J. R.: Mis mulle meeldis, on see, et mul on tunne, et see raamat on kirjutatud valgustusliku, hariva eesmärgiga. Et seda võib mingil tasapinnal võrrelda ?Sophie maailmaga?, mis on rohkem lastele kirjutatud. Su raamat on kirjutatud rohkem noorte meeste vaimu kasvatuseks. Vana ja targa ning noore ja tarkuse poole püüdleva mehe sõprus. Kas tahtsid kirjutada oma filosoofia käsiraamatut? Sa käsitled mõnes mõttes kõige levinumaid põhimõttelisi filosoofiaprobleeme, aga ka ühiskonnaprobleeme?

R. R: Päris alguses, kui ma hakkasin kirjutama, tahtsin ma kirjutada säherdust Platoni dialoogi, milles Bernard oleks enam-vähem olnud Sokrates ja Hector tema noor kaasvestleja. Aga see läks käest ära ja triivis rohkem sinna Voltaire?i ?Candide?i? poole, sellise filosoofilise esseeromaani poole. Ja seal ikka juhtub ka päris palju. Tegelikult ma andsin selle teksti nii käest ära, et ma polnud päris kindel, et ta on? võib-olla oleks pidanud veel natuke laagerdama. Viimaseid versioone lugesid mõned mu sõbrad ja lähedased inimesed, mõned arvasid, et oleks pidanud olema veel puhtam ja klaarim, kristalliseeritum, vähem säärast narratiivi ja inimlikku, rohkem arutlust. Teised, vastupidi, ütlesid, et romaani telg on huvitav, aga vahel kaldub targutamisse jne. Siis ma mõtlesin, et vahest ongi tasakaalupunkt käes.

Rein Raud ja Jürgen Rooste vestlevad romaanist ?Hector ja Bernard?, 4. juuni 2004.

Fs, 2004. Tuum, 2004. 82 lk.

fs kirjeldab tavalist; see, mis teda ümbritseb, kõik see on (või on olnud) ka teiste elus olemas. Kuid fs-i lihtne sõnastus, paratamatuse hoomamine, nukrus, helgus on lihtsalt võimsad. Ja nii ongi. Luuletajale omaselt leiab ta ka ennast, avastab, vaiksete sammudega hiilides, ja peidab siis avastused iroonia alla. /—/

fs lahkab omamoodi haigust. Haigust, mida me kanname oma geenidega, meie hirme, paineid, kuulumatuse tunnet. Vast ei ole asjatult pandud motoks lõigukest Orwelli ?1984st? ja kummalisel kombel ongi põhjust ? 20 aastat. Ent haigus oli varem, seda Orwell ennustaski, ja seda fs vaatlebki, sellega ta kokku puutubki. Sünnime üksinda, sureme üksinda ja vahepeal muutume automaatseks: kooli, tööle, nädalalõpud väljas semudega, ent tubades oleme üksinda, kardame omi mõtteid, mida vere kohin kõrvu toob.

Marko Martinson, 15. oktoober 2004.

Toomas Haug, Troojamäe tõotus. Eesti Keele Sihtasutus,  2004. 456 lk.

T. H. ei fantaseeri ega belletriseeri selles mõttes, et tema artiklid rajanevad põhjalikul uurimistööl. Samas kirjutab ta kultuuriloo huvitavaks, lausa draamaks, kus autorite seiklused vaimuvallas ja nende eluseiklused moodustavad dünaamilise ja kaasakiskuva terviku. Seda niihästi nimekamatest tegelastest nagu Tammsaare, Kippel või Rumor kõneldes kui ka just mainitud perifeeria puhul. Seejuures on väga oluline mainida T. H. hoiakut. Nii lihtne oleks perifeeria arvel üleolevalt nalja visata. Ent T. H. on oma ?väikeste kirjameeste? vastu otse t?ehhovlikult leebe, ilmestades neid nonde endi kirjakohtade kaudu küll vahel hirmus naljakalt, aga kokkuvõttes ikka heatahtlikuks jäädes. Tahtes nagu öelda, et kõigile pole ju antud seda vaimu maksimumi, looduses on alati üleminekumaad, mis sa teed ära, aga ka vähemad on vajalikud, et saaksid tõusta suured. Seetõttu kerkivad Rein Loigu ja Arthur Roose meie ette mitte Jaan Tatikatena, vaid inimestena oma õnnes ja õnnetuses.

Mihkel Mutt, 4. veebruar 2005.

Mart Kivastik, Külmetava kunstniku portree. Etendunud suvel Viinistus.

?Külmetava kunstniku portree? õnnestumisel on ilmselt üsna mitu põhjust, mis on kenasti üksteist toetades kokku jooksnud. Näidendi Konrad Mäest olevat Mart Kivastik kuuldavasti kirjutanud tellimustööna just Viinistu muuseumi teatripaigaks muutmise tarvis. Kui nii, siis olgu õnnistatud tellija, sest tundub, et aines, mida autorile pakuti, on tänuväärne. Kivastikul on õnnestunud kontsentreerida möödunud sajandi alguse eesti kunstielu värvikas lugu ühe selle traagilisema ja kirkama kandja elu looks.

Jaak Allik, 9. juuli 2004.

