Sel nädalal ilmus Maja uus number uue peatoimetaja käe all. Kas ja millised muutused peatoimetaja vahetumisel ajakirja ees ootavad?
Tundub, et ühiskonnale läheb ruumikvaliteedi küsimus korda. Vaadake näiteks, kui palju vastukaja on saanud Tallinnasse planeeritav Reidi tee. Positiivsema poole pealt: Tartu kesklinna üldplaneeringu debatti rikastas üle 100 meedias ilmunud arvamusartikli. Soovin, et Maja oleks see allikas, mis professionaalselt ja arusaadavalt aktuaalseid ruumiloome küsimusi analüüsib, aga ka küsimusi tõstatab ja võimalustele tähelepanu juhib. Maja eelis on see, et ta on mahukas – pisut üle saja lehekülge –, see annab võimaluse keskenduda kindlale teemale ja seda mitmekülgselt avada, samuti valminud arhitektuuriobjekte põhjalikumalt analüüsida.
Nii arhitektuuribüroodes kui ka -koolides tehakse väga huvitavaid uuringuid ja visioone, mis on uuenduslikud ja värsked, kuid jõuavad avalikkuseni kahetsusväärselt juhuslikult või üldse mitte. Tahaksin Majas pöörata mõnevõrra ka tähelepanu just sellistele visioonidele ja projektijärgus ideedele, mis panustavad ühiskonnale oluliste küsimuste arutellu arhitekti teadmistega. Näiteks vaatleme värskes numbris Tallinna-Helsingi tunneliühenduse peatuskohtade mõju linnade arengule. Või arutleme selle üle, millist kasu annab eri instantside kogutavate andmete kombineerimine ja avalikult kättesaadavaks muutmine (loomulikult vastavalt andmekaitsele) linnplaneerimisele ja linnaelu edendamisele üldiselt.
Arvan, et Eesti arhitektuuris tehtav ja Eesti arhitektuuriga kaasnev mõttemaailm on paljuski rahvusvahelist tähelepanu vääriv. Viimaste kümnendite muutlikkuse tõttu ei ole meil jäigalt väljakujunenud reegleid, õigemini osatakse neid kahtluse alla seada ja otsida uusi lähenemisviise. Seetõttu on Maja kogumahus kakskeelne.
Majast ei saa kindlasti maja piltide kataloogi. Ühel konverentsil ütles mulle Tallinna halduskohtu kohtunik, et tema kuulab ja loeb alati huviga, kuidas arhitektid oma tööd selgitavad, sest ta soovib otsuseid teha lähtuvalt sisulisest ruumilisest mõjust, mitte jokk-printsiibist. Meie üldhariduskoolide õppeprogrammides puudub arhitektuuriõpe ja seetõttu ei teadvustata võimalusi, mida hea arhitektuur luua võib. Näen Maja muuhulgas sellise kohana, kus arhitektid oma töö olemust ja kasulikkust ühiskonnale selgitavad. Kasulikkust ei tohiks mõista siin liiga materiaalselt, pean selle all silmas ka avatust. See on aga võimalik siis, kui eriala enda tuum on tugev. Arhitekt Bernard Tschumi on öelnud, et arhitektuur ei ole teadmus vormidest, vaid teadmuse vorm. Kindlasti näen Majas kohta ka mõnel laiema haardega teooriaartiklil või vestlustel. Ruumiloome on laiahaardeline nii mõõtkavas kui ajas, nõnda peaks seda ka kajastama.
Millele värske Maja number keskendub?
Sügisene Maja võtab ette infrastruktuuri, ennekõike tänavaruumi arhitektuuri. On kurioosne, et tänavaruum – meie ühine ruum – on seni valdavalt kujunenud üksnes tehnonormide ja vähempakkumishangete rakendamise tulemusena. Tutvustame uuringuid ja visioone, mida on tehtud väärtuslikuma avaliku ruumi saavutamiseks ning vaatame valminud tänavaprojekte, kus on põhjalikult mõeldud kasutajate soovidele ja huvidele. Käsitletud teemad kuuluvad nende sekka, mis vajavad tervikpilti ja valdkondade ülest koostööd, sestap tutvustame ka samme, mida üleriigilise ruumipoliitika loomiseks tehakse.
Milline on ajakirja positsioon (eriala)ajakirjanduse väljal?
Maja on järjepidevalt ilmunud alates 1994. aastast ning viimased peatoimetajad Katrin Koov ja Triin Ojari on väga head tööd teinud. Just selle järjepidevuse üle on eriti hea meel ja arvan, et viimaste kümnendite heitlikes oludes annab see vintske elujõulisus tunnistust ajakirja vajalikkusest. Sellest suvest on Maja väljaandjaks Arhitektuurikirjastus, mille asutasid arhitektide, sisearhitektide ja maastikuarhitektide liidud. Maja positsioneerub juhtiva professionaalse ruumikultuuri ajakirjana, mis kajastab arhitektuuri, maastikuarhitektuuri, sisearhitektuuri ja ruumiplaneerimise küsimusi. Edaspidi tahaksin, et see oleks veelgi rohkem dialoogis ka teiste erialadega, sest arhitekti töö on suunatud ruumi kasutajale ja mõjutab lõpuks igaüht. Lisaks erialainimestele näeksin lugejaskonnas kindlasti ka teisi inimesi, kes ruumiküsimustega kokku puutuvad: ametnikest, poliitikutest, visionääridest ja arendajatest kuni miks mitte humanitaarteadlasteni.