Millest siis selline kohatine vastumeelsus Kroonika vastu? Millest iroonia ja himu hambaid teritada? Arvan, et Kroonika täidab meie ajakirjandusmaastikul ainsana täiesti teadlikult eliidiloome vääritut ülesannet. Probleemiks vist see, et nn eliit tähendab eliiti kõige primitiivsemate väikekodanlike arusaamade kohaselt. See on just selline eliit, mille üle Gori kord esimese vabariigi aegu naeris. Tõsi küll, tänased rahajõmmid ei ole paksud, vaid just vastupidi, peenikesed. Muud suurt vahet vist ei ole.
Lisaks rahajõmmidele astuvad ajakirja kollastel lehekülgedel üles kõiksuguste reaalsusmängude kangelased ja eurolauljad. See on see eliit, kes Andy Warholi sõnul veerandtunniks kuulsaks saab. Peaasi, et sind saaks mammamialikult kahe lausega iseloomustada. Et kõik oleks lihtne, arusaadav ja jälgitav. Mida vastandlikumaid asju su iseloomustamiseks kasutada annab, seda parem. Näiteks tüdruk, kes loeb iga päev piiblit ja unistab suurtest mootorratastest!
Mis siis (väike)kodanluses halba on? Ega olegi. See, et nad raha teenida suudavad, tõestab ju selgesti, et tegu on elus igati hästi hakkama saavate inimestega. Tihti on need inimesed needsamad, kes endi arust kõigest kõike teavad. Kui nad oskavad raha teha, kuidas saaksid nad siis mitte teada? Needsamad inimesed edendavad meie ühiskonnas ka nn sotsiaalset darwinismi.
Sellel, et elamine just neil hästi välja tuleb, peab ju viimsena mingi ?geneetiline? põhjus olema. Rikas ja kuulus inimene tahaks ikka kohe täiesti omaette kategoorias olla. Siis on kindlam tunne. Selle kompensatsiooniks võib ju omalt poolt kas või pisut filantroobitseda! Seda enam, et tänapäeval ei kõlba enam siniverelisusest rääkida. Vahest ehk koeratõugude puhul, aga ei muidu.
Ometi, kui su elus üks tera lõikab, siis ei tähenda see veel seda, et sa kõikides ülejäänud asjus asjatundja oleksid. Diskreetselt vaikida on paljude jaoks talumatu. Hea küll, isegi siis, kui ma möönan, et ma kõigest kõike ei tea, on mul ometi raha ja sellega saan ma ka kõike muud. Või vähemasti tahan saada.
Tegelik intellektuaalne eliit suhtub Kroonikatesse ja SL Õhtulehtedesse iroonilise halvakspanuga, sest need kaks on n-ö kohvikujutu eliidi häälekandjad. Ometi puudub tarbimisühiskonnas selge alternatiiv ja võimalikud dissidendidki liigitatakse koheselt luuseriteks.
Pinget intelligentsi ja seltskonnaeliidi vahel võiks ehk võrrelda omaaegse pärusaadli ja teeneteaadli vastuoluga. Vähemalt mõnes aspektis. Siiski on kuidagi imelik tunne, kui meie riigi juhtpoliitikud mõnuga tissimisse valivad ja end ?kroonikute? seltskonnas nagu kalad vees tunnevad. See näitab, et just sinna nad kuuluvadki. Ei ole ju väikekodanluses suurt muud hullu midagi kui see, et nad millegi sellise olemasolu ei mööna, milleni nende endi pisuke arusaam ei küüni.
Ometi on ka meil näha juba esimesi pääsukesi, rikkaid ja tõeliselt intelligentseid inimesi. Nimesid ma siinkohal nimetama ei hakkaks. Milline peaks nende häälekandja olema? Sirp kuulub elitaarsele kultuurikamariljale. Ega neil vahest siiani niipalju häält olegi, et sellele omaette kandjat tarvis läheks.