavasse sobimatuid rahvusvahelisi moode ja sobimatuid maamärke. Kuid Oulus korraldatud raudteejaama ümbruse arhitektuurivõistluse võitis hoopis teistsugune, Lahdelma & Mahlamäki ja Arkkitehdit m3 mõõtkava poolest harmooniline, kuid äge ettepanek.

Proovikive jätkub

Soome suurim probleem on pealinnastumine: kuidas säilitada väiksemate linnade ja maapiirkondade elujõulisus, ehituskeskkonna kvaliteet ja vältida Helsingi ümbruses juba märgatavat segregatiivset arengut? Mõned väiksemad linnad on juba osanud kasutada arhitektuuri valgustava jõuna. Nende hulka kuulub sadamalinn Kotka suurepärase Vellamo merekeskusega, Joensuus ja Vaasas võib näha esmaklassilist ülikooliarhitektuuri ning Jyväskyläs paistab peale Aalto projekteeritud ehitiste silma kaunis Kuokkala kirik. Rovaniemi teeb pingutusi, et saada maailmas tuntud Aalto-linnaks, kuid võib uhkust tunda ka oma väikese metsahotelli üle, mille on projekteerinud Studio Puisto. Neil, keda võlub Lapimaa, tasub ette võtta reis Inarisse – seal asub saami kultuuri keskus Sajos (HALO Arkkitehdit).

Helsingi uusi, sadamast vabanenud piirkondi, nt Jätkäsaari ja Kalasatama, ehitatakse juba täie hooga, kuid kõik ei ole neist kaugeltki vaimustatud. Kalasatamasse kerkib vähehaaval Helin & Co projekteeritud sätendavate tornmajade kobar, mille korterid on mõeldud eelkõige kõrgepalgalistele. Kardetakse, et sealne suur ostukeskus suretab välja ümberkaudsete linnaosade teenusepakkujad. Juba praegu tunduvad Kalasatama valmis kvartalid veidi kummalised. Need justkui ei moodusta õiget linna, sest tänavatasandi ruumides ei leidu eriti kauplusi ega kohvikuid.

Viikkisse ehitati ka nn ökolinnaosa, kuid hiljem sellele järgijaid ei ole olnud. Uus linnaosa Viikinmäki on asendiplaanilt põnev, kuid poolik. Seal on erakordselt häid kortermaju, mh arhitektidest abielupaaride büroodelt: Mika Penttinen ja Kirsi Korhonen ning Kristiina Hannunkari ja Veikko Mäkipaja oskavad saavutada kõrgkvaliteedi ka sotsiaalmajade projekteerimisel.

Otaniemis valmib uus ülikoolihoone Väre, mis põhineb büroo Verstas Arkkitehdit võidutööl. Hiljuti avatud Espoo metrooliini jaamad on kõik juhtivate arhitektibüroode kätetöö. Otaniemis asub ka üks Pietiläte omal ajal väga maha tehtud, kuid hiljem taas ausse tõstetud suurepärane teos – hiljuti restaureeritud Dipoli kongressikeskus.

Soome üritab sammu pidada ka puitehituse valdkonnas ning praegu valitseb uus puidust korrusmajade buum. Arhitektid panevad end proovile ka suvilate ja saunade ehitamise alal. Omamoodi saunabuumi sõnumitoojateks on arhitektibüroo Avanto Arkkitehdit Hernesaari saunakeskus Löyly ning OOPEAA projekteeritud puitsaun Helsingi lähedal Lonna saarel. Helsingi turuplatsi ette ilma avaliku aruteluta tekkinud puidust tohuvabohu nimetusega Allas (bassein) tuleks see-eest kuhugi kõrvalisemasse kohta ujutada.

Kus on sotsiaalne õiglustunne?

