Kogumik ?EESTI DRAMATURGIA 10 AASTAT?. Toimetanud Anne-Ly Sova. Eesti Näitemänguagentuur, 2005. 239 lk.

Eesti algupärandite õhuke kogum ja vähene kvaliteet on toitnud meie kultuuriringkondade virisemisjanu aastakümneid, et mitte öelda terve sajandi, kuid viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal on olnud põhjust tihedamateks rõõmuhetkedeks. ENA-l on meie näitekirjanduse arendamises kahtlemata oma osa ja agentuuri poolt välja antud eesti nüüdisdramaturgia esimene ülevaateteos on selle üks oodatud ilminguid. Raamat annab pildi viimasel kümnel aastal toimunust, analüüsib meie kaasaegse dramaturgia nõrgemaid ja tugevamaid külgi ning teeb autorilugude kaudu kokkuvõtte kümne tähtsama draamakirjaniku loomingust. Loodan väga, et ENA tublid dramaturgid võtavad seda laadi töö ette tihedamalt kui kord kümne aasta jooksul. Miks mitte iga viie, ehk koguni kolme aasta tagant, sest tundub, et materjali, millest kirjutada, on ja seda väiksemas koguses analüüsides saab veelgi rohkem süveneda.

Tegemist on Jüri Kaarma kujundatud väga kauni trükisega, mis pakub juba käes hoidmisel ja lehitsemisel esteetilist naudingut: mahedad suureformaadilised mustvalged pildid, kergelt loetav ?rift, meeldiv tekstipaigutus, rahulike hallikate vahelehtede lisamine on andnud rohkelt ruumi ja õhku…

Vahest on õhku liigagi palju? Kui raamatu 240 leheküljest on teksti umbes 160 ja sellestki on osa andmeloendid, siis tundub, et raamatu sisuline maht on jäänud pisut väikeseks. Kogumikku, mis käsitleb tervet kümmet aastat meile nii südamelähedases ainevaldkonnas, võiks ja tahaks oluliselt pikemalt mäluda kui paar-kolm tundi, mis siinse (oma ülevaatlikus iseloomus üsnagi loetava) teksti omandamiseks kulub.

Teisisõnu jääb raamatu eesmärk ja sihtgrupp veidi segaseks. Raamatu esimene pikem ülevaateartikkel on esitatud dialoogivormis (Ene Paaver ja Ivar Põllu). Teemale sobivalt viitab see muidugi näidendivormile, samas annab analüüsile kõnekeelsema ja populistlikuma varjundi. Ehkki autorid puudutavad kõiki olulisi küsimusi (keel, vorm, majanduslik tsensuur) ja peenemaidki detaile (kaubamärgiteooria, maskuliinsus jne), mida ühes dramaturgia ülevaates vajalikuks võiks pidada, on neile trükiruumi antud ehk veidi napilt. Kuna tegemist on ala asjatundjatega, siis on sellest kahju. Kui raamatu eesmärk on rahuldada võimalikult laia ja sügavama huvita lugejaskonda, siis on püsimine lühijooksu rajal muidugi põhjendatud. Kardan siiski, et enamik potentsiaalsetest ostjatest on need, kelle treenitumad maitseorganid saavad küll meeldivalt üles ärritatud, kuid tõsisem suutäis jääb siit saamata.

Dialoogile järgnev kronoloogia võtab silmatorkavalt lühidalt kokku kümneaastaku saavutused aastate lõikes. Väike ebakõla tekib siin perioodi piiritlemisega. Kui raamatu lõpus antud eesti dramaturgia lavastuste loetelu hõlmab aastad 1994 ? 2004, siis lühianalüüsid lõpevad 2004. aasta esimese poole pealt. Vahest oleks võinud ka selle aasta lõpuni läbi kirjutada? Tõsi, aastaid saanuks kokku 11, kuid vaevalt häiriks see lugejat nii nagu praegune mulje kiirustamisest ja mõningasest hüplikkusest seetõttu, et raamatu sees pole ajapiirid ühtlased. Vaevalt oleks 2004. aasta teise poole kaasamine olnud ka liialt aeganõudev, arvestades toodud analüüside lühidust ja pelka ülevaatlikkust. Olulisim info ja aastate jõujooned on siiski välja toodud.