Kivastik on tolleaegse olustiku tõlkinud kaasaegsesse keelde, pikkinud vahele võrdlusi nendega, keda tunneme, ning sarnaselt kunstnikule visualiseerinud tundmusi./—/See näidend oli lugu ja meile jutustati lihtne lugu loomingu sünnivaludest, suurusest ja kestvusest. Traagiline noorelt suremine on mõnevõrra ülepakutud. Kristjan Jaak Peterson ja Oskar Kallis olid noored. Konrad Mäe 46 eluaastat oli XX sajandi alguse Eestis küps keskiga. 1919. aasta Eesti kunstinäituse arvustustes tituleeriti Triik ja Mägi ju lausa vanameesteks.

Reet Rast, 20. august 2004.

Jaan Rannap, Nelja nimega koer. Tänapäev, 2004. 157 lk.

Võiks kahe reaga lasteraamatu ära arvustada: põnev, lahe, õpetlik, tänapäevane. Aga ei kõla eriti ausalt ega eriti apetiitselt. Kuigi on puhas tõde. Möhh, puhas tõde polegi kunagi teab kui seksikas olnud. Rannapi raamat ei pürigi seksjaks, aga temas on vana kooli kvaliteeti. Jaan Rannap on eesti lastekirjanduse Jaan Kross. Lapsekirjanikele muidugi Nobeleid ei jagata, aga, nagu näha juba aastaid, ei jagata neid ka vanakirjanikele. Siinkohal oleks paslik teha üks passus ja jugada junn aega Agu Sihvkadest ja muist Rannapi paltasarrussovitest-timotäustest, kirjeldada vanameistri suursaavutusi vasembalt ja oigembalt poolt, süveneda loomingusse süvitsi ja sülitsi. Aga miks peaks. Meil kõikse värk ju selgelt/siiralt meeles, kõik me oleme kunagi oktoobrilapsed olnud. Mõni isegi pioneer. Ja ometi ei lähe minevik tänase raamatu puhul grammi võrdki korda. Sest Rannap tarvitab vanu oskusi uues ajas nii hästi, et värskemad üritajad ei pääse haisulegi.

Karl Martin Sinijärv, 4. märts 2005.

Ilmar Talve, Eesti Kultuurilugu. Ilmamaa, 2004. 686 lk.

Teos annab võimaluse mõtestada eesti kultuuri interdistsiplinaarselt ja diakrooniliselt, luues seoseid nii valdkondade kui ka ajastute vahel, aga ka kultuuride vahel, mis eesti kultuuri on mõjutanud. Kultuur on sõltuvussuhete võrgustik, kus oluline tähendus on kommunikatsioonil. Talve ei näe laenudes üldse probleemi. Kogu raamat räägibki vaid sellest, kust ja kellelt eestlased on midagi üle võtnud. Ta ei aja taga ?genuiinselt eestilikku? või ugrilikku, vaid kirjeldab, kuidas üks asi teise järel omaks võetakse. Ei mingit tõrget sedastuses, et Karja pastori Willmanni ?Juttud ja Teggud? oli nii populaarne, et kolmandik selles ilmunud lugudest on hiljem rahvatraditsiooni pähe kirja pandud (lk 266).

Toomas Paul, 3. september 2004.

 

Harald Rajamets, Pegasos ja peegel. Eesti Keele Sihtasutus, 2004. 518 lk.

Rajametsa antoloogia ei ole muidugi lineaarne ja terviklik maailma luule ülevaade  nt keskajast tänaseni, vaid  kulgeb mööda neid radu, mida tõlkija ise rännanud. Aga need rajad on väga põnevad: itaalia varased sonetimeistrid, esinduslik valimik Shakespeare?i, tohutu hulk ukraina luuletajaid, kes hääbuks me jaoks teadmatusse, kui Rajametsa poleks.

Ja kummalisel kombel tekib siin ikkagi mingi lugu, mis räägib mõtte arengust, luuletajate muutumisest ja samaks jäämisest. Lugedes on tunne, et saad osa millestki? väärikast. Üllast.

J. R.

Antoine Chalvin, Kalevipoeg.

Chalvin on tõlkinud Kaplinskit, Traati, hulga erinevate autorite luuletusi, novellivalimiku jpm. Nüüd siis selle kõige priskema luuletuse, mis meil on, eepose. Et prantslased saavad nüüd eesti kangelasmühkami lugu lugeda, on igati kiiduväärt! Ja kiita tuleb muidugi suure töö tegijat. Millega siis veel, kui mitte auhinnaga.

Venekeelsete autorite kirjandusauhinna ?ürii koosseisus Nelli Melts, Vaapo Vaher, Marina Tervonen, Ljudmila Glu?kovskaja ja Sergei Mitjurjov otsustas pärjata Boris Tuchi raamatu ?Gorjat?aja desjatka estonskih pisatelei?  eest (?Kümme kuuma eesti kirjanikku?, 2004, kirjastus KPD).

Artiklia
uhinna ?ürii koosseisus Aare Pilv, Mall Kaevats, Joel Sang, Hasso Krull ja Mart Orav otsustas tunnustada Lauri Sommeri panust Uku Masingu analüüsimisel: uurimus ?Uku Masingu käsikirja ?Saadik Magellani pilvest? vaimne, ajalis-ruumiline ja elulooline taust? (Looming 2004, nr 4?6).