Poliitilistes tõmbetuultes ühiskonnal puudub arusaamine, kuhu minna. Tulevikust rääkides on unustatud läbi rääkida, kas soovime sotsiaaldemokraatia või neoliberalismi põhimõtete järgi üles ehitatud riiki. Ideoloogilise märgita riigil puudub tulevikku suunatud poliitika.

Pidurdavat poliitikat ei lõpeta valitsuse ametist lahkumine ega ennetähtaegsed valimised. Efektiivse valitsemise eelduseks on jõujoonte ümberkujunemine poliitikas. Olukorras, kus koalitsioonidesse astuvad vastandlike ideoloogiliste seisukohtadega Rahvaliit ja Reformierakond, on ainukeseks võimuliidu kooshoidmise võimaluseks hoidumine suurte otsuste vastuvõtmisest ning keskendumine pisiprobleemide lahendamisele. Suurte küsimuste päevakorda kerkides tõuseb kiiresti kokkuklopsitud koalitsioonide sees tüli. Meenutagem konflikte, mida on valitsustes põhjustanud riigiettevõtete erastamine või maksureformi läbiviimine. Põhimõttelistes küsimustes puudub konsensus.

Valitsuse lahkumise põhjustanud vastuolud peegeldavad Eesti poliitika killustatust. Selgelt ennast määratlenud vasak- ning parempoolsete erakondade nõrkus on toonud kaasa kompromissidel põhinevad valitsused, millel on puudunud ideoloogiline nägu. Valitsused, kes ei kanna valijatele arusaadavat ideoloogilist märki, ei suuda toota poliitikat, mida suunaksid eesmärgid. Poliitiline kaos süvendab usaldamatust riiklike institutsioonide vastu ning tavainimese kaugenemist võimust. Poliitilise kaose suudaks lõpetada vaid sarnase maailmavaatega parteide koondumine. Tugevate parteide sünd annaks meie valitsusele tagasi ideoloogilise näo ja selguse valijale, kes oskaks paremini valida erinevate maailmavaadete vahel. Erakondade liitmine tundub lühikeses perspektiivis paljudele poliitikutele hirmutav. Soov näidata oma püsivust on tugevam ratsionaalsetest kaalutlustest, mis räägivad ühinemise kasuks.

 Kas meil jätkub vastutust anda riigile vajalik nägu?