Maailm on küps muutusteks ja uue ajastu saabumiseks. Selline tunne on inimestes valitsenud ilmselt vägagi erinevatel aegadel. Alati leidub neid, kes ennustavad kohe-kohe kättejõudvat maailmalõppu ja valitute pääsemist. Teised ootavad jällegi õigluse ja võrdsuse saabumist maisesse kuningriiki.

Inimeste kõige suuremate unistuste hulka kuulub kahtlemata soov, et meie kujutlused muutuksid tegelikuks. Kas see on võimalik? Kas see on üldse põhimõtteliselt võimalik? Kas see, mida inimene suudab kujutleda, võib ka maailmas olemas olla, kas või põhimõtteliselt? Esmapilgul on selge, et inimeste kujutluste ja maailma vahel laiutab ületamatu lõhe. Milline peaks olema kujutlus, et see muutuks reaalsuseks? Võib ju öelda, et kujutlused ja tegelikkus kuuluvad eri maailmadesse, et nende vahel ei olegi otsest seost. Kujutlused on vaimumaailma fenomenid ja tegelikkus on füüsikaline. Selliste eraldi maailmade postuleerimisel, kuigi see võib tunduda mugavana, ei ole tegelikult mingit alust. Kujutlused tekivad ajus infoprotsesside tulemusena. Me ei tea nende täpsemat olemust, aga ilma ajuta neid ei toimu, vähemalt pole selle kohta mingeid usaldusväärseid tõendeid. Järelikult on kujutlused sama reaalsed kui maailm meie ümber, kindlasti ei ole nad täpselt samal viisil reaalsed, aga see tuleneb juba sellest, kus nad asuvad ja millised struktuurid ning protsessid neid tekitavad. Kui kujutlused on materiaalsed protsessid, mis toimuvad materiaalses maailmas, siis miks nad kõik ei realiseeru? Sellele võib anda lihtsa vastuse, mis seisneb selles, et materiaalsed protsessid toimuvad maailma eri tasanditel ning selle tõttu on mõjud vahendatud. Kvarkide tasand ei mõjuta otseselt materjalide käitumist ja keemilisi reaktsioone, rääkimata siis loomade käitumisest või inimeste mõtlemisest. Kaudselt muidugi, aga mitte otseselt. Nii on ka mõtlemisprotsessid materiaalsed ja mõjutavad maailma meie keha ja tegevuse kaudu. Mõju on vahendatud, aga mitte otsene. Aga me võime otsida ka keerukamaid ja huvitavamaid seletusi. Mõelgem, mis saaks siis, kui tõepoolest meie kujutlustel oleks võime materialiseeruda, saada tegelikkuseks. Ma kujutlen, et lauale tekib kivi ja see ilmubki sinna. Kui asi piirduks kividega, on kõik veel korras, aga inimeste soove on igasuguseid. Tõenäoliselt häviksime momentselt, kui selline võimalus maailmas ilmneks – 7,14 miljardi hulgast leiduks kindlasti kohe keegi, kes sooviks selle maailma kadu. Järsku toimib maailmas seaduspärasus, mis keelab selle suvalist muutmist? Tegemist oleks omalaadse keeluseadusega, mis takistab mõtleval entiteedil kasutada oma mõtlemist maailma otseseks muutmiseks. Kindlasti ei ole see otsene kausaalne seadus, vaid pigem tõenäosuslik seaduspära. Imed võivad juhtuda, aga nende tõenäosus on väga väike. Selline arusaam tundub sobivat ka meie igapäevakogemustega. Täielikult ei julgeks imesid välistada, aga näinud oleme neid väga harva, eriti mis puutub tõelistesse imedesse ehk siis nähtustesse, mida ei ole võimalik rahuldavalt seletada meie seniste teadmiste ja kogemuste aluselt.

Ma arvan, et on olnud ajad, kui seda piiri kujutluste ja maailma vahel on olnud võimalik lõhkuda. Me võime vabalt neid aegu nimetada revolutsioonilisteks. Järgnevalt tulebki juttu ühest revolutsioonist, mida võib vist nimetada imaginaarseks, kuna see tegelikkuses ei realiseerunud. Samas, mine sa tea, võib-olla sai see siiski teoks, kuigi omamoodi.

