See sobib hästi ka tänavuse Eesti poliitilise argipäeva ilmestamiseks. Ainult küsijaks on rahvas ja vastajaks koalitsioonikõnelejad, kes ?naljatades? meile oma edusammudest jutustavad. Kõigist pingutustest ja ilusatest valedest hoolimata aga ei taha valitsus kuidagi sündida. Kui see siiski peaks lähipäevil juhtuma, tuleb valitsusliit programmiliselt sama sisutu nagu president Arnold Rüütli ühiskondlik lepe.
See on asjade loogiline käik. Kuigi tegevuse lõpetanud Juhan Partsi koalitsiooni kolmest osalisest ükski ei tunnista end koalitsiooni lõhkujaks, läks see kooslus ikkagi lõhki. Ja erinevalt varasematest lõhkiminekutest puudus niihästi asjaosalistel kui ka opositsioonierakondadel vähimgi plaan edasiseks.
Kui 1994. aastal võeti maha Mart Laari valitsus, oli umbusaldajatel selge kokkulepe, et valimisteni juhib järgmist valitsust Andres Tarand. Kui 1997. aasta alguses sunniti skandaaliga lahkuma Tiit Vähi, olid riigikogu erakonnad samuti kokku leppinud, millistel tingimustel püsib Mart Siimanni vähemusvalitsus kaks aastat ametis. Täpsemalt, tingimustes lepiti kokku juba mõni kuu varem, kui Vähi oma KMÜga vähemusvalitsejaks sattus. Ja tingimused olid lihtsad: ei mingeid kursimuutusi senises julgeoleku- ja majanduspoliitikas, igapäevane asjaajamine olgu aga korras ja see, mida lääneliitlased soovitavad teha, olgu tehtud.
Ka 2001. aasta lõpul, kui Laar oma teise valitsusega tagasi astus, oli ette selge, et valimisteni 2003 jätkatakse Reformi- ja Keskerakonna vähemusvalitsusega. Tähendab, alati on olnud nii, et võimusoovijate ja nende, kellele parasjagu sobib rohkem opositsionääri roll, huvid on olnud kooskõlalised. Seekord on teisiti. Mõnda, kel oleks hädasti vaja võimul olla (Res Publica), pealavale vähemasti ajutiselt üldse ei lastagi. Ka Reformierakonnal on vaja võimul olla ja küll parlament nad sinna üksmeelselt upitakski, kui ainult ?vana süsteem? kehtiks ehk Andrus Ansip annaks vettpidavaid lubadusi mõned asjad kindlasti ära teha ja sama kindlasti mõnest teisest hoiduda. Selleks aga ei taha Tartu mees painduda, pigem puhub veel ühe pilli lõhki.
Rahvaliidu aidameestele sobiks valitsuses olemine küll ka paremini kui opositsioonis virelemine. Nagu Villu Reiljan küüniliselt Äripäevas märkis: ?Meie jaoks on uues koalitsioonileppes tähtsaim see, et keskkonnaraha ja põllumajandustoetuste jagamine jääb endiselt meie pärusmaaks. See, kuidas meie partnerid suudavad riigikassat vajalikul määral täita, on juba puhtalt nende mure.? Ühesõnaga ? teised teenigu, meie kulutame.
Nende kolmega, kes enam sellest aastast ühte tuppa ei mahtunud, valitsemishuviliste ring piirdubki. Keskerakonnal, Isamaaliidul ega sotsidel pole vaja iga hinna eest valitsusse kuuluda. Pigem vastupidi. Ja sotsiaalliberaalide grupeering läheb ilmselt uut poliitilist parteid moodustamata hingusele varem või hiljem. Niisiis, kui tahtjad omavahel kokku leppida ei suuda, jääb üle kaasata keegi, kes eriti ei tahagi, ning sellel on väga kõrge hind.
