allid sõbrad ja teekaaslased! Meid, kes me töötame laste- ja noorteteatri alal, peetakse maailma kõige õnnelikumateks inimesteks. Kas saab olla veel tulemuslikumat ja rahulolu pakkuvamat elukutset kui teatritegemine lastele? Muidugi mitte. Aga õnnega kaasneb ka raskeid hetki. Kui õnnelikud on vanemad, kes vaevu suudavad oma lapsi toita? Meie lapsed on juba pikka aega tundnud üleilmastumise mõjusid. Muretu lapsepõlv lõpeb varem kui kunagi enne, seda isegi rikastes riikides. Tuleviku unistused muutuvad luupainajaks, võidujooks algab varases lapsepõlves ja töötuse hirm levib juba algkoolis. Kui valitsustel on tarvis rahaeraldusi kärpida, siis on nimekirja eesotsas alati sotsiaalselt tõrjutud ja nende järel kaunid kunstid. Sellega saab aga lasteteater topeltlöögi. Pole oluline, kas vähendatakse riiklike teatrite toetusi või kaotab väiketeater oma prooviruumid ? üllatav on nende inimeste uskumatu rumalus, kes leiavad, et lasteteatri arvelt kokkuhoidmine säästab raha. Lastest, kes annavad lihtsalt alla, saavad joodikud, diilerid või vargad ja kes lõpetavad vanglas, lähevad riigile sada korda rohkem maksma. Samas aga lapsed, kes puutuvad kokku teatriga, mis tegeleb nende igapäevaelu, lootuste, hirmude ja unistustega; teatriga, mis näitab neile, et nad ei ole üksi, mis laseb neil rõõmustada, naerda ja nutta, mis sisendab neisse usaldust ja sütitab nende sotsiaalset kujutlusvõimet ? neid lapsi on raske alla suruda. Teater ei suuda päästa maailma. Aga ta suudab avada meie laste südame, tunded ja mõistuse, andes kindlust, et maailma saab muuta. Ja see on võitlemist väärt. Volker Ludwig, GRIPSi kunstiline juht (Berliin, Saksamaa)