11. ? 19. märtsini peetakse Tallinnas seitsmendat korda Eesti filmi päevi, millest Eesti Kinoliit teavitas pressi loosungiga ?Eesti film on elus!?. Kas kinoliit arvab, et keegi on kunagi tahtnud eesti filmi tappa? On see olnud aastaid tõvevoodis, vaevatud kurjadest valutavatest vähipesadest (saamatud ja ahned re?issöörid?) või vaakunud näljahädas (veel eostamata stsenaristid?), olles nakatunud immuunsuspuudest (Hollywoodi InvasioonViirus?)?

Võimalik, võimalik, et see kõik on nii olnud või peaaegu nii olnud, sest tasuta arstiabi muutus ühel päeval tasuliseks?

Tänapäeval on siiski juba veider vehkida loosungiga, et eesti film on elus. Kogu aeg on olnud. On paremaid ja halvemaid aastaid, üleminekuperioode, kasvuraskusi, õpiaastaid ja küpsemist. Pole kunagi saladus olnud, et filmitegemine tahab raha saada, samuti pole saladus see, et raha ei kasva lollidemaal puu otsas. Ja et kellel juba on, sellele antakse juurde. Ja et küünalt ei maksa vaka all hoida. Ja pole halba ilma heata. Ja nii edasi.

Ma usun, et iga keskmine eestlane teab, mis valdkonnaga siduda järgmisi nimesid: Mark Soosaar, Arvo Iho, Priit Pärn, Rein Maran, Peeter Urbla, Jaak Kilmi, Andres Maimik, Ilmar Raag, Tiina Lokk? Rohkem ei julge praegu nimetada, aga neid on veel. Kahjuks on juba vähekene kahtlasem see, kas keskmine eestlane teab, kus asub Tallinnas Kinomaja. Või et selline loom on üldse olemas. Tee Kinomajani ei ole küll rohtu kasvanud, kuid see võiks olla palju laiem. Üksi elusolemisest ei piisa, lisaks sellele tuleb ka elada.

Algaval nädalal on selleks suurepärane võimalus: 11 eesti filmi esilinastust. Ma võin kihla vedada, et mõni nendest on hea. Võib-olla isegi väga. Ja palju õnne sel puhul juba ette nii tegijatele kui nägijatele.