Just kõrge hinna tõttu nurjusid esimeses ringis nn paremkoalitsiooni moodustamise plaanid. Näiliselt oli tegu Reformierakonna ja Res Publica vastuoludega, aga asja ei saanud just seetõttu, et Isamaaliidul oli tingimus: leppige ära, siis teeme poliitikat.
Selle nädala koalitsioonikõneluste tingimused on osa avalikud, osa varjatud, kusjuures avalikud, mille alusel valijatele pingelisi kõnelusi lavastatakse, on teisejärgulise tähtsusega. Keskerakond ja Reformierakond nõuavad teineteiselt oma maailmavaatest loobumist vastase kasuks. Näiliselt suur asi see üksikisiku tulumaksu küsimus. Kuid mõlemad partnerid möönavad mokaotsast, et ega see pisike protsendi nihutamine või uue maksuastme tekitamine ei muuda ühiskonnas eriti midagi. Ja otsustamise võiks vabalt lükata 2007. aastasse. Samamoodi ei muuda midagi kauplemine Eesti üksuse Iraagist äratoomise kuupäevaga, sest seda otsust ei langetata mitte koalitsiooni, vaid kõigi erakondade häältega.
Ansip võiks juba olla taibanud, et Keskerakonnale lihtsalt ei sobi praegu valitsusse minek. Vara veel. Vähemasti Euroopa põhiseaduse lepingu referendum Prantsusmaal tuleks ära oodata. Veel parem oleks Keskerakonnale olnud, kui Partsi koalitsioon oleks suutnud selle lepingu ratifitseerimise Eestis lõpule viia.
Kui Keskerakond liituks praegu valitsusega (kas või loobudes astmelisest tulumaksust), ei pääseks ta seisukohavõtust põhiseaduse lepingu osas. See on keskerakondlaste jaoks sama kaaluga küsimus nagu Eesti liitumine ELiga. On väga raske ette kujutada näiteks Vilja Savisaart juba lähiajal selgitamas: ?Jah, meie olime ELi vastu, sest Brüsseli ja Moskva vahel pole mingit vahet. Aga nüüd lugesime põhiseaduse läbi ja saime aru, et see on Eestile väga kasulik, sest meie suveräänsuse vähenemine ongi Eesti huvides ja Keskerakond on alati toetanud föderalismi suurenemist Euroopa Liidus.?
Edgar Savisaar võiks isegi olla valmis oma proua veel kord tanki alla viskama, kui kaalul oleks ainult Vilja Savisaare maine. Aga ei ole. Liitumisreferendumi eel ja järel tabas Edgarit järjekordne suur reetmine. Ja sotsiaalliberaalideks moondunud reeturite küsimus pole veel ju lõpuni menetletud. Neile pole võimalik andestada, veel vähem tunnistada, et neil oli ELi asjus õigus. Keskerakonna elektoraat pumbati poolteist aastat tagasi täis umbusku ühise Euroopa vastu. Sama retoorikaga jätkati mullu Euroopa Parlamendi valimistel. Suur osa Keskerakonna valijatest usub, et EL on kuradist. Niisiis, põhiseaduse leping on Keskerakonnale allaneelamiseks ja pealekauba kiitmiseks liiga suur tükk. Ja erinevalt muudest teemadest ei saa ratifitseerimist korraliste valimisteni edasi lükata.
Sotsidele sobib praegu mis tahes koalitsiooni vältimine. Kogu ülejäänud Eesti poliitilm on selleks liiga parempoolne, et sinna lahustuma minna. Selle taustal konstruktiivse kriitikuna paista on valimisi silmas pidades hoopis tulemuslikum. Ja nii olemegi olukorras, kus ainsa enamusvalitsuse saaks moodustada nendest lõhkiläinutest, kes seda pole nõus tegema. Vähemusvalitsuse võimalus on aga 99% maha magatud, sest selles tulnuks kokku leppida enne Partsi valitsuse laialiminekut. Kui mõni kooslus siiski lähiajal valitsemisvolitused saab, siis ei saa see paraku valimisteni muud teha kui tühja karata.
6. IV