Roosiristlaste lubadus

Lugu roosiristlikust revolutsioonist võib vabalt alata kirjandusest, kuna ka roosiristlased said alguse kirjasõnast. Jorge Luis Borgese juttudest meeldib mulle kõige enam „Tlön, Uqbar, Orbis Tertius“.¹ See jutt kujutab inimrühma, kes otsustab luua imaginaarse maa Uqbari. Hiljem leiavad nad, et ühest maast ei piisa ja luuakse terve planeet koos geograafia, loodusolude, ajaloo, kultuuride, keelte ja uskumustega. Kõik see on kirja pandud entsüklopeediasse. Tasapisi hakkab aga päris maailm üha enam sarnanema kujutletud maailmaga. Piirid hakkavad nende vahel õhenema kuni „Maailmast saab Tlön“. Borges toetus seda juttu kirjutades reaalse maailma sündmustele. Ta ise kirjutab, et ühe Uqbari käsitleva teose autoriks on saksa teoloog Johannes Valentinus Andreä, „kes XVII sajandi algupoolel kirjeldas väljamõeldud roosi­ristlaste kogudust, mille teised tema poolt kirjeldatud viisil hiljem rajasidki“. Ehk on roosiristlaste lugu tõepoolest näiteks sellest, et kirjandus on elust igati üle.²

XVII sajandi alguseks oli Euroopa tõepoolest jõudnud murdepunkti. Reformatsioon ei toonud seda vaimset uuenemist, mida oodati. Kogu Euroopa oli jagunenud kisklevate katoliiklaste ja protestantide vahel. Loodetud teaduse, kunsti ja religiooni õitseng oli jäänud saabumata. Kõik näis koost lagunevat. Ning siis ilmusid ühtäkki kolm kirjutist salajasest vennaskonnast, kes avab uue ja parema maailma uksed. Kui reaalsuse muutmiseks ei piisa enam reaalsest, võib-olla aitab siis kujutluslik?

1614. aastal ilmub Saksamaal trükist „Roosiristlaste ordu vennaskonna aruanne“ („Fama fraternitatis Roseae Crucis oder Die Bruderschaft des Ordens der Rosenkreuzer“) ehk lühendatult „Fama Fraternitatis“.³ Teos on anonüümne ja enne trükkimist ilmselt mõned aastad Saksamaal ka käsikirjaliselt levinud. Manifest algab kõlava uue aja ette­kuulutusega, valguse ja tõe tõotusega, nägemusega inimkonna muutumisest. Käes on uue reformatsiooni aeg, mil jumal avaldab inimkonnale nii religioosse kui ka teadusliku tõe: „Nähes ainsat tarka ja armulist Jumalat nendel viimastel päevadel valamas nii rikkalikult oma armu ja headust inimkonnale, mille kaudu me üha rohkem jõuame täiusliku teadmiseni tema Pojast Jeesusest Kristusest ja Loodusest, nii et õigustatult võime me kiidelda õnneliku ajaga, kus meile ei ole mitte ainult avanenud pool maailma, mis oli varem teadmata ja varjatud, aga Ta on meile ilmutanud ka palju imelisi ning mitte kunagi varem nähtud looduse teoseid ja olendeid, ja lisaks on tõusnud suure tarkusega õnnistatud mehed, kes võivad osaliselt uuendada ja viia kõik kunstid (meie määrdunud ja ebatäiuslikus ajas) täiuslikkuseni, nii et lõpuks saaks inimene seeläbi mõista tema enda väärikust ja väärtust ning seda, miks kutsutakse teda Mikrokosmoseks ja seda, kui kaugele tema teadmised ulatuvad loodusse.“

