Kui võrrelda viimaseid Liidupäeva valimisi varasematega, on selge, et hoogsaima tõusu tegi paremäärmuslik partei Alternatiiv Saksamaale (AfD). Sellest tõsiasjast on aga võrsunud palju rutakaid järeldusi. Ühed ütlevad, et populiste võibki pidada nende valimiste suurimaks võitjaks. Teised maalivad aga iseäranis apokalüptilise pildi – AfD kopsakas häälesaak tähendavat esimest sammu traagilise ajalooga riigi siirdumisel demokraatlikust stabiilsuskultuurist paljukardetud autoritaarsele rajale ning peatselt on nii Saksamaa kui ka kogu läänemaailm allutatud paremradikaalide agressiivsele hegemooniale. Kuivõrd tõsiseltvõetavaks võib sääraseid tõlgendusi pidada? Kas on ülepea alust öelda, et Liidupäeva valimistulemuste puhul on tegemist ennekõike populistliku AfD triumfiga?
Vastase konstrueerimine. Võit on suhtepõhine nähtus, mistõttu ei üllata, et AfD triumfi kuulutajatel on kombeks konstrueerida vastane, kes väidetavalt suurejooneliselt alistada suudeti. Sageli käsitletakse AfD vastasena Saksamaa pikaajalist juhtparteid Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liitu (CDU/CSU) ja iseäranis selle liidrit Merkelit, kellest parempopulistidel üle kogu Euroopa on õnnestunud oma järgijatele maalida saatanliku vaenlase kuju. Teiste seas kasutas alistatud vaenlase implitsiitse konstrueerimise taktikat ka Eesti paremäärmusliku partei EKRE juht Mart Helme, kes ei määratlenud oma formuleeringus AfD vastasena küll mitte kristlik-demokraatlikku CDU/CSUd, vaid hoopis sotsiaaldemokraatlikku SPDd. Ehkki EKREgi on panustanud Merkeli demoniseerimisse, on erakonnale ilmselt riigisiseses plaanis poliittehnoloogiliselt mõistlikum punuda ka Saksamaa valimiste keskne vastasseis populistide ja sotside vahele nii, nagu see Eestis on kujunenud. Nimelt on Helme väitnud, et Saksamaa valimistulemuste puhul on tegemist osaga suurest Euroopa-ülesest mustrist, mille kohaselt paremäärmuslaste võim kasvab ja sotsiaaldemokraatide võim kahaneb.1
Eelnevalt kirjeldatud kommunikatiivne tehnika teeb populistide võidu kuulutajatele väite formuleerimise hõlpsaks. Merkeli parteid põhivastasena käsitlejad ütlevad, et sama palju kui AfD võitis, CDU/CSU kaotas (mõlemad liikusid ca 8% võrra eri suundades). Sotsidega vastanduse punujad seletavad aga, et kui AfD häälesaak kasvas 8%, siis SPD oma kahanes 5% võrra, kusjuures SPD-le oli tegemist kogu sõjajärgse ajaloo suurima kukkumisega. Faktid on tõestatud, aga kuidas on tõlgendustega? Tuleb tunnistada, et kirjeldatud seoste esiletõstmine on umbes sama „tähendusrikas“ kui elemendirohkest puslest kahe meelevaldselt eraldatud tüki omavaheline võrdlemine, puslet kui tervikut nägemata. Pole ju tarvis sügavat analüüsioskust, mõistmaks, et kui valimiste tulemusena õnnestus esinduskokku pääseda kuuel erakonnal, siis valimisvõitluse kohta järelduste tegemiseks ei piisa üksnes kahe valikuliselt eraldatud partei kõrvutamisest.
