Viimasel ajal kostab kurtmist, et pärast suurte eesmärkide saavutamist, NATOga ja Euroopa Liiduga ühinemist, ei ole Eestil enam sihti. Eestil puuduvat ?sisemine eesmärk?. Tohoh! Kas siis ei olnudki toimunul Eesti riigile ja rahvusele sisuline ? positiivne, loovust ja energiat vabastav tähendus, nagu hüüdsid heeroldid? Üksnes vältimatu ja siduv lojaalsusakt ?suurte? jõumängudes? Olgu, kuis on, igal juhul püütakse ootamatult kaotsi läinud ?sisemisi väärtusi? täna üles leida kristlik-konservatiivse retoorika abil. Inimeste ihaluse ?püsiväärtuste? järele tabas ära Res Publica. Üldrahvalikku nõudlust märgates on teisedki erakonnad konservatiivseid loosungeid välja hõiganud. Peibutava sõnumina esindab alalhoidlikku mõtlemist ka roheline ideoloogia. Juba mitu erakonda on oma rohelised juured avastanud.
Üldiselt tundub, et liberalismi ?kvoot? on täis saanud. Konservatiivne eluvaade on meeltmööda nii neile vähestele, kes on end majanduslikult kindlustanud ja väärika staatuse omandanud, kui ka neile, kes eduredelil higistades alles teatud elustandardi poole püüdlevad. Veel on suur hulk vanainimesi, kelle meeltes mõlgub nostalgiline ?eestiaegne? rahvuskonservatiivsus. Neile piisab rituaalidestki: lipud, sambad, isamaakõned ja patriarhaalne retoorika ajavad asja ära. Tundub, et piisavalt udustel konservatiivsetel loosungitel on suuri ?ansse isegi hoolimata (liba)konservatiivse Res Publica võimult kukkumisest. Miks kipuvad (uus)konservatiivsed meeleolud võimust võtma ja üleüldine vabadusaade mainet kaotama?
Hiljuti üht usunditealast üllitist tutvustades iseloomustas religioonifilosoof Mart Raukas religioossust tabavalt kui usaldussuhet. Usaldussuhe on konservatiivse ilmavaate alus ja ka lausa fundamentaalne hoiak, mis teeb võimalikuks suuremate ja väiksemate inimkoosluste toimimise. Usaldussuhteks ei ole ilmtingimata luteri kirikut ega islamiusku vaja. Usaldussuhe taassünnib koos lapse ja vanema suhetega, pere- ja kogukonnasuhetega. Tegelikult aktsepteerib just usaldussuhe erinevusi. Delegeerides võimu, seab see vastukaaluks ka kohustused ja vastutuse. Usaldussuhtes ühilduvad, mitte ei vastandu, ?pime?, lausa refleksina toimiv bioloogiline otstarbekus ning ideoloogiline ja kultuuriteadvus.
Ja vastupidi, liberalistlik hoiak, müstifitseerides muutumist ja eristumist, kultiveerib vastandumist ja õhutab ohvrimentaliteeti. Liberalistlik ?ohver? on alalises alandusseisundis, mässab ja lärmab ? erinevalt näiteks rahvuslik-konservatiivsest ?ohvrist?, kelle ohvriseisundilgi on mingi ülem, kangelaslik mõte. Liberalistlik arengu- ja edufilosoofia, tiigri- ja tehnohüpped, kiirkäigul sotsiaalseid hübriide (nõukogude inimene, euroinimene) aretavad integratsiooniprogrammid, kirglik püüd mingeid inimolemise aspekte ületähtsustada ? kõlab eriti tühjalt nõukogude progressiapoloogiad üle elanud vanema põlvkonna jaoks.
Kui mitte muu, siis inimelu haprus ja lõplikkus peaksid sisendama, et nii üksikisiku kui ka ühiskonna jaoks on otstarbekam usaldus ja osadus kui permanentne mäss. Bioloogilisi impulsse kultuuriliseks ja ideoloogiliseks transformeeriv usaldussuhe on iga religiooni positiivne, hea tuum. Samas hoiab ju ka esindusdemokraatiat püsti vaid usaldussuhe.
Usaldussuhte bioloogilise algupäraga ?reflektoorsus? on konservatiivse ilmavaate tugevuse ja paraku ka nõrkuse alus. ?Reklaamigurud? ja meedia on maiad (nüüd lisaks ?sponsoritele? ka) maksumaksja raha eest sotsiaalseid reflekse oma rahamasina ette rakendama ja erakonnad on varmad ?teenust? ostma. Omaenese ajupesu maksab kinni ajupestav ise.
Ja ometi on konservatiivne usaldussuhe paradoksaalselt ikkagi etem kui liberalistlik mässumeel. Põhjus on lihtne. Usaldussuhtel põhinev konservatiivne ilmavaade, mis aktsepteerib hierarhiaid ja ühiskondlikku tööjaotust, teeb need ühtlasi nähtavaks ja seega ka kontrollitavaks. Seevastu meenutab liberalistlik teadvusseisund olukorda pärast kärbseseenesupi söömist: abstraktsed nägemused täielisest vabadusest katavad täieliselt kinni tõsiolud. Aga tõsiolud tähendavad vältimatult ja alati hierarhiaid, võimu ja kohustuste jaotumist. Kui edukalt just liberalistlik udutamine lõhestunud staatuse- ja hierarhiaühiskonda on tootnud, see on näha viisteist aastat kestnud sotsiaalsest eksperimendist koduvabariigis.