Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) kahe sümpoosionipäeva hommikul toimusid vestlusringid, kuhu olid palutud „bio.kooli“ näitusel osalevate koolide õppejõud: Tallinna tehnikaülikooli esindasid maastikuarhitektuuri programmi juht Kristi Grišakov ja integreeritud arhitektuuriõppe juht Jaan Kuusemets koos arhitekti ja külalisõppejõu Ioannis Lykourasega (Patrase ülikool, Brandenburgi tehnikaülikool). Eesti kunstiakadeemiast olid kohal 3D-labori juht Martin Melioranski ja arhitektuuriteaduskonna teadur Renee Puusepp, Newcastle’i ülikoolist Rachel Armstrong ja Rolf Hughes), Kataloonia kõrgema arhitektuuri instituudist (IAAC) Areti Markopoulou), Thessaloníki Aristotelese ülikoolist Anastasios Tellios, Tallinna tehnikakõrgkoolist Tomomi Hayashi, Vilniuse kunstiakadeemiast Tomas Grunskis, Innsbrucki ülikooli arhitektuuriteaduskonda esindas Kristina Schinegger. Järgnev on põgus sissevaade esimese päeva arutellu.

Mis on arhitektuurialases teadustöös asjakohane, n-ö päris teadmine, päris uurimus? Võrdluseks, Eesti kunstiakadeemia doktoriõpe pakub praktiseerivatele arhitektidele võimalust reflekteerida oma loomingulise praktika üle, kaudu ja tarvis.*

Anastasios Tellios: Arhitektuuris on disainimine juba olemuslikult uurimus, kui see kavandab tulevikku, milles soovime elada ja tegutseda.

Renee Puusepp: See n-ö päris teadmus ei teki puhtalt disainimisel – tegevus üksi ei loo uut teadmust. Tehtu üle tuleb järele mõelda, refleksiooni käigus selgub, mida me disainimisest õpime. Oluline on see, kuidas disaini refleksioon – analüüs – otsapidi tagasi praktikasse jõuab, nii tekib tagasiside ring, mis on meie valdkonnas uurimistöö aluseks.

Rolf Hughes: Peaksime eristama kaht arusaama teadustööst: millegi uue avastamine ja selle legitimeerimine-õigustamine. Avastuse puhul on rõhk uute teadmiste omandamisel ja selleni jõutakse sageli katsetuste käigus. Nn õigustamise puhul on tegemist selgitustöö, refleksiooniga, kus kasutatakse humanitaarteadustest tuntud töövahendeid, selleks et analüüsida ja mõista. Need kaks ei pea teineteisele vastanduma.

Rachel Armstrong: Mina õppisin algul arstiks, kuigi doktorikraad on mul arhitektuuris, olin harjunud disainima keha, aga mitte keskkonda. Nende kahe tegevuse vahel laiub terve rida küsimusi, mida võiksin teadlasena uurida, kuid mind huvitab see, mis on arhitektuur XXI sajandil ja mida suudame arhitektioskusega pihta hakata, mil viisil seda rakendada. Suurbritannia ülikoolides peab arhitektuurialane uurimistöö mahtuma üleüldisesse teadustöö raamistikku, teadustöö on õigustatud vaid juhul, kui järgib konventsionaalseid teadustöö reegleid koos vastava metodoloogia, andmepõhisuse ja tõestusviisidega. Tegelikkuses teevad arhitektid praktikapõhist uurimistööd, mis asetub majanduslikku, sotsiaalsesse ja poliitilisse olukorda ja kus lähtutakse teistest väärtus­skaaladest. Arhitektuurialases uurimuses kasutatakse nii kunsti kui ka teaduse, sh humanitaarteaduste meetodeid.

