Kas teile tundus ka lapsepõlves krokodill Gena ja Potsataja multikaid vaadates, et tegemist on isa ja pojaga? Gena hoolitses nii isalikult Potsataja eest, õpetas ja suunas. Aleksei Turovski vaidleks ilmselt vastu, sest krokodillil ei saa olla karvast ja suurte kõrvadega poega, ent kunstis juhtub nii mõndagi. Algselt oli mul kavas kirjutada isa ja poeg Helmest, sest midagi pole parata, nende parteipidamise viis tuletab meelde „Kreisiraadio“ Gena ja Potsataja sketši. Mäletate: „Meil on бизнес-план, pakume kurgisalatit ja šašlõkki.“ Mitte seda, nagu arvaksin, et Helmete isiklikud vaated ja nende partei väljanäidatud pealiin üksteistest erineks, pigem on tegemist äratundmisega, et neile vaadetele on võimalik üles ehitada toimiv äriplaan ning ajada hirmu külvates osa rahvast lihtlabaselt pöördesse. Helmetel on töö ühendatud hobiga, kuid ega ka „Kreisiraadio“ Genat ja Potsatajat olnud põhjust kahtlustada ebasiiruses.
Jätkem Gena, Potsataja ja Helmed ägeda valimisvõitluse ajal lisatähelepanust siiski ilma, pigem võiks Sirbi lugejate huvi köita ERRi dokumentaalkallakuga reisisaade „Meie Eestid“ (Kinoteater ja U8), milles on esil nn valvevenelaste teema. Nüüdseks teleekraanil neljanda saateni jõudnud kuueosalise sarja avasaate kangelaseks oligi Eesti esivalvevenelane Nikolai Bentsler, kes tänavu märtsis pälvis teatri aastaauhinna ning ilma kelleta pole meil viimasel kümnendil valmis tehtud vist ühtegi filmi ega seriaali, kus on olnud vaja mängida venelast. Marioni peigmees Aleksandr „Kättemaksukontorist“, teate küll!
Peale Bentsleri on kutsutud sellesse sarja näitama oma armastatumaid paiku (ja nendega seotud inimesi) Eestis ning neist (või nendega) rääkima neli Vene teatri nooremapoolset näitlejat: Dmitri Kosjakov, Aleksandr Žilenko, Tatjana Kosmõnina ja Sergei Furmanjuk (sarja viimase osa peategelane on esialgu saladus). Kõik neli osalesid ka Tallinna Linnateatri ja Vene teatri rahvusküsimusi käsitlenud ühislavastuses „Teisest silmapilgust“, mille autoreiks-lavastajaiks olid Mari-Liis Lill ja Paavo Piik, kes on ühtlasi selle saate stsenaristid. Bentsler mängis aga koos Lillega Vaba Lava samateemalises lavastuses „Ma pigem tantsiksin sinuga“ (lavastaja Oleg Sulimenko). Telesaade on omal moel teatrilavastuste jätk, ehkki teises vormis ja teistsuguse sihiseadega.
Sarja „Meie Eestid“ pealkirja kõlasarnasus Hardi Volmeri pseudoajaloolise komöödiafilmi „Minu Leninid“ pealkirjaga on vist juhuslik, aga kui tuletada meelde, et Kosmõnina neljandast saatest tahtis lapsena väga saada leninliku pioneeriorganisatsiooni liikmeks, siis on see võrdlus küll kohatu, aga lõbus. Kohatu, sest erinevalt Lenini teisikute koolist ei ole saate ülesanne tekitada juurde Bentsleri kloone, vaid vastupidi, tutvustada igapäevaelus venelastega enamasti harva kokku puutuvatele eestlastele peale tema veel teisigi, seejuures väga erisuguse päritolu ja elukäiguga Eestis elavaid venelasi. Võib mürki võtta, et näiteks Musta mere äärest Tuapsest Peterburi teatriakadeemia kaudu Tallinna Vene teatrisse jõudnud Aleksandr Žilenko, kes on tõlkinud Curly Stringsi „Kauges külas“ vene keelde ja seda saates koos ansambliga laulis, võitis paljude eestlaste südame. Muidugi saab kõike vaadata ka kui iselaadse nurga alt tehtud reisisaadet, ent kesksel kohal on siiski nende inimeste isiklikud lood, lapsepõlvest kuni tänapäevani. Sedasorti lugude võlu ja tulu on aga selles, et need lõhuvad stereotüüpe, ning seda on meil inimlikuks suhtluseks hädasti vaja.
Selge nagu siilile, et mööda ei saa vaadata Sergo Varese kehastatud integratsiooniinspektor Juhan Sepast, kes vürtsitab iga saadet lühikese, kuid mõjusa teatraliseeritud etteastega. Kui tema esimesed ülesastumised olid pisut punnitatud, siis kolmanda saate manitsev monoloog, kuidas iga kord, kui keegi teeb eesti keeles vea, sureb üks suitsupääsuke, paekivi kukub Pika Hermanni küljest lahti, murdub üks rukkilill, väike räimepoeg jääb röövpüüdja võrku kinni – see on puhas kuld! Aga nagu tabava pila puhul ikka, on ka selles oma tõetera, sest mina usun küll, et kui haridus- ja teadusminister Mailis Reps rääkis hiljuti ERRi saates „Suud puhtaks“ umbrellast ja kämpusest, siis leidis seeläbi nii mõnigi räimepoeg oma kurva otsa.