Plops! Õllelt lahkub kork. Nii meeleolu mõttes sai poest ka pisut kõrvast toodud, keldripoe asja, pääle viinerite muud polnud. Aitavad need kah.
Ega palju eriti öelda põle selle raamatu kohta, isandad Pino ning Sinijärv on ise suurema jao tagakaanel ära öelnud: keskealiste ülekaaluliste meeste kirjutatud keskealistele ülekaalulistele meestele mõeldud unistuslik lugu sellest, kuidas võiks ja peaks elama. Olgu siiski öeldud, et vajalik puudade arv pole täpselt ära märgitud.
Ei kujuta ette, et seda raamatud loeks kuskil mujal kui söögilaua ääres pugistades. Lisades, et toit peaks hea olema ja kõht paganama tühi, need paberist road olid tõelised hõrgutised. Mõte läheb vägisi selles suunas, et raamat ise on kirjutatud ka söögitegemise kõrvalt/kõrvale, ehk oli mõdugi mängus.
Hea koka käes valmib toit alati, ilma et pärast võiks nuriseda. Aga midagi võiks ju siiski viltu minna, ilma et maitseelamus kannataks, oleks huvitavamgi. ?Sigalahe suvi? oli ütlemata muhe lugemine, kuid liiga ühene. Esimestel lehekülgedel hakkab hargnema miskit müstilist, mis omakorda loob tunde, et lõpus on oodata meeldivat kõdi. Kuid ei, muutusetus kestab lõpuni, midagi ei välju kontrolli alt. Mis õigupoolest kahandab väärtust. Sisu jäi kuidagi kadunuks. Teisisõnu: peale suurt söömist ja joomist tahaks midagi teravamat, midagi, mis paneb ehk mõtlemagi. Kaua sa ikka sööd.
Purjutamine ei lõppe
Randar ja Eik on kaks poisikest, kes esindavad tõenäoliselt peategelasi. Mõneti võiks arvata, et neid vajatakse ainult sündmuste või asjade seletamiseks. Lugeja peaks end leidma nendes kahes, sest muul juhul poleks selles sündmuste sasipuntras üldse võimalik orienteeruda.
Teisalt tundub kõik eelnev nägemus suure neljajalgse elaja läbi nõelaaugu ajamisena. Raamat iseenesest ei võta sult miskit ära, aga tõtt-öelda midagi erilist juurde ka ei anna. Kui ehk niipalju, et rikastab retseptidega ja ajaraiskamisega (loe: meelelahutusega).
Niisiis, kas poistekas või meestekas? Purjutamine ei lõppe kunagi hommikuse kassiahastusega ja lööming kunagi verega, seda juhtub ainult halbade leeris. Vahest liiga moraliseeriv kuueteistaastastele? Vanemad mehed teavad küll, et pole hea üle pingutada selliste tegemistega. Igasugused koobaskäigud, õigluse jaluleseadmine ja muud üllad asjad ning tegevused võtavad kogu aja niigi ära, jõuad sa siis lakkuda. Väike kärakas on hea, iseäranis sõjaplaani ja toidu kõrvale, aga ka järgmine päev vajab elamist.
Poistekas või meestekas, see ei puutu mitte vähimalgi määral asjasse, pigem on siin esindatud midagi muud. Näituseks võiks Baltsu-nimeline tüüp olla unistuste vanem vend. Tark, saladuslik, aga ometigi toetav ja suunav, vahel isegi annab vabad käed, kui näitad nutikust üles. Ja seda juhtub siin rohkesti. Poisid teenisid ära vanemate seltsimeeste heakskiidu ja olid lausa oodatud külalised ehk abimehed-sõbrad, mitte tatikad. Mis nende suvi muud oleks olnud kui tavaline linlase telkimine.
Raamatukaanel on ka kaart ära toodud ja seda nähes lõi silme ette Käsmu poolsaar. See muidugi on nüüd kahtlane, et härrased loo autorid seda kohta silmas on pidanud, kuid seal oleks võinud kogu asi toimuda küll. Võib-olla on koguni mingi pisuke seos sellega, kuidas rannaäärsed alad muudkui välismaalastega täituvad. Välismaalaste all ei pruugi siinjuures üldse silmas pidada ainult teistest riikides pärit tegelasi.
Mingit seisukohta selle seikluse suhtes on mõttetu võtta, sest tagakaanetekst, mida juba ennist poolikult tsiteeritud sai, on kuidagi kaitsval positsioonil. Mitte et see nüüd halb oleks, aga asjatu siiski, sest lõppeks oli tekst üsnagi kütkestav äraolemine; ei meenu hetke, et oleks väga tahtnud käest ära panna.
Ent nüüd piir mulale, minge tehke parem süüa ja jooge head karastavat õlut kõrvale ning keegi ei pane pahaks, kui saadate tööle või mujale sõna, et ei saa kohe kuidagi kohale ilmuda. Põhjus jätke enda teada. Ehk raisake sigalahedalt aega. See on seda väärt küll.