Sellele kõlavale üleskutsele järgneb kirjeldus Roosiristlaste vennaskonna rajamisest. Lugu algab kõige jumalikuma ja valgustatuima isa, venna C.R. elukäigu kirjeldamisega. Temast kujuneski Roosiristlaste vennaskonna rajaja. Pärinedes küll aadlisoost, pandi ta vaesuse tõttu viieaastaselt kloostrisse, kus ta õppis kreeka ja ladina keelt. Koos venna P.A.L. siirdus ta nooruses reisile pühale maale. Vend P.A.L. suri Küprosel ning C.R. siirdus Damaskusesse, kus ta kohtus araabia tarkadega ning õppis neilt maagia ja kabala saladusi. Samuti tõlkis ta ladina keelde salapärase raamatu M. Kolme aasta pärast reisis ta Egiptusesse ning seejärel Marokos asuvasse Fezi linna, mis oli islami alkeemia keskuseks. Pärast kaht aastat reisis ta läbi Hispaania tagasi Saksamaale. Tema eesmärgiks saab vennaskonna, mis kannaks teadmiste valgust ning annaks nõu valitsejatele, loomine: „Peale seda saigi alguse Roosiristlaste vennaskond, esialgu ainult neli inimest, ja nende poolt sai loodud maagiline keel ja teos, koos suure sõnaraamatuga, mida me iga päev kasutame jumala kiituseks ja auks.“ Vennaskonna üheks peamiseks eesmärgiks oli haigete eest tasuta hoolitsemine, aga samuti teadmiste kogumine ja levitamine. Vennaskonna keskuseks ehitati Püha Vaimu maja ning kehtestati kuus reeglit, mis olid järgmised. Keegi nendest ei tohi tegelda millegagi peale haigete tasuta ravimise. Keegi ei tohi järgida mingeid erilisi kombeid, vaid peab võtma omaks need, mis on selle maal, kus ta asub. Igal aastal, päeval C. Kohtuvad nad Püha Vaimu majas või siis kirjutavad oma puudumise põhjustest. Iga vend peab otsima väärika inimese, kes jätkaks tema tööd peale ta surma. Tähed R.C. on nende pitseriks, märgusõnaks ja äratundmise märgiks. Vennaskond peab jääma saladuseks sajaks aastaks. Peale selle kokkuleppe sõlmimist läksid vennad laiali üle kogu maailma.

Kui C.R. suri, maeti ta krüpti, mille pronksist ustele oli kirjutatud „Ma avanen 120 aasta pärast“. Täpselt 120 aasta pärast avastataksegi imekombel krüpti sissepääs. Sissepääsu avanemine on märgiks uue ajastu saabumisest Euroopasse. Venna C.R. krüpti kirjeldus on keskseks teemaks roosiristlaste müüdis: „Järgmisel hommikul avasime me ukse ja meie silmadele avanes seitsme külje ja nurgaga krüpt, iga külg on viis jalga lai ja kaheksa jalga kõrgune. Kuigi päike pole kunagi paistnud krüpti, siis vaatamata sellele oli see valgustatud teise päikesega, mis oli tõmmanud valguse tegelikult päikeselt ning mis asus krüpti ülemises osas lae keskel. Hauakivi asemel oli keskel ümmargune altar, mis oli kaetud vaskplaadiga, ja selle peale oli see graveeritud: „A.C.R.C. ma tegin selle ühe universumi kompendiumi endale hauaks“. Ümber esimese ringi või ääre oli kirjutatud: „Jeesus on minule kõik.“ Keskel oli neli ringides kujutist ning nende ümber oli kirjutatud järgmised laused: „Tühjust ei eksisteeri; Seaduse ike; Evangeeliumi vabadus; Jumala vaieldamatu au.“ See kõik on selge ja särav, nagu ka seitse külge ja kaks korda seitse kolmnurka. [—] Krüpt on jagatud kolme ossa: ülemine osa või lagi, seinad või küljed ja alus või põrand. Ülemisest osast, millest me enam rohkem ei räägi, peale selle, et see oli jagatud vastavalt seitsmele küljele seitsmeks kolmnurgaks, millel oli särav keskpunkt. [—] Iga külg või sein oli jagatud kümneks ruuduks, millest igaühes olid kujutatud joonised ja laused, nagu need on õigesti esitatud meie raamatus „Concentratum“. Põrand on jagatud kolmnurkadeks, kuid kuna siin on kirjeldatud Halbade valitsejate reegleid ja jõudusid, ei saa seda avaldada halvale ja halastamatule maailmale, mis kasutaks seda vaid kurjuse süvendamiseks. [—] Igas küljes või seinas on uks, kus asuvad kastid meie asjadega, ennekõike raamatutega, mis meil olid, kaasa arvatud Theophrastus von Hohenheimi (Paracelsus) sõnastik.“ Altari all oligi venna R.C. haud, kus asus tema terve ja puutumatu keha. Tema käte vahel oli pärgament T., mis on Piibli kõrval vennaskonna kõige tähtsam raamat ja suurim varandus.