Kristina Schinegger: Oleme oma eriala suhtes kuidagi ebakindlad, kuigi arhitektuuris on alati olnud uuringuaspekt: iga hoone on, kui mitte prototüüp, siis katsetus. Peaksime olema palju enesekindlamad. Mina näiteks ei tulnud teadusmaailma mitte akadeemiast, vaid praktikast, mul oli oma büroo, võitsime arhitektuurivõistluse ja pidime projekteerima kineetilise fassaadi. Me ei osanud seda teha, võtsime ühendust insenerifirmaga Knippers Helbid Engineering, algas koostöö ja kirjutasime üheskoos mõned artiklid. See uurimistöö ei järginud mingit kindlat metodoloogiat. See oli miski, mida oleksime niikuinii teinud. Oleme arhitektid ja oma valdkonna eksperdid juba sajandeid. Arhitektidena on meile meeldinud küsida, mis on arhitektuur, selmet mida suudame arhitektuuriga teha. Arhitektuur on ruumiline, maailmas on arhitektuurialane uurimistöö erialade vahel sedavõrd lahustunud, et vaja on minna oma töös taas sügavuti, olla milleski tõeline asjatundja.

Ioannis Lykouras: Disain ongi see, milles oleme spetsialistid. Disainis peitub meie uurimistöö metodoloogia.

Kuidas koolides luua katsetamisele õhutav keskkond? Katsetamine ja katseprojektid on kulukad, need nõuavad pingutust ja raamistikku, et eksperimenteerimine oleks mõtestatud.

Areti Markopoulou: Arhitektuur on valdkond, millesse on väga keeruline uuendusi tuua, sest see on rangelt seotud ehitussektori ja regulatsioonidega, mida on väga raske muuta ning uute ideedega kohandada. Seetõttu on ka raske luua katsetusvõimalusi. Teadustöö ja innovatsioon on arhitektuuri alati jõudnud kokkupuutel teiste elualadega, nagu materjaliteadused, automaatika, insenerialad, bioloogia ja viimasel ajal sünteetiline bioloogia. Nii arhitektuuripraktika, -teadus kui ka -haridus peavad suutma need erialad kokku sulatada, kokku tuua, näiteks katseprojektide kaudu.

Martin Melioranski: Eksperimendid ei pea viima mitte ainult uuenduslike hoonete, projektide või toodeteni, vaid ka uuenduslike koostöövormideni eri elualade vahel. Väga oluline on luua alus isikliku ja erialalise kujutlusvõime arengule, mida toetab nii protsessi jooksul läbiproovitu kui ka valmisprojektist kõrvalejäetu.

Me ei peaks teesklema, et oleme keegi – ajaloolane, teoreetik, keskkonnainsener vms –, kes me ei ole. Mis see siis on, mida arhitektina teeme? Loome prototüüpe, leiutame uusi viise, kuidas midagi ehitada?

Kristi Grišakov: Disainiprotsessi on keeruline selgitada, konventsionaalsed teadustöö vahendid-formaadid ei luba edasi anda töö tegelikku keerukust. Arhitektid tegelevad palju ajaga: arhitektitöö kätkeb endas tagasivaatamist, kuid töö ise on suunatud eeskätt tulevikule. Arhitektid peaksid mõistma, kustkohast nende tulevikuvisioonid pärinevad ja millel põhinevad.

Tellios: See, mida me teeme, on väga mitmeti tõlgendatav, kuid disain ei saa olla kunagi õige või vale, nii nagu paljudes teistes distsipliinides on kohane küsida, kas mõni vastus või järeldus on õige või vale.

Tomomi Hayashi: Postmodernismi ajajärgul püüdsid arhitektid oma valdkonda määratleda semiootikute ja lingvistide abiga. Arvati, et arhitektuuri kitsaskohad tõstatuvad muudelt elualadelt. Peaksime sellise laenamise lõpetama, sest viimasel kümnendil on teised erialad hakanud huvi tundma selle vastu, mida arhitektid teevad, ja on avastanud, kui oluline on ruum ja selle kasutamine. Me ei peaks teiste erialade järel lohisema, vaid nendega võrdsed olema.

Armstrong: Disain on sünteesiv. Disainides luuakse tulevikulahendusi mitmetahulistele keskkondadele, mis arvestavad nii inimeste, ruumi, aja, mateeria, vormi ja funktsiooniga. Disain teeb seda moel, milleks traditsioonilised teadusharud võimelised pole, sest otsivad vastuseid enamjaolt lihtsustatud, kontrollitud laborikeskkonnas.

