4. mail täitub viisteist aastat sündmustest Lätis, kus viimase ülemnõukogu deklaratsiooniga kuulutati välja üleminekuperiood ja võeti kurss riiklikule iseseisvusele. Märtsi algul toimus Riias kahepäevane konverents ?Balti vabaduse tee?.
Konverentsi eestvedaja juhtiv roll jäi Läti Vabariigi Ülemnõukogu Rahvarinde Fraktsiooni Klubile, mille analoogiks Eestis on 20. Augusti Klubi ning Leedus 11. Märtsi Iseseisvuse Akti Signataaride Klubi. Kui antud ühendus tegutseb Eestis MTÜ vormis koos tuhandete teiste samasugustega, siis Lätis ja Leedus saavad need klubid seimihoones kasutada ruume ning garanteeritult tehnilise teeninduse. Sestap jäi osavõtjaskond eripalgeliseks: kunagise Leedu seimi liikmeid ja Sajudise juhtkonda tuli paar bussitäit, Eestit esindasid vaid ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis, NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi liige Juhan Aare, Tartu ülikooli professor Aadu Must ning allakirjutanu. Neljasessioonilise rahvusvahelise konverentsi vorm oli raske, sest esinesid ülemnõukogude liikmed, ajaloolased, politoloogid ja juristid ? ning saal sai sõna küsimusteks või repliikideks. Päevapoliitikat oli oodatust vähem, ehkki nädal hiljem toimusid Lätis kohalikud valimised. Vaid kaitseminister Einārs Rep?e vististi oli korraldanud nii, et üsna sisutühja jutu järel tulid saalist talle ettevalmistatud küsimused. Kaamerad surisesid, õhtul näidati läti- ning venekeelsetes uudistes vaid ?valvekõnega? peaminister Aigars Kalvītist. Konverents oli kavandatud ettevalmistusena koguteosele ?Balti vabaduse tee 1987 ? 1991?, mille põhitöö teeb samuti Läti ülemnõukogu saadikute ühendus. Lätikeelse raamatu esitlus on planeeritud 3. maile ning hiljem peaks trükki minema ingliskeelne kogumik.
Sellistel konverentsidel kuuleb tähelepanuväärseid seiku. Ülo Nugis arvas riigiõigusele (riigi seostamine territooriumi, kodanike ja võimuga) toetudes, et 1990. aasta märtsis kuulutati Leedus välja uus Leedu riik. Seepeale pidasid leedulased, sh Landsbergis, epistleid, et ikka taastati vana Leedu riik ? ehkki leedulased ei saanud 1990. aasta kevadel lähtuda ei 1918. aasta 16. veebruarist, ei 1920. aasta, mil tehti rahu Nõukogude Venemaaga, ega ka mitte 1939. aasta seisust, sest iga variandiga oleksid kaasnenud territoriaalsed vaidlused naabritega. Nugis tõdes diplomaatiliselt, et austab leedulaste arvamusi.
Arutlusel Läti Kodanike Komiteede osatähtsuse üle teatati saalist, et LKK pole veel siiani laiali läinud ? sest kõik eesmärgid pole täidetud ? ning jätkati Läti-Venemaa piirivaidlusega. Küll aga sedastati, et LKK tegutses puhtalt Eesti eeskujul: kui sidemees Janis Putrins mõne deklaratsiooniga Eestist tuli, siis asendati selles Eesti Komitee nimi. Dainis Īvāns valiti Tautas Fronte etteotsa lausa pooljuhuslikult ? plaaninud minna sel päeval komandeeringusse. Vastutusrikka otsuse kutsuda 1991. aasta 13. jaanuaril lätlased barrikaadidele tegi ta peaaegu ainuisikuliselt.
Määratlused ?Baltikum või Balti riigid? jäävad kunstlikuks, geograafiline lähedus ei ole loonud poliitilist sarnasust. Baltimaade sündmusterohkest XX sajandist leiame vaid neli lühiajalist sarnase arenguga perioodi: 1905 ? 1914, üksteisest teadsime siis äärmiselt vähe; 1920. aastate algus ja 1930. aastate teine pool, lähedane areng toimus üksteisest sõltumatult sisemiste arengufaktorite mõjul; 1940. aasta suvi ? 1941. aasta suvi, asetleidnu oli võõrvõimu poolt jõuga täiesti peale surutud; 1987 ? 1991 on ainus periood, kus Baltimaade rahvad tegutsesid teineteist toetades ning koordineeritult ühise eesmärgi nimel.
Baltikumi nagu ka näiteks Balkanit ei ole õieti mujal kui vaid maakaartidel. Küll aga on olemas geopoliitilise naabrusega väikerahvad, XX sajandil kohati lähedased arengurajad ning 1991. aastal taastatud ning (taas)tunnustatud riigid, mis mõnikord küll võivad, aga sageli ei pruugi ühtemoodi reageerida samale välismõjule. Olgu viimaseks näiteks kolme presidendi vastus Kremli kutsele osaleda 2005. aasta mais Moskvas sõja lõpu 60. aastapäeva tähistamises. Kindlapõhjalise koostöö üheks eelduseks on kolme maa erilisuse tajumine ja teadvustamine. Balti koostöö on viimasel aastakümnel jäänud problemaatiliseks.
Kindlasti peaks jõudma niikaugele, et kolme Baltimaa lähimineviku kohta ilmuks akadeemiline võrdlev-analüütiline käsitlus, millega kõik osalised rahul oleksid. Antud konverentsil astuti vaid napp sellesuunaline samm. Siiani peame leppima Euroopa Nõukogu projekti ?Balti riikide ajalooõpik? tulemusega ?Baltimaade ajalugu? (1999), mis on ilmunud ka inglise ja saksa keeles. Ent see rahuldab gümnaasiumi nõudeid.
Läti ülemnõukogu saadikuühendus on võtnud endale küll suure ülesande, aga mureks jääb kiirustamine ning kogumiku ilmumise sidumine just ajaloo tähtpäevadega. Tõsine tulemus nõuab aega ja professionaalsemate institutsioonide kaasalöömist.