Viiuldatud klaveri ansambel on risti vastupidine fenomen XX sajandi elektroonilisele muusikale. Seal püütakse elektrooniliste vahenditega akustiliste pillide kõla tekitada, siin aga käsitsetakse akustilist pilli nii, et tulemus kõlab elektrooniliselt. Ise on nad tahtnud klaveri mehhanismi oma käsitsi mängimise tehnikaga justkui elustada, tulemus on aga vastupidine: laulva ja tohutu dünaamilise amplituudiga klaverikõla asemel on suhteliselt neutraalne ?tehiskõla?. See pole aga mingi etteheide ega halvustus, vaid huvitav tõdemus.
Esimene elektronmuusika tunnus on seisundlik meeleolu, lisaks pikad vormiosad, staatiline dünaamika, meditatiivsus, teatud heakõlaline lihtsus, kordused. Samuti iseloomulikult vilisev toon, mis antud juhul tekib klaverikeelte käsitsemisel kampoliga töödeldud tamiiliga. Klaver on avatud, kaas eemaldatud ? ?töö? käib n-ö klaveri sisemuses. Grupp T-särgiga varustatud ansambliliikmeid toimetab justkui mingi vennaskond käsipidi klaveri sisemuses mingit salapärast riitust.
Imetlema paneb nende eriline mälu. Igal ansambliliikmel on oma number ja värv partituuris ? tema mängida on paar nooti, millega ta peab siis õigel ajal lülituma. Meie kellade ansambliga sarnane põhimõte, aga palju raskem, sest nooti ees olla ei saa ja pidevalt peab ümber klaveri kohta vahetama, et oma uue ülesandega toime tulla.
Ka on ansambli asutaja ning helilooja Stephen Scott kasutusele võtnud aina uusi tehnikaid. Neid võis imetleda värskeima, 2005. aastaga dateeritud teose ?The Deep Spaces? (?Sügavikud?) esiettekandes. Klaver kõlab kord nagu orel, siis kandlena, seejärel kui plärisev prepareeritud klaver või süntesaatori taust, äkki ilmub kuskilt flöödikõla. Mängitakse klahvidel, koputatakse, tõmmatakse keeli tamiili ja paelaga, staccato-heli tekitatakse Scotti enda leiutatud haamriga. Ja veel palju muid raskesti kirjeldatavaid esitusviise.
?Sügavikud? on avatud tsükkel, mis küll praegusel kujul algab prelüüdi ja lõpeb postludium?iga, millest võib aga vabalt osi välja jätta või juurde kirjutada. Muusika on loodud kauni Itaalia järve Como ääres ja vokaaltekstina kasutatud eri ajastute poeetide luulet kas siis konkreetselt Como järve või mõne muu looduskauni koha ülistuseks. Nii avanevad rahulikud ja suhteliselt sarnased muusikamaastikud.
Teksti on tihedalt ja see on esitatud põhiliselt retsitatiivselt. Sopran Victoria Hanseni madal, sügavalt vibreeriv hääl sobib ansambliga imehästi ja süvendab meditatiivsust.
Teose muusikaline materjal on kompleksivabalt eklektiline: ühes osas romantismi, teises magusalt ohkavaid laskuvaid sekundeid à la Albinoni Adagio. Autor on ka ise märkinud, et on kasutanud teiste heliloojate motiive.
Huvitav leid, mis arengut ja vormi loov, oli mitmel korral kasutatud vokaali oktavihüpe. Algul falsetina (naishääle puhul väga haruldane), siis avatud tooniga, mis läks lõpuks ka pillile üle. Teine kõrvajäänud kõlameetod oli ansambliliikmete laulmine ja soprani vaba vokaliis selle peal. Hea teraapiline muusika.