Tutvudes kavalehega enne Tallinna Kammerorkestri kontserdi algust 2. IV Mustpeade majas, võis sealt muu hulgas lugeda ka järgmist: ?Juha Kangas soovib esitada vaid muusikat, mille kvaliteedis ta on absoluutselt veendunud.? Just nimelt kvaliteet, selle sõna ülimas tähenduses, sobib iseloomustama lisaks kontserdiprogrammis olnud teostele ka dirigendi, solistide ja orkestri musitseerimist tol õhtul.
Soome heliloojat Uuno Klami, kelle teosega ?Hommage à Händel? (1931) kontsert algas, peetakse põhjanaabrite juures kõigi aegade mitteametlikus paremusjärjestuses Sibeliuse järel teiseks helimeistriks. ?Hommage à Händel? on teos, mida iseloomustab selge vormistruktuur ja muusikaline joonis. Kirjutatuna austusavaldusena Händelile, kelle stiilinäiteid kuuleb kõige rohkem II osas Andante. Tempo di Gavotte, tajub kuulaja kogu teose vältel soomelikku, kohati hullumeelselt ürgset jõudu, põletavat energiat ja paindumatust. Juha Kangas suutis talle omase konstruktiivse joonega põhjamaise sortsi kombel manada kuulajates esile n-ö soome hinge meelelisi seisundeid, alates malbest tasakaalukusest raevuka hulluseni.
Järgmisena kõlanud Alfred Schnittke Sonaat viiulile ja kammerorkestrile viiulisolist Jari Valo esituses väärib samuti vaid kiitvaid hinnanguid. Teose mitmekihiline, harmoonilises plaanis huvitav ja mitmekülgne partituur oli muusikute poolt põhjalikult läbi töötatud ning filigraanselt ette kantud. Viiulisolist sulas orkestriga hästi kokku, kaotamata samas midagi oma individuaalsusest. Jari Valo esindab paljudele soome muusikutele omast karget, perfektsionistlikku mängustiili, milles on vähe ruumi kohapeal improviseerimisele ning kus iga väljendusvahend ja selle teostamise viis on täpselt piiritletud.
Schnittke ?Moz-Art à la Haydn? on tõenäoliselt helilooja üks originaalsemaid teoseid. Mozarti pantomiimimuusika teemadele üles ehitatud kollaa? on heliloojale omaselt originaalne ja vaimukas. Mozarti teemade katked, mida rikastavad Schnittke lennukad muusikalised mõtted, valgusefektid ja Haydni ?Lahkumissümfooniast? laenatud muusikute lavalt lahkumise motiiv, loovad tõeliselt ebamaise aegruumi. Esitust kuulates valdas tunne, nagu üritaksid ajaloost tuntud muusika suurmeeste vaimud luua kontakti olevikuga. Viiulisolistide Jari Valo ja Harry Traksmanni sujuv koostöö orkestriga tipnes kuulajatele mõjuva performance?i-laadse kunstilise elamusega.
Haydni ja Mozarti sümfooniate ettekanded siinsete muusikute poolt on väga harvaks jäänud. ERSO hooajakavast 2004/2005 leidsin vaid ühe Haydni ja mitte ühtegi (!) Mozarti sümfooniat. Beethoveniga olid lood pisut paremad ? neid leidus hooaja kavas tervelt kaks. Hoolimata sellest, et Haydni ning Mozarti sümfooniaid on maailmas palju salvestatud ja esitatud varasematel aegadel, ei tohiks Viini klassikute sümfooniate ettekanded jääda edaspidi vaid õpilasorkestrite pärusmaaks. Seda enam rõõmustab, et TKO üritab seda tühimikku Eesti muusikaelus täita.
Joseph Haydni Sümfoonia nr. 104 D-duur (?Torupillisümfoonia?, 1795) esitus pani muusikaõhtule kauni punkti. Sümfoonia ettekanne tervikuna, kuid eelkõige selle I ja IV osa tõestasid veenvalt, kuivõrd huvitavalt ja värviderohkelt on võimalik teada-tuntud klassikute teoseid esitada. Hästi liigendatud fraseerimine ja lai dünaamiline diapasoon on kahtlemata Juha Kangase puhul olulisemateks vahenditeks, mis teevad tema tõlgendused kaasakiskuvalt põnevaks.
Kokkuvõttes võib tõdeda, et kui dirigent on suutnud oma kunstilised taotlused ja kontseptsioonid muuta orkestrile usutavaks ning on innustav liider kogu kollektiivile, siis käivituvad muusikategemises hoopis teistsugused protsessid kui tavaliselt. Seekord ei allunud orkestrandid mitte lihtsalt dirigendi soovidele, vaid nende mängust kumas silmanähtavalt ka omapoolset aktiivsust, indu ja siirast rõõmu musitseerimisest.
