Viimsi Püha Jaakobi kirikus on välja pandud kümme pilti Siim-Tanel Annuse sarjast „Merekarbid” ning kolm pilti sarjast „Kasvamise võlu”, kus kujutatud oksi kui koralle. Martin Aunini ja Erkki Ristoja projekteeritud ning 2003. aastal alustatud kirik ehitati kindlaks kantsiks, mille seinad jaksavad kanda Siim-Tanel Annuse dolomiiditolmust kasvatatud reljeefmaale. Sellega saab täis üks ring tema loomingus. Siim-Tanel Annus on ehitanud paetolmu pastast taevakehasid, torne taevasse ja keharakkusid. Lõpuks jõudis ta vormideni, mis kujutavad paekivi settematerjali ennast. Nende merikarpide ja korallide miljoneid aastaid kestnud rännak jõudis iseenda ilmutamiseni kunstniku töödes, nagu palverännak omanäolise jumalani. Tänapäeva kipssein ei pea reljeefmaali raskuse all vastu.
Esimene pilt eesruumis – portreteeritud on Püha Jaakobuse sümbolit kammkarpi – on annetatud kirikule. Seda võib traditsiooniks pidada, sest keegi hea tsemenditaidur jättis kord paar kammkarbikujulist vaasi kiriku ukse taha. Viimsi uude kirikusse minnes on ikka kohane merikarp kaasa võtta, sest kammkarp on ka palverändurite märk. Ja teekond Tallinnast Viimsisse on sama hea kui palverännak. Shelli bensiini kammkarp-logo pühitseb ka moto-palverändurid. Püha Jaakobuse ehk kohalikus keelepruugis Sant’Iago säilmete oletatav matmispaik asub Galicia pealinnas Santiago de Compostelas. See on Jeruusalemma ja Rooma kõrval tähtsuselt kolmas katoliiklaste pühalinn ja palverändurite siht. Seda tõlgitakse kui Tähevälja Püha Jaakobust, ladina keeles campus stellae, selle tähe järgi, mis hauale koha ja peakatedraalile ehitusplatsi kätte näitas. Ent sama hästi võib Compostela tähendada ka matmispaika, Composita Tella, siis nagu püha taasringluse kompost mis tahes Viimsi aias.
Kammkarp oli mõõduks, mille mahus oli palveränduril õigus kõikjalt tasuta toitu saada. Paljud kammkarpide liigid kõlbavad ka ise söögiks. Pruukis karp välja õngitseda, lahti muukida ning alla neelata mollusk, kes vabastas koha kokkukerjatud viljateradele ja veinirüüpele. Püha Jaakobuse ja kammkarbi seose kohta on mitu seletust. Nendest tuntuim on lugu sellest, kuidas kalur Sebedeuse poeg Jaakobus päästis rüütli, kes oli kammkarpidega kaetud. Kas üritasid merikarbid rüütli turvist lahti kangutada ja sisu ära süüa?
Planktonitoidulise kammkarbi koda on laegas, mis kandis ilmaletulnud Aphrodite Küprose randa. See on muusikapaviljoni kõlakoda, purskkaevu pesa, viljakuse sümbol. Merikarbi vöödiline muster väljendab kasvamist graafilise täpsusega, aastaringide kaupa. Kasvamise võlu, nagu looduses, nagu kunstis.
Laurentsiuse armuarmid
Lauri Sillaku enda sõnul on see näitus untsuläinud armastusest. Kujutage ette grafitit, mis on nii kõrge, kui käsi ulatab, ja nii pikk, et parasjagu galerii seinale mahub. See grafiti on oma alusest välja lõigatud, sellest on saanud skulptuur, kohrutatud plekiga üle löödud, neetidega kinnitatud. Ja ometi on võimalik, et kiri „love” on loetamatu. Kui kisada „armastus” häälepaelte katkemise äärel, varjutab esitus sõnumi. Nii ongi mõeldud, untsuläinud armastus.
Lauri Sillaku kunsti võib võrrelda kõigega: ta leiab kõige labasemast inspiratsiooni ja kõige tagasihoidlikumat materjali. Ta on nagu filmi „Ratatouille” rott Remy, kes saab oma kulinaariandele ülendust ära visatud toidust ning ära leierdatud kokandussaatest. Tõsi, ta loeb ka raamatuid. Kulinaarne võrdlus Lauri Sillaku puhul peab paika, sest ka tema töödes on narratiiv sama oluline kui retsept toiduvalmistamises. Ent toit ei ole sellepärast veel untsus, kui seda maitstes retsept ei meenu. Kulinaarne võrdlus Lauri Sillaku puhul ei pea üldse paika selles mõttes, et toitu tuleb teha värskest kraamist ja see ruttu ära süüa, kunst on aga igavene. Toidu puhul retsept jääb ja toit kaob. Kunstis töö jääb, seletused sünnivad ja kaovad kui suits selle ümber.
Ülelöödud plekk moonutab Robert Indiana ruutu paigutatud tähti „LOVE” tundmatuseni, sama untsus kui eelkirjeldatud grafitikarjatus. Nende vahel ripub Dorian Yatesi fotograafiliselt suurendatud biitseps, mis sarnaneb puhkava peenisega. Selle kõrval on klassikaline portree ovaalses raamis, üleni siniseks võõbatud ja lõhki defloreeritud. Armastusega maalitud ja krakleelakiga kaetud kolp robustse metalli okladis prigistab hammaste vahelt trafarett-jutumulli. Sealt on maha nühitud „love”, jälle untsu läinud. Kulturist Dorian Yates on lahutatud hetero, popkunstnik Robert Indiana on Manhattani melust põgenenud homo, mõlemad elus ja terved. Fotograaf Robert Mapplethorpe, kelle kallaõit Lauri Sillak kopeerib, suri aidsi.
Vaala siserõdule on paigutatud kuus pilti ühest ja samast Mapplethorpe’i kallast, igaüks erinevas klaasvaasis, mis on kokku ostetud täikadelt. Nägemisoptika seaduste järgi on need kujutatud täiuslikult. Ent üks vaas on nii väike, et gravitatsiooniseaduste järgi peaks see ümber kukkuma, pakkudes sama uskumatut pilti kui sambapühak, kes kordagi alla ei saja. Nii habras ja untsuminemise äärel nagu elu. Nii maaliline ja klassikaliselt jääv nagu kunst. Kunst, mis tuleb vastu „Ratatouille’” toidukriitiku Anton Ego imperatiivile: „Üllata mind!”.