Kas parteisid eristavad majandusküsimused või väärtused? Niisiis, vastamaks küsimusele, kas valimistel oli tegemist ennekõike AfD võiduga ja kas see võib kaasa tuua parempopulistide ülemvõimu, tuleks analüüsi hõlmata kõik Liidupäeva pääsenud erakonnad ning uurida nende jõuvahekordade dünaamikat. Seda on vaja teha nii läbilõikelises (siin ja praegu) kui ajalises plaanis (võrreldes 2013. aasta valimistega). Vältimaks aga „õunte ja apelsinide“ kõrvutamist, on oluline määratleda analüüsidimensioon, mis võimaldaks ühisnimetaja alla paigutada kõik Saksamaa parlamendierakonnad. Milline võiks see olla? Klassikaliselt eristas erakondi ja nende valijaid sotsiaal-majanduslik skaala vasak vs. parem. See tähendab, et poliitilised jõud jagunesid kahte gruppi vastuste põhjal, mis anti küsimusele „milline peaks olema riigi sekkumine majandusse?“. Parempoolsed leidsid, et see peaks olema minimaalne ning vasakpoolsed, et laiaulatuslik. Paljud uuringud näitavad aga selle parteisid eristava lõhe vähenemist. Nimelt on tuvastatud, et ulatuslik majandusse sekkumine (nt heldete heaolutoetuste ja -teenuste pakkumisena) iseloomustab paljusid nii vasak- kui ka parempoolseid parteisid.2
Hoopis paremini selgitab postmodernistlikku maailma uus eristusskaala universalism vs. partikularism, mida on nimetatud ka kui avatus vs. suletus.3 See tuumkonflikt on põimitud väärtuste ümber ning jaotab parteid ja nende valijad kahte rühma vastustena küsimusele „millistele gruppidele peaksid laienema mitmesugused õigused?“. Universalistliku vaatega jõud ütlevad, et õigused peavad laienema kõigile ühiskonnagruppidele; partikularistlikult meelestatud toimijate arvates tuleks aga õiguste jaotamisel eelistada partikulaarseid gruppe, näiteks põliselanikke immigrantidele, mehi naistele, heteroseksuaale seksuaalvähemustele, elus toime tulevaid inimesi elu hammasrataste vahele jäänutele, vaikimisi hälvikuks4 tembeldatutele (nt narkomaanid ja kodutud). Paradoksaalsel kombel on nii, et ehkki Mart Helme eespool viidatud mõtteavaldus on üldanalüütilises plaanis kohatu, tuleneb vastanduse paremäärmuslased vs. sotsid rõhutamine ilmselt Eesti väärtuspõhise poliitkonkurentsi siirast kokkuvõttest. Asjaolu, et mitme Eesti partei retoorika ja tegevus on võrsunud vastuokslikust väärtusebuketist, ongi tinginud olukorra, kus dimensiooni universalism vs. partikularism järgi esindavad sisemiselt koherentset maailmavaadet üksnes SDE ja EKRE.
Kas demokraatia kaitsja kui radikaal on võimalik vaid Eestis? Tuleb tunnistada, et olukorda, kus selge väärtuspõhise seisukoha võtavad vaid kaks mitmeparteisüsteemi kuuluvat erakonda, kusjuures nii mõnigi kord tavatsetakse mõlemat äärmuslikuks tembeldada just nimelt omavahelise vastandumise tõttu, võib pidada spetsiifiliselt Eesti fenomeniks. Ehkki siinmail kiputakse mis tahes võrdsustaotlusi endiselt kommunismiga seostama, on inimeste kui indiviidide (olenemata seksuaalsest orientatsioonist, soost, nahavärvist jne) vabadus ja põhimõtteline võrdsus demokraatia üks ülimuslikumaid aluspõhimõtteid. Seda printsiipi esindavad universalistlikud ning sellega põrkuvad partikularistlikud parteid.
Olukord, kus demokraatia aluspõhimõtte eest seisvat erakonda äärmuslikuna käsitatakse, saab olla võimalik tõesti vaid noores riigis, kus demokraatia on veel vormiline, s.t ei ole jõudnud juurduda kultuuri tasandil.5 Pika demokraatliku traditsiooniga lääneriikides teeb telg universalism vs. partikularism enamasti vaid ühe selge eristuse, asetades paremäärmuslikud parteid ühele (partikularistlikule) ning kõik teised erakonnad (olenemata ideoloogilisest profiilist) teisele (universalistlikule) poolele. Nii võib meie konservatiividele tulla üllatusena, et näiteks seksuaalvähemuste õiguste kaitsmisega tegelevad liberaalsete parteide kõrval pühendunult ka konservatiivsed erakonnad nii Ühendkuningriigis kui ka Saksamaal.