Krüpti avastamine oli signaaliks üleüldisele reformatsioonile, see oli kui koit enne päikesetõusu: „Kuigi me teame hästi, et mõne aja pärast algab üleüldine reformatsioon, mis puudutab nii jumalikke kui ka inimlikke asju ning vastavalt meie soovidele ja teiste ootustele.“ Tekst on täis sümboleid ja allegooriaid. Nii näiteks seondub krüpti leidmise lugu sadade muude alkeemilises traditsioonis levinud legendidega peidetud saladuste ja aarete avastamisest. Tegemist on vägagi tähelepanuväärse dokumendiga, mis kuulutab allegooria abil uue maailma sündi. Selles uues maailmas toimub inimese alkeemiale ja hermetistlikule filosoofiale tuginev religioosne ja vaimne valgustumine. Uue filosoofia levitamiseks kutsub manifest üles kõiki õpetatud mehi, „maage, kabaliste, arste ja filosoofe“ ühinema roosiristlikesse vennaskondadesse, mis ühendavad reformistlikke kristlasi. Tegemist on nähtamatu vennaskonnaga, kes teab kõike ja viibib kõikjal, kuid jääb alati märkamatuks. Mingeid ajaloolisi tõendeid selle kohta, et selline vennaskond tõepoolest enne manifestide ilmumist eksisteeris, ei ole.⁴ Kuna tegemist on juba määratluse kohaselt nähtamatu vennaskonnaga, siis ei tohiks see muidugi kedagi eriti imestama panna! Nii nagu teose autor, jäi ka roosiristlaste vennaskonna rajaja esimeses manifestis anonüümseks, peitudes tähekombinatsiooni C.R. taha. Vennaskonna sümboliks on risti keskel asuv õitsele puhkenud roosiõis.

Roosiristlaste vennaskonna tutvustamist jätkas järgmisel, 1615. aastal ilmunud teine manifest – „Roosiristi kõige kiiduväärsema vennaskonna ülestunnistus, kirjutatud kõigile õpetatuile Euroopas“ („Confessio Fraternitatis. R.C. ad Eruditos Europae“). See manifest oli algselt ladinakeelne ja seetõttu ilmselt suunatud haritumale lugejaskonnale. Välja pakutud filosoofiline reformikava on samane „Fama fraternitases“ kirjeldatuga. Kogu haritud Euroopat kutsutakse vastama vennaskonna hüüule ja aitama neid nende pühas töös, mille eesmärgiks on võitlemine nälja, vaesuse, haiguste ja vanadusega. Võrreldes esimese manifestiga kõlab teine veelgi kirglikumalt ning selles on tunda ettekuulutuse ähvardavaid toone. Teisest manifestist saame lisaks veel teada, et vend C.R. sündis 1378. aastal ning elas 106 aasta vanuseks.

Kolmas manifest on kahest eelnevast erinev nii oma stiili kui ka teemade poolest. Tõsi küll, üldine õhustik ja vaimsus on jäänud samaks. „Christian Rosen­creutzi alkeemiline pulm“ („Chymische Hochzeit Christiani Rosencreutz anno 1459“) ilmus 1616. aastal saksakeelsena Strasburgis. Tegemist on fantastilise looga, mis samal ajal kujutab alkeemilisi protsesse. Jutustus on jaotatud seitsmesse päeva ning see leiab aset müstilises lossis. Erinevalt kahest eelnevast manifestist on siin nimetatud peategelase nime, kelleks on Christian Rosencreutz, keda peetakse ka kahe eelneva manifestis tähekombinatsiooni C.R. taga peituvaks isikuks. Teos ilmus samuti anonüümsena, kuid oma autobiograafias („Vita Ab Ipso Conscripta“), kinnitas saksa teoloog Johannes Valentinus Andreae (1586–1654), et tema on selle autor. Kas ta osales ka esimeste manifestide loomises või oli isegi nende autor, ei ole päris üheselt selge.

Tegelikkuse tagasilöök

Manifestid kutsusid esile üüratu huvi. Väga paljud püüdsid leida vennaskonnaga kontakti kas kirjade või trükitud abipalvete ja pamflettide vahendusel. Vennaskonna üleskutsele vastanud püüdsid nendega ühendusse astuda ja soovisid ühises ürituses kaasa lüüa. Enamikul juhtudest jäi see aga saavutamata. Üha paisuvate juttude järgi tundus, et roosiristlased on kõikjal, kuid ühtegi konkreetset jälge ei leitud. Selline müstilisus muidugi ainult kasvatas huvi nende vastu. Oli neid, kes arvasid, et tegelik vennaskond on niivõrd hästi varjunud ja annab endast maailmale teada ainult nii palju, kui palju neil endil seda vaja on. Teised jällegi arvasid, et tegu on lihtsalt väljamõeldise või naljaga. Igal juhul on need tekstid väga hästi kirjutatud ning neis peituvad lood sütitavad nii vaimu kui mõistust ka tänapäeval.