Soomes on alati valitsenud arhitektuurikultuur, mis võimaldab noortel arhitektidel esile pääseda. Teisalt aga on peale kasvanud põlvkond, kes tingimata ei pruugi mõista tähtsat põhimõtet: arhitektitöö on ka teenindusamet ning eeldab sotsiaalset õiglustunnet. Eksitakse, arvates, et ehitised seisavad lahus oma keskkonnast ning on arhitektibüroo ego väljendus. Tekkinud on ka noorte vihaste arhitektide rühmitusi nagu Uusi Kaupunki (uus linn). Sotsiaalse närviga projektide kiiduväärt eeskuju on andnud ka õppejõududena tegutsevad Jenni Reuter, Saija Hollmén ja Helena Sandman, kelle Aafrikasse projekteeritud ehitised on pälvinud avalikku tähelepanu ka Veneetsia arhitektuuribiennaalil.

Soome nüüdisarhitektuuril on varasemast laiem tipp, kuhu mahub rohkem tegijaid, ja see on hea. Midagi on aga siiski väga valesti, kui iseseisvusaastail ehitatud Eliel Saarineni projekteeritud Helsingi raudteejaam hakkab vähehaaval varju jääma. Ühte maailma kõige kaunimasse jaamarestorani saali on lastud Burger King ning üks tiib tükeldatakse hotelliks. Tundub, et see ei tekita mingit laiemat arutelu ning ka eesrindlikumad arhitektid kehitavad vaid õlgu. See aga on märk arhitektide tsunfti lambamentaliteedist, oportunismist ja küünilisusest ränga kapitalismi ja erastamise pihtide vahel.

Põhimõtteliselt läheb Soome arhitektuuril hästi, kuid teistpidi jällegi halvasti. Paljud väiksemad asulad võitlevad kas väljasuremise või hoolimatu ehitamisega. Projektikonkursside lühinägelik ja oskamatu korraldus viib tihtipeale selleni, et välja ei valita mitte parim, vaid kõige odavam arhitekt. Aga näiteks akadeemik Juha Leiviskä on suutnud teha vaimustavaid hooneid, mille puhul tuldi toime hoopis väiksemate summadega, kui eelarve ette nägi. Kutselisele arhitektile ei ole vanus puudus, vaid trump.

Soome keelest tõlkinud Mait Eelrand

Helsingi-Espoo arhitektuurisoovitusi

1. Suomenlinna kindlus: Soome ajalugu läbi nelja sajandi.

2. Senati väljak, rahvusraamatukogu (C. L. Engel), jalutuskäik mööda Fabiankatut ja Kaisa raamatukogu (Anttinen Oiva Arkkitehdit). Läbi modernistliku Porthania õppehoone Helsingi ülikooli uude mõttekeskusesse (JKMM Arkkitehdit), jalutuskäik mööda Unionkatut Yrjö-Koskisen katule Soc & Kom hooneni (Juha Leiviskä).

3. Tramm nr 1 Puu-Käpylässe: Põhjamaade klassitsistlik puidust töölis­asum. Edasi Viikinmäki elurajoon.

4. Alvar Aalto stuudio Tiilimäki 20 ja Aalto kodu Munkkiniemis. Helsingi kesklinnas tasub astuda trammi nr 4: tee peale jääb palju huvitavat: Kiasma, uus OODI raamatukogu, Musiikkitalo, Soome rahvusmuuseum, Finlandia-talo, olümpiastaadion. Tagasiteel Temppeliaukio kirik.

5. Metroosõit Kamppist Espoosse: uued jaamad. Jalutuskäik Otaniemis Aalto ülikooli linnakus, Harald Herlini teaduskeskus (Aalto ja JKMM Arkkitehdit) ja Dipoli kongressikeskus (Reima ja Raili Pietilä).

6. Metrooga tagasisõit kuni Vuosaarini, seal bussiga edasi ja jalutuskäik Aurinkolahti kanali ääres.

7. Helsingi raudteejaam (Eliel Saarinen), Akadeemiline raamatupood ja Rautatalo marmorist sisehoov (Aalto) ja Stockmanni kaubamaja.

8. Mereäärne saun Löyly (Avanto Arkkitehdit).

9. Koduteel Jätkäsaari piirkond ja uus Tallinki laevade terminal.

10. Kui on rohkem aega, võib külastada Hvitträski – Geselliuse, Lindgreni ja Saarineni maja ning järves ujuda.