Iiri juured, katoliiklik usutunnistus, sugulasega abiellunud vanavanemad, jõudmine oma kodumaa poliitilise ladviku tippu ning soosiv suhtumine Al?eeria iseseisvumisse on väheseid näiteid, mis neid kaht suurmeest ühendavad. Siia võiks vahest lisada poliitilise isepäisuse ehk otsuste langetamise omaenese tarkuse järgi, mis iseloomustas nii John F. Kennedyt USA kui Charles de Gaulle?i Prantsusmaa presidendina.
Võib tunduda, et sarnasusi polegi nii vähe, kuid nende märksõnade sisusse süüvimise korral avaneb meile mõlema mehe puhul vägagi erinev vaatepilt. Kui Kennedy rõhutas poliitikuna korduvalt oma katoliiklust, siis de Gaulle ei teinud seda vist kunagi, ta lihtsalt pidas ennast ülal nagu katoliiklane. Joviaalne Kennedy ilmselt pidi oma usulist kuuluvust nii endale kui ka teistele meelde tuletama, sest muidu poleks see kuidagi välja paistnud. Märksa rangema ellusuhtumisega de Gaulle?i kontrollitum käitumine oli osaliselt seotud ka tema hiigelkasvu (196 cm) ja loomupärase häbelikkusega. Võib aga ka olla, et euroopalik arusaam katoliiklusest ei lange ameerika omaga lihtsalt kokku.
Ometi kuuluvad kõnealused teosed eri kaalukategooriasse ? ja mitte ainult mahult, vaid ka sisult. Kui Robert Dalleki 2003. aastal trükivalgust näinud teos ?An Unfinished Life John F. Kennedy 1917 ? 1963? tugineb arhiivimaterjali, memuaaride ja ajalookirjanduse kõrval ka seni avaldamata ja hiljuti veel kättesaamatutele dokumentidele, siis Charles Williamsi 1993. aastal ilmunud ?The Last Great Frenchman. A Life of General de Gaulle? on pelgalt sorav kompilatsioon, mille koostamisel on kasutatud rohkesti sekundaarseid materjale ? viidatud mitte allikale, vaid väidetavalt allikaid kasutanud autoreile.
Soovimata varem ilmunud teose väärtust lugeja silmis sugugi kahandada ? palju meil neid gaulle?ismihuvilisi võimekaid arvustajaid ikka on, keda suhteliselt aegunud tõlge häiriks ?, alustaks stiilinäitega siiski Kennedy raamatust, kus tsiteeritakse järjekordselt arstide hoole alla sattunud teismelise J.F.K. alias Jacki kirja tema koolivennale Lem Billingsile:
?Kurat!! Soolestikuga on midagi lahti. Teiste sõnadega: ma situn verd.? Ta kartis, et võib surra. ?Mehelikkust pole enam ollagi. Olen justkui endise mehe tühi kest ja minu peenis näeb välja, nagu oleks see pesurullide vahelt läbi lastud.? Arstid aga püüdsid ikka veel haiguse põhjust välja selgitada: ?Mulle on tehtud 18 klistiiri 3 päeva jooksul!!!! Olen täiesti puhas. Mulle tehakse klistiiri seni, kuni kõik tuleb välja sama puhtana nagu joogivesi, millest nad,? ütleb ta oma ravijate peale raevununa, ?siis kõik sõõmu rüüpavad. Eile sai mulle osaks kõige vastikum protseduur kogu elu jooksul. Esmalt tehti mulle 5 klistiiri, kuni olin seest lumivalge. Siis pandi mind juuksuri tooli meenutavasse asjandusse. Aga istumise asemel pidin põlvitama ? nii et pea oli seal, kus istutakse. Siis võttis ta (blondiin) mul püksid maha!! Seejärel pöörati tool ümber. Edasi pistis õdedest ümbritsetud arst mulle kõigepealt sõrme tagumikku. Läksin näost punaseks, sest sa ju saad aru, mis tunne siis on. Ta liigutas sõrme igale poole ja mina põhjustasin elevuse saalis, öeldes, et see liigub väga hästi. /—/ Loomulikult tundsin end suurepäraselt, nagu oleks sinagi tundnud, kui hulk võõraid inimesi oleks su tagumikku vahtinud. Muidugi, kuna seal oli palju ilusaid õdesid, läksin päris kõhevile. Oli päris hea meel, kui neil sellest isu täis sai. Mu vaene vatti saanud pärak tunnistab mind praegu vägagi etteheitval ilmel. ? Põhjus, miks ma siin olen, on see, et nad võivad mu mao välja lõigata ? see on viimane uudis.? (lk. 81).
