Vähesed, väga vähesed meist on väärtustanud kadumise võimalust/võimalikkust meid ümbritsevas tegelikkuses. Kadumist on ikka käsitatud mingi negatiivse olemisviisina. Ent mõtelgem selle näiliselt tühja probleemi puhul kainelt, ratsionaalselt. Kadumine on olemuslikult ju ainukene tegelik/tegutsev positiivsus. Mis saaks siis, kui mitte midagi ei kaoks? Kui kõik jääks alles?
Siis oleks ju kõike liiga palju, kõike tuleks üha juurde ja meie ise ei mahuks enam subjektidena, mõtestavatena, märgistavatena selle ?kõige? sisse ära. ?Kõik? lämmataks ?meie?! Kusjuures see lämmatav ?kõik? ei oleks mitte ?kõiksus?, vaid just nimelt ja ainuüksi ?kõik?, s.t praht, prügi, ümbrus, maailm jne. Ent see selleks. Olulisem on ju küsimus ? kuhu? Kadumine peab endas kätkema kohta, mida pole olemas, ent kuhu ometi sellele vaatamata saab ?minna?, s.t kaduda. Nende probleemide üle mõtiskles peaaegu sada aastat tagasi (28. IV 1911) Tallinnas mees, kes ennast nimetas Paul Aleksandrovit? Romanoviks. See nimi ei ütle tänasele lugejale ilmselt midagi, meest ennast tunneme praegu hoopis Juhan Liivina.
Niisiis. Oli aeg, mil Juhan Liiv (1864 ? 1913) nimetas ennast Paul Aleksandrovit? Romanoviks ja arutles selle üle, kuhu asjad mõnikord kaovad: ?Kuhu asjad mõnikord kaovad, on koguni arusaamata. Umbes kuu aega tagasi kirjutasin ma Tartust ?Berliini Päevalehele? mitu-setu kirja, millest, nagu näen, ükski kätte ei läinud, pääle ühe, mille markeerisin. Teised saatsin kõik margita. Mis mina nendes kirjades kirjutasin? Mina jutustasin sellest, et meie oleksime vilet puhunud ja Teie ei oleks mitte tantsinud; et meie oleksime ära surnud ja jälle üles tõusnud ? ja surm ei olegi naljaasi ? ja keegi ei oleks mitte tähelegi pannud! Et nii väga osavõtmata meile ollakse, meile, Aleksander II-le, III-le kui Leo Tolstoile, kes ka veel Tolstoinagi surnud ei ole, vaid priske isakesena edasi elab ? oli au talt musu saada ja temalt kuulda, et mu nimi Paul olla ?; ja et isegi meie Hiina mehed (kurvad küll Mand?uria pärast) siiski kõigest jõust katku teha punnime ja Venemaale pääle tungime, kõik hää asja ja hää mehikese kasuks ? noh, Poola kasuks!? (J. Liiv, Enesest ja teistest. Tartu 1921, lk 61-62.) Kahtlemata on tegemist eestikeelsuse kui ruumi kõige traagilisema tekstiga, mis pärineb haigelt mehelt, skisofreenikult, kes ennast (vähemalt hetkiti) Poola kuningaks pidas ja kes kirjutas umbes samal ajal vähemalt paarkümmend eestlaste kõrvale kõige sugestiivsemalt kõlavat luuletust.
Ent pangem tähele pealkirjaks tehtud küsimust ? kuhu asjad mõnikord kaovad? Niimoodi küsida oleks olnud intellektuaalseks krooniks isegi oletatavale Poola kuningale. See küsimus väärinuks tõepoolest vähemalt poolt Poola (kujuteldavast) kuningriigist? On asi/riik, ja korraga enam ei ole! On võti, ja korraga enam ei ole. On raha(kott), ja korraga enam ei ole. On inimene, ja siis ta kaob. Kusjuures haige Juhan Liiv kasutab selle kadumise-fenomeni juures sõna ?mõnikord?. Mitte alati! Juhan Liivil kadusid asjad/kirjad ainult mõnikord ära! Tähtsam siiski on see, mis kirjeldatule järgneb. Tähtsam on vastus, ja see on iseäraline: ?Minul ei olnud markisid, panin ilma margita postkasti. Arvasin, mõni hää inimene paneb margi. Nõnda vist pidi olnud olema, sest postiametnik, kellelt küsisin, kas siia ei ole ilma margita kirju toodud, vastas mulle: ?Need saadetakse ära.? Aga nad on ära varastatud.? (Ibidem, lk 62.)
Siin on (eestikeelseks) mõtlemiseks paras paik. Siin on vastamine, mis algab eetikast (Juhan Liiv arvab, et mõni hää inimene paneb tema ilma postmargita postitatud kirjale postmargi peale). See on samas ka teatav küsimine heade inimeste olemasolu võimalikkuse järele. Need head inimesed, kes margita kirjadele margid oma raha eest peale panevad, ongi ?vist? olemas. Muidugi ei maksa seda kunagist postiametnikku ka liiga kompetentseks pidada, eriti n-ö eksistentsiaalsete probleemide lahendamisel. Aga, jah, põhimõttelisemalt: asi on postmargis, tunnistuses selle kohta, et ei vajata heade inimeste abi. Postmark on tunnistus sellest, et ollakse maksujõuline. Tegelikult on küsimus muidugi sõnas ?ära?, asi on kadumises ? kadunud asi/riik on ?ära?. Ja eestlaste klassikaline skisofreenik määratleb/modelleerib tegelikkust niimoodi, et on olemas kaks ?ärat? ? ?ära?-saatmine ja ?ära?-varastamine. Kui me matemaatikute kombel selle õnnetu ?ära? käesoleval juhul ära koristame, jääb kaks võimalust ? kas saatmine või varastamine. Ja siit ka eestikeelsuse kui esialgu veel teatava lingvistiliselt suveräänse tegelikkuse põhiprobleem: kas me saadame või varastame? Küsimus on eestikeelsuse eetikast. Küsimus on eestikeelsusest kui eetikast. Küsimus on eestikeelsusest. Sellest erinevusest ei saada praegu veel aru, ja sellele vaatamata on Juhan Liiv Eesti olulisemaid filosoofe. Ent asi algab ikkagi haigusest. Asi algab eestikeelsusest kui haigusest.