Melioranski: Analüüsi võib võrrelda millegi osadeks lammutamisega, traditsioonilises teadusmaailmas jääb see sageli mõne arvu või fikseeritud tulemuse tasemele. Disain ja arhitektuur suudavad aga asjad uuesti kokku panna.

Puusepp: See, mis me teeme, on uurimistöö, meie teadmus on aga sageli vaikiv, peidetud uurija pähe või hoonetesse, seda ei ole sõnastatud.

Markopoulou: Arhitektidena loome n-ö tark- ja riistvara. Saame seda teha lineaarselt või mittelineaarselt. Line­aarses protsessis võib uurimisprobleem olla see, kuidas plastist veepudelit ümber disainida, mittelineaarses aga see, kuidas me üleüldse vett joome. Mittelineaarne viis on põnev, sest sunnib meid järele mõtlema, kuidas me midagi teeme. Disain pakub seeläbi võimaluse igapäevast elukeskkonda ja elamise mudelit parandada.

Hughes: Mis teeb arhitektist teadlase, uurija? Virtuoossuse tagaajamine on umbtee. Arhitektuurialases uurimistöös peab uurimisprobleemi üha ümber formuleerima, sest tähtis on protsessi kvaliteet, mitte niivõrd teostatud projekti virtuoossus. Erialane laiahaardelisus peab kohtuma sügava teadustööga: kaevutakse järjest sügavamale loometöösse ning samal ajal laiendatakse-avardatakse eriala piire. Nii tekivad T-kujulised praktikud, kelle uudishimu, motivatsioon ja energia viivad kogu arhitektuuri edasi.

Teisisõnu, kasutame uurimisprobleemi määratlemiseks disaini töövahendeid, misjärel pakume probleemi lahendamiseks välja mitu varianti. Disainis ei ole ühte õiget vastust, vaid on vastuste paljusus – mitu teed, mida mööda minna. Nende väljapakkumine nõuab kujutlusvõimet. Kuidas seda arendada?

Tellios: Esimesest päevast alates tõmbame tudengitel vaiba alt, et nad vabaneksid eelarvamusest või -teadmisest, mida nad tegema hakkavad ja mis on disain.

Markopoulou: Loovusele jõudu andva õpikeskkonna loomisel on oluline lasta tudengitel mängida. Ära anna neile konkreetset lähteülesannet, ära kirjuta ette, mida nad samm-sammult tegema peavad. Vii tudengid kokku teiste erialade õppuritega ja luba neil omavahel suhelda. Las nad õpivad prototüüpide ehitamisest. Ära õpeta neid, või siis ainult seda, kuidas õppida, aga ära õpeta midagi oma teadmisi edasi andes, sest sinu teadmised on üsna pea vananenud. Õpikeskkond peab toetama koos õppimist.

Lykouras: Üliõpilasi tuleb inspireerida ja neid motiveerida, et nad ei läheks otseteed juba teada-tuntud vastuste juurde, vaid otsiksid kõrvalradu, mis viivad alternatiivsete lahendusteni.

Melioranski: Tudengeid saab motiveerida näiteks sellega, kui panna nad tundma, et nad on midagi saavutanud. Eksperimenteerimine enne tulemuseni jõudmist nõuab pingutust, mistõttu on küsimus selles, kuidas tulla vastu tudengite ja ka õppejõudude endi saavutusvajadusele.

Hughes: Tudengitest tuleb teha head jutuvestjad. Mitte selleks, et nad oma projekte kenamini tutvustaksid, vaid seepärast, et lugude rääkimine on töövahend, mille abil hindame ja selgitame oma kogemuste keerukust ja vasturääkivusi. Arhitektuuri luues ei mõtle me ainult hoonest kui objektist vaid ka seda ümbritsevast kontekstist, inimestest, ajaloost, olevikust ja tulevikust. Arhitektuurist saab maailmale rääkida väga erisuguseid lugusid.

* Vaata lähemalt Veronika Valk, Loomepõhine uurimistöö – mida see tähendab?, Maja, 1/2016, Lk 138–139.