Seega, kui Eestis on tõepoolest nii, et dimensiooni universalism vs. partikularism alusel on paremäärmuslaste ainsaks selgeks vastaseks sotsid, siis mujal läänemaailmas, sealhulgas Saksamaal, lõviosas kõik teised erakonnad. Hindamaks parempopulistide triumfi Saksamaa valimistel ei peaks seega vastandama mitte AfD vs. CDU/ CSU, ega ka AfD vs. SPD (+ vasakpartei), vaid AfD vs. kõik teised parlamendiparteid. Sellest perspektiivist pole paremäärmuslaste olukord sugugi nii roosiline. 8% tõus võrreldes eelmiste Liidupäeva valimistega avaldab kahtlemata muljet, kuid oma 94 kohaga 709liikmelises esinduskogus on nad siiski ilmselges vähemuses. Valitsuskoalitsiooni pääsemise võimalus on välistatud ning äärmiselt kesiseks võib hinnata ka nende suutlikkust kujuneda tugevaks opositsioonijõuks, arvestades teiste parteide vastumeelsust teha koostööd natsielementidega erakonnaga ühelt poolt ning AfD institutsionaalset nõrkust ja sisemisi vastuolusid (millele viitab partei ühe juhi ja kaasasutaja Frauke Petry valimistejärgne lahkumine erakonnast) teiselt poolt. Seega ootab AfDd tõenäoliselt ees isolatsiooni jäämine ja võimetus poliitika kujundamises kaasa rääkida. Ilmselgelt ei saa säärast olukorda AfD triumfiks pidada.
Kes on võitja? Ent kui saksa parlamendivalimiste peamiseks võitja ei ole parempopulistlik AfD, siis kes on? Sellele vastamiseks tuleks jälgida parteide jõuvahekordade muutumist ajalises plaanis. Kui paljud 2013. ja 2017. aasta valimistulemusi kõrvutavad meediakajastused tõstavad esile ennekõike AfD tõusu, siis tegelikult ei olnud see partei ainus häälesaagi kasvataja. Enamgi veel, kui vaadelda tulemuste dünaamikat, ilmneb kõiki seekordsetel valimistel parlamenti pääsenud erakondi hõlmav selge seaduspära. Häälesaaki kahandasid suured laiahaardeparteid CDU/CSU ja SPD ning kasvatasid väiksemad programmiparteid (AfD, Vasakpartei, Rohelised ja liberaalne Vaba Demokraatlik Partei, FDP). Siit ilmneb aga veelgi huvitavam suundumus. Nimelt, kui parempopulistide peatse ülemvõimu apologeetide hinnangul demonstreerisid Saksamaa valimised üksnes paremäärmusliku meelsuse kasvu ühiskonnas, siis tulemusi vaadeldes ilmneb, et kaht vastandlikku väärtusbuketti esindavate programmiparteide tõus oli võrdne: kui partikularistliku AfD häälesaak kasvas 7,9%, siis ülejäänud kolme universalistlike vaadetega väikeerakondade poolehoid tõusis kollektiivselt 7%.
Niisiis ei osutunud Liidupäeva valimiste tegelikuks võitjaks mitte populistid, vaid väikesed programmiparteid, millest populistid moodustavad vaid ühe osa. Kaotajaiks kujunesid suures plaanis aga Saksamaa erakonnasüsteemi senised põhitoimijaid – suured laiahaardeparteid CDU/CSU ja SPD. Pole kahtlust, et säärane parteisüsteemi killustumine, iseäranis muidugi radikaalse AfD parlamendikõlblikuks tõus, võis demokraatliku stabiilsuskultuuri tingimustes sotsialiseerunud sakslased läbi raputada. Kui arvesse võtta lääne ühiskondade üldist arenguloogikat, ei ole tulemused sugugi üllatavad. Valijate üha kirjumad ja killustunumad huvid, millele tsentrisse koondunud vanad laiahaardeparteid vastata ei suuda, on toonud areenile konkreetse sõnumiga programmiparteid. Info üleküllus, aina läbipõimunum maailm ja raskesti lahendatavad probleemid loovad aga tingimused populistide õitseajale. Ehkki nende ülemvõimu karta ei maksa, ei tohiks poliitikud ei Saksamaal ega mujalgi populismiküsimust ignoreerida, sest kuigi populistlikud parteid koos oma maalitud tontide ja kirvemeetodil lahendustega on vastutustundetud konstruktsioonid, on nende järgi joonduvad kodanikud koos oma probleemidega vägagi reaalsed ja tähelepanuväärsed – isegi siis, kui kodanike tegelikud mured populistide tõstatatud teemadega vähimalgi määral ei haaku.
1 http://r2.err.ee/v/uudisedjaportaal/saated/4fdbca1b-71e5-4bb3-be38-2ae611812813/uudised–portaal
2 Jane Gingrich, Silja Häusermann, The decline of the working-clas vote, the reconfiguration of the welfare support coalition and consequences for the welfare state.- Journal of European Social Policy 201, 25 (1), lk 50–75.
3 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/uuest-vaartuskonfliktist-eesti-parteipoliitikas/
4 Anne Schneider; Helen Ingram, Policy Design for Democracy. University Press of Kansas 1997.
5 Francis Fukuyama, Primacy of culture. – Journal of Democracy 1995, 6 (1), lk 7–14.♥