Reformistlik vagadus, mis toetus alkeemilisele maailmapildile koos teaduste arendamise kavaga, moodustas äärmiselt originaalse ja plahvatusohtliku segu. See, et teadus oli tollal lahutamatult põimunud hermetistliku-kabalistliku käsitusega, oli loomulik ning roosiristlik revolutsioon pidi maailma viima tagasi Aadama aegadesse, paradiisi endasse. Teises manifestis on öeldud: „Üks asi peaks olema siin, oo surelikud, meie poolt loodud, mille Jumal on määranud maailmale enne selle lõppu, mis toob kaasa tõe, valguse ja hiilguse tuleku, nagu ta käskis, mis saatis Aadamat paradiisis ja lohutab inimese viletsust.“ Taastatakse maailma õige algne olek. XVII sajandi esimene veerand oli äärmiselt põnev periood renessansi järel ja enne tänapäevase teadusliku maailmavaate teket. See oli aeg täis ideid ja lootusi, aga samuti kartust ja vägivalda. See oli aeg, mil sähvatas avalikkuse ette keerukas ja mõistatuslik maailmavaade, aeg, mil maagia näis kohe-kohe tõelisuseks saavat. Varasemate aegade maagilised ja religioossed ideed olid jõudnud oma arengu tippu ning kogu maailm näis hinge kinni hoides jälgivat, millise suuna võtab edasine areng.

Kui vaimses ja spirituaalses maailmas näis roosiristlik revolutsioon võitvat, siis tavamaailmas tabas seda hävitav tagasilöök. Reformatsioonile järgnes vastureformatsioon ja Kolmekümneaastane sõda (1618–1648). Valgemäe lahingu⁵ järgses pettumuses hakkab roosiristlik liikumine muutuma. Algsest terviklikust vaatest, mis ühendas teaduse, religiooni, filosoofia ja poliitika, hakkasid lahknema eri suundumused, olgu nende näiteks siis sotsiaalse ja poliitilise utopismi suund ja hermetistlik suund. Samuti toimus geograafiline laienemine. Pärast 1620. aastaid on roosiristlus Saksamaal paar aastakümmet samahästi kui varjusurmas. Samal ajal levis see aga näiteks Inglismaale. Saksamaal toimub roosiristluse taassünd XVIII sajandi algupoolel, siis aga juba muutunud kujul.

Mis oleks juhtunud, kui roosiristlik revolutsioon oleks olnud edukas? Võib-olla oleksid meile tõepoolest avanenud teistsuguse maailma uksed ja paistnud igavese alkeemilise päikese valgus, nagu Christian Rosencreutzi krüptis? Igal juhul on selge, et revolutsioon osutub edukaks vaid siis, kui see haarab inim­olu kõikvõimalikke sfääre, sealhulgas nii igapäevaseid kui ka vaimseid.

1 Jorge Luis Borges. 2000. Tlön, Uqbar, Orbis Tertius. – Fiktsioonid. Aleph. Tallinn: Varrak, 13– 30.

2 Roosiristlaste kohta saab lugeda: Frances A. Yates. 2002. The Rosicrucian Enlightenment. London, New York: Routledge; The Rosicrucian Enlightenment Revisited. Lindisfarne Books.

3 Saksakeelne originaaltekst ja ingliskeelne tõlge on kättesaadavad: Fama Fraternitatis & Confessio Fraternitatis. http://www.universaltheosophy.com/legacy/works/fama-confessio/

4 T. M. Luhrmann, An Interpretation of the Fama Fraternitatis with Respect

to Dee’s Monas Hieroglyphica. – 1986.Ambix, 33:1, 1-10, DOI: 10.1179/amb.1986.33.1.1

5 Bílá hora lahing, peeti Kolmekümneaastase sõja ajal Praha lähedal 8. XI 1620. Tšehhi ülestõusnute vägi sai Katoliikliku Liiga väelt lüüa, Tšehhi kaotas sõltumatuse. Valitsema asus järgmiseks kolmesajaks aastaks Habsburgide dünastia.