Napp, ent tänuväärne on ülevaade ENA korraldatud näidendivõistlustest ja lisatud võidutekstide loend. See on info, mille koht on kindlasti siin raamatus.

Väga nauditav oli lugeda autorilugusid. Hea ja asjalik idee toimetajate poolt on panna ühtedest näitekirjanikest kirjutama teised näitekirjanikud või siis lihtsalt teatrit ja kirjandust väga lähedalt tundvad inimesed. Kõik kümme lugu on kirjutatud isikupäraselt ja käsitletavate autorite loomingu põhijooni tabavalt. Ent jällegi, need tunduvad liiga lühikesed niivõrd kaaluka aine- ja ajamahuga kogumiku jaoks. 4000 tähemärki näiteks Kiviräha loomingu kohta on ilmselt liiga ülevaatlik, seda enam, et artikli autoril Urmas Lennukil oleks, mida öelda, ja oskust, kuidas seda teha. Lihtsam on neil, kelle analüüsitud näitekirjanikud on olnud väheviljakamad. Janek Kraavi tekst Jaan Unduski kahest draamast võimaldab juba süvenenumat ja tõlgenduslikumat lähenemist ning loob kirjaniku näidendeile ka märkimisväärse konteksti kogu tema loomingu ulatuses. Kraavi on ka ainus, kes märgib ära näitekirjaniku trükis ilmunud tekstide avaldamisaja ja -kohad. Sellise info valdav puudumine on käesoleva kogumiku ilmselt suurim puudus.

Kui tahetakse anda vajalik info eesti kaasaegse näitekirjanduse kohta, nagu saatesõnas lubatud, siis tekib küsimus, miks on kogumiku üldsuunitlus niivõrd lavastustekeskne? Tekstid, mis lavale pole jõudnud, loetletakse iga autori puhul küll üles, kuid ei mainita nende kirjutamisaastat (mis oleks konteksti mõistmisel oluline) ega ammugi seda, et suur hulk neist on kirjasõnas lugemisdraamadena olemas. Troostitu on näiteks lugeda muidu nii tundeliselt ja täpselt Ene Paaveri portreteeritud Jaan Kruusvalli näidendite loetelust sulumärkusi: lavastamata, lavastamata, lavastamata, mis viskaks autori tekstid kui mingile määratlematule (ja sealjuures halbade? lavastamiskõlbmatute?) tekstide maastikule, kuigi neil on oma valmimisaeg ja paigutus autori loomingus ning mitmedki neist on raamatutes ilmunud (nt kogumik ?Rabalinnu hõik?, 2003). On loomulik, et näidend on teatrireaalsusega lähedalt seotud, kuid seda niivõrd sõltuvaks kunstiks pidada ei tundu dramaturgiale pühendatud teoses põhjendatud.

Mainimata näiteks fakti, et kui Mati Undi ?Graali? (Loomingu Raamatukogu 2001/20) või ?Meistrit ja Margaritat? (?Sõnalava? sari 2001/2) saab näidendeina lugeda, siis tekib küsimus, miks üldse peaks Unti dramaturgiakogumikus käsitlema, kui tema tekste vaadeldakse vaid kui konkreetsete lavastuste tarbeks komponeeritud, prooviprotsessis tekkivaid ja pelgalt lavaellu hõljuma jäävaid tabamatuid ja muutuvaid suurusi. Olgugi nende Ott Karulini analüüs muidu julge ja osalt originaalnegi.

Õnneks on toimetajad saatesõnas lisaks kogumiku vajalikuks abivahendiks määratlemisele avaldanud ka lootust, et sellest kujuneb tore lugemisvara. Selles pole kahtlust: kui info jääbki osaliselt faktipuudulikuks, siis tore lugemisvara on see raamat kindlasti.