Mängufilm „Björn Borg ja McEnroe“ („Borg McEnroe“, Rootsi-Taani-Soome 2017), režissöör Janus Metz, stsenarist Ronnie Sandahl, operaator Niels Thastum, heliloojad Vladislav Delay, Jon Ekstrand, Carl-Johan Sevedag ja Jonas Struck. Osades Sverrir Gudnason, Shia LaBeouf, Stellan Skarsgård, Tuva Novotny jt.
Kahe 1970ndate ja 1980ndate tenniselegendi Björn Borgi ja John McEnroe rivaliteedil põhinev Taani-Rootsi film võiks haarata ennekõike ambitsioonikaid murdeealisi tennisiste-noorsportlasi ja nende tennisesõpradest vanemaid. Tänu veenvale näitlejatööle ning ajastu interjööri ja stiili detailitundlikule tabamisele võib film siiski pälvida ka laiema vaatajaskonna tähelepanu. Kui just sporti ei vihka, tasub Põhjamaade filmikunsti järjekordse eduloo vastu huvi tunda. Tennis on peale füüsilise soorituse ka mentaalne mäng ja film avab põhjalikult tippspordi psühholoogilise poole, miks mitte ka saavutamispsühholoogia tagamaa.
Kirjutan neid ridu muide Roomas: parajasti on lõppemas Rooma filmifestival, kus see film võitis äsja publikupreemia. Iidne linn on täis kleebitud Borgi-McEnroe plakateid – meelelahutusmaailm on kord juba globaalne. Spordifilm on küll mõnes mõttes kitsa sihtrühmaga, ent mõne spordiala tähed on kui rokkstaarid, neid teavad kõik. Eestis on tennis tänu Anett Kontaveidi ja Kaia Kanepi võitudele taas ka meedia fookuses ja tennisesõpru piisavalt, et film ka Eestis täissaalidele läheks. Ning Borg ja McEnroe on umbes samas suurusjärgus staarid nagu muusikas U2 Bono ja Sex Pistolsi Johnny Rotten.
Filmi lähtekohaks on 1980. aasta Wimbledoni tenniseturniiri dramaatiline kohtumine, kus Björn Borg kaitses viiendat järjestikust tšempionitiitlit mõni aasta noorema John McEnroe vastu. Sportlased mängisid oma karjääri jooksul üksteise vastu ühtekokku 22 korda ja olid tasavägised, ent väga erinevad mängijad, nii et nende kohtumisi on nimetatud ka tule ja jää vastasseisuks. McEnroe võitis Borgi samal aastal USA lahtistel meistrivõistlustel, järgmisel aastal võitis McEnroe ka Wimbledonis. Maksimalist Borg loobus tippspordist 26aastaselt.
Taani režissöör Janus Metz on ühte peaossa McEnroed kehastama saanud skandaalse mainega näitleja ja performance’i-kunstniku Shia LaBoeufi. Igat laadi avaliku korra rikkumisega silma paistnud LaBoeuf olevat filmis osalemise vastu ise suurt huvi tundnud, aimates noores McEnroes võib-olla sugulashinge. Tennisereketiga sobimatu käitumise pärast oli McEnroe teatavasti omaette nähtus nonde aastate tennise ajaloos. Tema punk-imagot kasutatakse siiani tõmbenumbrina rahvusvaheliste tennisevõistluste ülekannetes: nüüdseks peaaegu 60aastane McEnroe kommenteerib oma miniformaadis „Isehakanud tennisesaadik“ tennist, ignoreerides reegleid ja autoriteete ning karikeerides ühtlasi iseenda paharetikuvandit.
Sümpaatseima rolli teeb filmis vanameister Stellan Skarsgård Borgi treeneri Lennart Bergelinina. Bergelini on peetud võtmeisikuks Borgi edus. Meisterlikult on kujutatud treeneri ja noorsportlase suhet, seda, kuidas Bergelini kehtestas oma võimu teismelise Borgi üle, kes polnud kõige kergema iseloomuga. Filmis ei varjata sissepoole elava ja üksildase Borgi isiksusehäireid, mis varjutas suhted pere ja eakaaslastega. Borgi ja Bergelini sõprus algas ajal, kui Borg oli sobimatu käitumise pärast tennistrennist välja visatud ning mängis hoopis hokit, ent treener tundis ande ära. Spordiajaloolaste järgi koosnevad Bergelini ja Borgi suhted sõprusest, talendi austamisest, vihast ja kadedusest ning selle ületamisest. Sportlase ja tema treeneri koostööd ja kokkumängu on paeluvalt kujutatud kõige veidramate detailideni, nagu psühhopaatiline üksikasjalikkus mängu ettevalmistamisel ja mitmesugused rituaalid, näiteks enne mängu turniirile kaasa pakitud kindel arv reketeid, reketitel tallamine jne. Borg pidas oluliseks, et enne turniiri tehtaks alati kõike samamoodi, samad pidid olema isegi hotellitoad. Ühes filmi stseenis viib Borgi fookusest välja tuttavat marki rendiauto teistsugune polster. Suurte isiksuste veidrustesse on kunstilises formaadis kerge liigselt takerduda, kuid õnneks on selle filmi tegijad suutnud jääda hea maitse piiridesse.