Kui Kennedy naistelembus, mis ka noore mehe selles kirjas läbi kumab, on üpris legendaarne, siis tema tõsised tervisehädad pole varasemates biograafiates eriti käsitlemist leidnud. Alles 2002. aastal nõustus annetajate komitee avama kõnealuse raamatu autorile Kennedy arsti Janet Travelli kogutud haiguslood, mis annavad vapustava pildi presidendi tervisehädadest. Tundub suisa uskumatu, kuidas Kennedy selliste haigustega võideldes oma kohustustega toime tuli, teisalt aga ? kuidas oli võimalik seda kõigi, eelkõige aga poliitiliste vastaste ja ajakirjanduse eest varjata. Vähemgi infoleke oleks tema poliitikukarjäärile õige pea lõpu teinud. Lisaks Addisoni tõvele kannatas J. F. K. käärsoolepõletiku, eesnäärmepõletiku ja pidevate seljahädade all, millest viimased olid tingitud erinevate arstimite kõrvalmõjudest, mis põhjustasid luude hõrenemist. Tema terviseprobleemidest oli täiesti teadlik vaid väga kitsas lähedaste inimeste ring: abikaasa Jackie, vend Bobby, isa Joe ja muidugi arstid.
Põhjatu rikkus
XIX sajandi keskpaigas nälgivalt Iirimaalt USAsse ümber asunud J. F. K. esivanemad olid ettevõtlikud inimesed, nii et immigrantide teise põlvkonda kuulunud isa Joe kokku aetud rikkus saigi eelduseks tulevase presidendi poliitikukarjäärile. Joe oli muide lubanud saada miljonäriks enne 35. eluaastat ning seda ta ka tegi. Oluliselt aitas sellele kaasa see, et ta kasutas Bostonis suurepalgalise börsimaaklerina ära oma firma siseinfot ja võttis ette garanteeritud eduga spekulatsioone, teenides kuue aasta jooksul peaaegu kaks miljonit dollarit. Ju seda siis veel patuks ei peetud.
Ameerika ühe rikkama mehena suutis J. F. K. isa Joe aidata tulevasel presidendil valmistuda õpinguteks Harvardis, pääseda armeesse (sic!) ja keskenduda poliitilisele karjäärile. Tegelikult valmistas isa Joe presidendikarjääriks ette J. F. K. vanemat venda Joe nooremat, kuid viimane hukkus 1944. aasta 12. augustil oma järjekordsel lahingulennul La Manche?i kohal. Isegi sõjaväkke, kuhu J. F. K. ise tahtis minna, ei pääsenud ta ilma isa abita. Nimelt ei suutnud ta oma terviseprobleemide tõttu läbida ei armee ohvitseride ega ka sõjalaevastiku ohvitseride kooli kehalisi katseid ning ta pidi pöörduma Joe poole, et too tema heaks niite tõmbaks. Lõpuks mereväkke pääsenud J. F. K. sattus Teise maailmasõja lahingutegevusse torpeedokaatri juhina Vaikse ookeani edelaosas, kus tema alust rammis 1943. aasta 1. augustil Jaapani hävitaja. Kokkupõrkest tervena pääsenud tulevane president suutis oma seljavaegustele vaatamata käituda kangelasena ja päästa lainetes hulpivad kaaslased.
Lisaks kangelaslikkusele, ettevõtlikkusele ja energilisusele oli J. F. K. pärinud isalt veel midagi, mis omamoodi punase niidina läbib raamatut algusest lõpuni ? nimelt liiderdamise. Kennedyte peres oli ühtekokku üheksa last ja kui 1932. aasta sündis neist viimane, teatas pereema Rose, et ei mingit seksi enam ? ja kolis eraldi magamistuppa.
?Aga isegi siis, kui Rose oleks mehe soovidele vastu tulnud, oleks Joe jäänud lootusetuks seelikukütiks. Sest mehel, kes pidi aina võitma, kes poleks iialgi leppinud suure eduga ainult ühel tandril, kes kogu elu otsis aina uusi võimalusi end äris ? panganduses, alkoholikaubanduses ja filmi alal, börsil ja kinnisvaraäris ? ning poliitikas proovile panna, on ilmselt raske kujutleda, et ta võiks rahulduda kõigest ühe naisega. ? Joe tõi armukesi Kennedyte koju, noored naised isegi sõid kogu perega koos, muutudes otsekui osaks igapäevaelu rutiinist. ? Joe püüdis välist sündsust säilitada sellega, et nimetas neid noori naisi oma tütarde sõbrannadeks.? (lk. 33).
Kas Marilyn Monroe oli siis J. F. K. armuke või mitte? Ühest vastust me Robert Dalleki teosest ei saagi, kuid Monroe? arvukad telefonikõned Kennedyle, mis on kantud Valge Maja registreerimisraamatusse, viitavad siiski millelegi enamale kui taval on mitmetest vihjetest arvukatele kuulujuttudele ja nende tõrjumisele, aga ei enamat. Küll võime lugeda arvukaid kirjeldusi suhetest teiste naistega, mis ei katke ka pärast J. F. K. suhteliselt hilist abielluastumist 1953. aastal. ?Kennedy ise, kes ei osanud seletada oma vajadust seksi järele nii paljude naistega, pidas oma käitumist võib-olla samasuguseks meelelahutuseks kui Briti aristokraatide harrastused v
õi siis golf, purjetamine ja kalapüük, millega presidendid traditsiooniliselt pingeid leevendasid.? (lk 699).
