Ealdasa ja Tartu ülikooli kasvandikuna kuulus Aivo Lõhmus noorte kriitikute põlvkonda, mis tõusis esile umbes kolmkümmend aastat tagasi. See oli radikaalide põlvkond ilma anarhiata. Nõudlikuks nii teiste kui ka enese suhtes Aivo Lõhmus jäigi, piirdumata aga üksnes kriitikaga. Tema neli luulekogu, romaan ?Alla orgu ja üle jõe? (1988) ning koos Madis Kõivuga kirjutatud näidend ?Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl? (1987) annavad tunnistust omapärasest ja mitmekülgsest, hea keelevaistuga kirjanikust. Aivo Lõhmuse rohketest artiklitest ja arvustustest annab ülevaate omaette raamatuna ilmunud valik ?Võim ja vari? (2002).

Aivo Lõhmus oli ka innukas tõlkija, kes eriti vahendas soomlasi meile, kuid ka meid soomlastele, ning on avaldanud soomekeelse luulekogu ?Kysymyksiä presidentille? (1991). Tema viimaseks lõpetatud tööks jäi Aleksis Kivi ?Seitsme venna? uus tõlge, mille peatset trükis ilmumist ta kahjuks enam ei näe. Olles küll ühe kultuuri patrioot, oli ta niisiis ka sillamees kultuuride ja kunstialadegi vahel. Itaalias veedetud kuude järel rõõmustas ta paljude vaatajate silmi oma fotonäitusega antiikse Latiumi maastikest. Ilumeel oli Aivo Lõhmusel veres, selle läbi aga ka usk maailma paremaks ja õiglasemaks muutmise võimalusse. Seetõttu pole sugugi juhus, et Aivo Lõhmuse alati tugev sotsiaalne närv kerkis esiplaanile Eesti Vabariigi taasiseseisvumise murrangulistel aastatel avaldatud kirglikus ja sageli poleemilises publitsistikas.  

Meid on nüüd üks vähem, öeldakse mõnikord, kui tuleb teatada kurvast lahkumisest. Loominguga on teisiti, seda vähemaks ei jää. Nõnda on ka Aivo Lõhmuse teoste, töö ja ettevõtmistega.