„Vihmapiisk nina peal“ on Juhan Aru teine luulekogu. Autor debüteeris ülemöödunud aasta lõpul valimikuga „Rahutu rõõm“, lisaks on tema sõnadele kirjutatud Eeva Talsi laulualbum „Vähemalt täna“ (2016). Sel plaadil ma siinkohal pikemalt ei peatuks, mitte rohkem kui ütlemaks, kuidas seesugune sümbioos sõna ja muusika vahel on rõõmustav, kuna eesti kirjanduskultuuris seda väga sageli ei kohta.

Aru kaks raamatut erinevad teineteisest vähe, mõlemat kannab sarnane kujundikeel ja sõnakasutus, märksõnadeks on lihtsus, looduslähedus, argisus, sundimatus. Aga ennekõike ikkagi lihtsus.

Eesti kirjanduslugu tunneb seni üsna mitut moodi lihtsust. Võime rääkida näiteks Jaan Kaplinski metafüüsilisest lihtsusest, kus vahetu viitab kaugemale ja too viitab omakorda vahetule tagasi, nii et kõige argisem võib olla kõige vaimsem. Või Juhan Liivi vaevatud, lunastavast lihtsusest, kus kannatusest sünnib puhtus ja ainult puhtus saab olla täienisti pretensioonitu. Või ka hoopis Juhan Viidingu äraspidisest lihtsusest, kus asjade kõverpeeglis avaldub nende paratamatu, korraga ilus ja ilutu, lihtne reaalsus. Nimekirja võiks veel pikalt jätkata: Ernst Enno, Debora Vaarandi, hiljem Hando Runnel, tänapäevast Triin Soomets, Aado Lintrop, Andrus Kasemaa jpt. Igaühele neist on lihtsus mingis aspektis oluline.

Hingesugulus eelnimetatutega pole Arule võõras, ent tema luule on neist erinev – lihtsus on siin kokkuvõttes lihtsalt lihtsus. Värsid sünnivad justkui muuseas, lüürika pole peenelt mõõdetud. Asju ei nimetata selleks, et tabada nende taga mingit Seletamatut Suuremat või viitamaks muule kui see, mida vahetult öeldakse. Loetelud on luuletustes justkui iseeneslikud, lähte- ja lõpp-punkt peaaegu juhuslikud. Võib öelda, et Aru luulel pole varjatud tähendusi, sõna on siin üheplaaniline, ent sellisena ka aus. Samasugust lihtsat värssi saaks kirjutada ka sootuks teistel teemadel – ja ongi kirjutatud –, nagu saaks samadel teemadel kirjutada sootuks teist laadi lihtsuses.

Nagu Aru keel ja kujund, on lihtsad ka tema teemavalikud: vihmapiisk nina peal, väikesed sädistavad linnud, päike murulibledel. Või ka mälestused vanaemast, lapsest labidaga, kes „kaevab lume alt kevadet“. Elamused kirjutuvad tekstidesse justkui distantsilt, luuletused on peegeldused, milles ei pea midagi muutma ega saagi seda teha. See ei takista ometigi autoril tunda osadust end ümbritsevaga, tajuda end – või vähemasti püüda tajuda end – samasuguses lihtsuses nagu ta tajub langevaid lehti, tärkavaid õisi, vihmasadu. „Vihm oleks nagu osa minust,“ nendib ta luuletuses „Enam ei märkagi kohinat“. See näib olevat luuletaja manifest.

Aru luule hindamisel tundub mulle oluline mõista selle pretensioonitust: võib öelda, et „Vihmapiisk nina peal“ ei valda peeneid tunnetusnüansse või intellektuaalset keerukust, ja see on ühest küljest tõsi. Teisalt aga ei pretendeerigi see raamat neile. Lihtsusel, mis on võimetu enamaks, ja lihtsusel, mis sünnib teisel pool keerukust, viimast trotsides ja uue vabaduseni jõudes, puudub Aru puhul tähenduslik erisus. On see, mis on.

Kuigi „Vihmapiisk nina peal“ ei kanna endas tervikuna midagi eriliselt uut ega ainulaadset, on selle pretensioonituses ometi midagi väga sümpaatset. Ajal, mil püüd üksteist üle trumbata, olla teistest silmapaistvam – lummavam, rabavam, šokeerivam jne, ja see tendents imbub vahel ka kirjandusruumi –, on tavaline, on aeg-ajalt värskendav leida loomingut, mis konkurentsimeelsusest eemaldub. Mõnes mõttes on see kinnitus teistsugustest väärtustest ning ka usust, et juba millegi pelk nimetamine tunnistab selle tähtsust ja tähenduslikkust. Kui meid ümbritsevatel üksikasjadel ja ilmingutel ei ole meie silmis nii palju tähtsust, et me seda märkaks ja tunnustaks, oleme järelikult maailma suhtes nihestunud, ühel või teisel määral omaenda väljamõeldud mentaalsesse ruumi sulgunud ja seeläbi end ka tegelikkuse tervikust ära lõiganud. Seda ise ehk taotlematagi tuletab Aru luule ümbritsevat lihtsat tegelikkust meelde ja see on tänuväärne. Muidugi võib näida naiivne ütlus: „Elus olla on vahel nii ilus, et ei teagi, kuidas olla!”. Ent kui hea, et keegi seda vahel siiski jälle ütleb – seda, et rõõm ja rahu ja headus on elu keskpunktid.

Kui „Vihmapiisale“ midagi ette heita, siis küllap suutmatust varem loodust eemalduda. Aru luule kulgeb väga ühtlaselt, siin puuduvad emotsionaalsed kõrghetked ja langused, ehmatused, ahastused, üllatused. Ühtlane toon on tore, kuid ühel hetkel võib säärasest kirjutuslaadist tekkida küllastus. Kirgastumine sünnib sagedamini vastuoludest ja vastandusist kui ühtlasest, häirimatust voost. Edaspidi tasuks küllap otsida uusi perspektiive ja „keeli“, kuidas sama elutunnetust teksti valada nii, et see säilitaks aktuaalsuse. Sedavõrd kui inimene ise muutub, peab elususe säilimiseks muutuma ka tema keel: juba tuttava kõrvale peab sinna siginema miski, mis on uus ja kordumatu. Tuttava ja tundmatu sümbioosist sünnibki ehk isikupära. Jah, on see, mis on. Aga autorit ennast tsiteerides: „Midagi on ju veel.“ Ja selle otsing ongi inimese looming.

Lõpetan oma lemmikluuletusega sellest raamatust – luuletusega seismisest varasema ja edasise piiril – ja loodan, et kartust uue ees Aru puhul ei tekigi.

 

tumedam rahu

nagu linn pärast tormi

kui juurtest kistud puud ja risu

täidavad tühjad tänavad

 

tumedam rahu

nagu mahajäetud talumaja

millel akendeks on naelutatud lauad

mille ümber on põlvini rohi

 

tumedam rahu

kui pole parata

 

rahu kui midagi on läbi

ning uut ei pea veel kartma