Kuid arusaadavalt moodustavad kõik need üleaisalöömised vaid pikantse kõrvalmängu, mis ei suutnud ära rikkuda tema põhitegevust poliitikuna. Oma nooruse ja suhteliselt napi võidu tõttu 1960. aasta presidendivalimistel ?
68 837 000 valija juures kogus ta vabariiklaste kandidaadi Richard Nixoni vastu vaid 118 574 enamhäält ? pidi J. F. K. ennast tublisti tõestama.
Tibupojast suurmeheks
Inglase Charles Williamsi raamat de Gaulle?ist, mille tõlkevariandi pealkirjast on jäänud välja ülioluline hinnang kindralile: viimane prantsuse suurmees (?The Last Great Frenchman?). Just see puhtinglaslik lähenemine tekitabki küsimuse, et milles de Gaulle?i maailmapoliitiline suurus siis ikkagi seisneb, ning allakirjutanu arvates ta ei suudagi sellele vastata, vaid lihtsalt jutustab ära tema loo. Raamatu originaalpealkiri tekitab ju assotsiatsiooni, et de Gaulle oli viimane prantslane, kellega inglased ja ameeriklased veel tõsiselt pidid arvestama, kuid miks see just nii oli, selleks jäetakse lugejale täiesti vabad käed.
Erinevalt J. F. K. -st polnud de Gaulle?il karjääriks palju valikuid ning perekonna vaesuse tõttu tundus järelejäänute seas armee selle ainuõigena. Alles pärast 50. eluaastat, Teise maailmasõja päevil sukeldus kindral, nagu teda läbivalt nimetatakse, poliitikasse, kus ta säilitas oma kroonuliku maneeri pea lõpuni. De Gaulle?i nimetatakse korduvalt Prantsusmaa au päästjaks 1940. aastal ning riigi päästjaks 1958. aastal, kui Al?eeria iseseisvumise või kolooniaseisuses hoidmise küsimus ähvardas prantslasi kodusõjaga. Kuid kõige paremini iseloomustab selle maailma vägevate suhtumist ?tülikasse prantslasesse? tõik, et kui kindral oleks isiklikult viibinud Euroopa saatust määraval konverentsil Jaltas (1945. a. veebruaris), poleks ?Prantsusmaa ilmaski nii palju saavutanud?, kui ta tegelikult saavutas.
Korduv tõdemus, et Hitleri-Saksamaa allasurumiseks oleks piisanud täielikult ka Suurbritannia, USA ja N. Liidu ühisjõududest, ei aita meil mõista, milleks siis Prantsusmaad üldse vaja oli. Kuid küllap ikka oli. Ning küllap püüdis poliitilisse täisikka jõudnud kindral seda oma teisel presidendiajal maailmale tõestada. Sellest räägib ka raamatu lõpuosa peatükk ?Kogu maailm on näitelava?, kus antakse kompaktne ülevaade kõigist de Gaulle?i ?tempudest?, alates NATO sõjalistest struktuuridest väljaastumisest kuni katsetest Kremli poolehoiu võitmiseks ja Quebeci iseseisvuse toetamiseni. Kuid tegijaks maailma mastaabis oli ta tõusnud juba varem.
Kui meie loo kaks kangelast lõpuks kokku said, pälvis noorem vanemalt soovituse, mida peetakse J. F. K. suurimaks saavutuse aluseks presidendina: nimelt Moskva ja Washingtoni suhete edukat korraldamist ja võitu USA sõjaväelaste mõtteviisi üle, mis pidas tuumasõda Nõukogude Liiduga võimalikuks ja isegi tõenäoliseks. J. F. K. oli ?sõjardite? äärmiselt tugeva surve all. 1961. aasta mai viimasel päeval Pariisist oma Euroopa turneed alustanud J. F. K. kohtumine de Gaulle?iga tõstis märgatavalt noore presidendi mainet. Juba üksnes see, et legendaarne de Gaulle kohtleb J. F. K.-d nagu võrdset, tõstis Kennedy maailmanimega riigimehe tasemele. ?Olete uurinud riigipeaks olemist viiskümmend aastat,? ütles Kennedy samal kohtumisel de Gaulle?ile. ?Kas olete leidnud midagi niisugust, mida mina peaksin teadma?? De Gaulle soovitas tal kuulata teiste nõuanded ära, aga langetada otsused ise ja elada iseenese tarkuse järgi. (Dallek: lk 398).
Lõpetuseks sobiks rõhutada fakti, et kui kindral de Gaulle suri 9. novembril 1970. aastal mõni päev enne oma 80. sünnipäeva rahumeelselt n-ö vanadusse, olles elanud üle ligi 30 atentaati, siis J. F. K. lahkus juba esimese kuuli läbi, mille tõenäoliselt vandenõulased talle serveerisid. Ka värskeim meie ees olev biograafia ei anna meile täpsemat vastust, kes siis oli presidendi mõrva taga. Küll aga pakutakse välja mitmed kaalukad võimalused.