Rootsi näitleja Sverrir Gudnason Björn Borgi rollis on tore leid: ta on tõesti noore Borgiga sarnane. Sportlase siseheitluste usutav kujutamine pole just kõige kergem ülesanne! Filmi nimel treenis Gudnason kuuldavasti ka põhjalikult oma tenniseoskusi. Murdeealist Borgi mängib väga armsalt Björn Borgi teismeline poeg Leo.
Borgi rumeenia päritolu tennisistist tüdruksõpra ja esimest abikaasat Marianat kehastab Tuva Novotny. Filmi üks läbivaid teemasid on täielik pühendumine, loobumine iseenda huvidest ja kohanemine tippsportlase kohati egoistlike valikutega. Mariana Simionescu oli samuti tipptennisist, kes elas täielikult kaasa Borgi karjäärile. Filmis on pühendumise näiteks ilmekad kaadrid, kus Mariana istub hotellitoa ukse taga, et Björn saaks hingamisharjutusi tehes oma pulsi soovitud aegluseni viia, et enne mängu hästi magada. Mariana ja Björni suhetes on kolmandaks treener Lennart, kes domineerib noorte elus jõulise isafiguurina. Isasuhted on filmis tähtsad nii Borgi kui McEnroe puhul: karm või ükskõikne isa on oluline impulss mõlema noore sportlase arengus, kusjuures arengu mootoriks on mõlema puhul vajadus tõestada isale oma võimekust.
John McEnroe tegelaskuju on filmis pisut Borgi varjus. Ta on üliandekas, erakordsete matemaatiliste võimete ja nõrga närviga poiss. Borg oli noore McEnroe iidol, keda matkida. Noortennisist McEnroe elab aga pühendunud Borgist erinevalt hoopis teistsugust, lõbusat ja rokkivat New Yorgi 70ndate elu. Temalgi on oma veidrused: turniiriks valmistudes veedab ta aega asendustegevusega (rämpstoit ja televiisor) ning kritseldab seinale turniiri võimaliku käigu ja vastasseisude skeeme. Ta ei põlga võitmisel ja vastase endast väljaviimisel räpaseid meetodeid, näiteks peidab enne üht matši ära vastase põlvetoe. Valmis filmi näinuna avaldas McEnroe arvamust, et film võinuks saada parem, kui filmitegemise protsessi oleks kaasatud mõlemad peaosalised-tennisistid. Ta rõhutab oma kommentaarides, et film on ikkagi fiktsioon, mitte dokumentalistika, ja väidab ka, et mitmed seigad on välja mõeldud.
Faktitäpsust pole niisiis mõtet igas stseenis taga ajada. Kõige põnevam osa polegi filmis faktide lavastus, vaid saavutamispsühholoogia (spordipsühholoogia) ja tippu liikumise usutav lugu. Mis ikkagi teeb väga heast sportlasest tippsportlase? Kust tuleb motivatsioon? Kuidas ületatakse pinged, tipus olles üksindus ja kukkumise hirm? Enam-vähem samade füüsiliste näitajatega sportlastest on üks võitja ja teine lihtsalt väga hea mängija – põhjus on vaimus. Võiks isegi öelda, et filmi sisuks ongi spordi kõrvadevaheline maailm kahe keerulisest isiksusest sportlase portree kaudu.
Leidlik kaameratöö rõhutab turniiride psühholoogilist pinget täis olukordi, taasluues riietusruumide, hotellide ja trennisaalide klaustrofoobilise meeleolu. Nagu juba öeldud: 1970ndate stiilis interjöörid ja kostüümid on omaette klass.
Kinos oli publiku hulgast kuulda küll ka mõne tennisesõbra arvamust, et oleks võinud näidata lihtsalt Wimbledoni 1980. aasta kohtumist suurel ekraanil – oleks olnud palju põnevam.