Narratiiv, lugu, jah, lugu on see! Inimesed on lugudenäljas. See on natuke nagu see, et just, mil kõik jõudsid hakata rääkima (suure) ajaloo surmast, hakati ajalugu uuesti suureks kirjutama ? muidugi heroilisema, suurelisema, amerikaanlikuma käekirjaga kui kunagi varem. Mis omakorda kuulutas, paraku küll, ka seda, et kuulujutud kirjanduse surmast on liialdatud ja enneaegsed. Selgus muuseas ikkagi, et on literaate, kes on pädevad olema ka ?rahva hääleks?. Aga see pole siin tähtis, tähtis on see, et inimesed vajavad lugusid nagu lapsed. Ja eriti vajavad lugusid lapsed.
Sest lapsed on, jah, lugejad nagu lugejad ikka, aga säärased erilised, nõudlikud lugejad. Muidugi pole see päriselt nii, aga vähemasti lastekirjanik peab sedasi mõtlema. Öökimaajamiseni on juba neid autoreid, kes arvavad, et kui lapsevanemate raha ilusate ja tühiste läikraamatute eest tasku pandud, võibki pilvele inglikesena puhkama jääda… Ei, siin tekib ikkagi bumerangiefekt.
Eesti lastekirjanduses osatakse tänini lugusid rääkida, traditsioon on kõva ja mängu on astunud uued autorid, uued lood, isegi võiks öelda, uued suured lood, kunstmuinasjutud ja jutustused, millele võib ennustada püsi. Hea on just nende uute käekirjade nägemine ? ehk ei meelitagi eesti lapsi varsti enam lugema vaid Potterid. Näiteks Kiviräha ?Limpa ja mereröövlid? või Piret Raua ?Ernesto küülikud? (Tänapäeva ja Tähekese viljaka jutuvõistluse võitja) on täiesti adekvaatsed ja köitvad seiklusjutud, siinkirjutaja lapse pääl ka juba testitud asjad.
Mõlema puhul on tegemist kunstmuinasjutuga, kus kogu tegevus paigutub üsna selgelt kaardistatavasse maailma (seda on mõlema raamatu illustraatorid ka teinud: Anni Mäger Kiviräha raamatus lk 77 ning Piret Raud oma raamatus ise kohe kaanepöördel; kaartidel koos lapsega näpuga järge ajada on ka imetore), mõlemad maailmad on tinglikud ja muinasjutulised, aga Raua oma on rohkem realistlikus võtmes esitatud ning fiktsionaalsusest annavad märku rohkem tegelaste eripärane käitumine ja olek. Mõtlen siin just küülikute kohatist üliteadlikku tegutsemist ja üldse ? oma kübaras seitset küülikut varjava pea lapselikult siira ja südamliku mustkunstniku võimalusi ?päris maailmas? hakkama saada. Kivirähk tõmbab selgema piiri: toob mängu unemaa, mis küll ?tegelikku ellu? voodiriiete vahendusel otsustavalt sisse sõidab… Noh, kui tegelik saab olla üks maailm, kus pere külaliseks on limonaadipõrsas, keda liigne limonaadijoomine kogu aeg pissile ajab. Või umbes nii.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et mind limonaadisea Limpa tegelaskuju alguses ei häirinud. Raamatut nähes vihastasin Kiviräha peale: miks, pagan, on vaja kirjutada ilmselge tellimustööna siukest reklaamlugu? Tramm ju juba on! On?s Kiviräha kirjanikutalent nagu tramm: maksa raha ja riputa külge, mida tahad? Olgu, see selleks. Aga tasus mul ainult raamatut lugema hakata! Üle hulga aja ? eelmine kord oligi see vist Kivirähk ise raamatuga ?Sirli, Siim ja saladused? ? on taas loodud täiesti erinäoline omamütoloogiline maailm, mis lapselik ja arusaadav ja nii naljakas, et vahepeal ei saa naeru pidama, samas täis põnevaid seiklusi. Ainult Kivirähk võib täheldada, et padjad ongi Une-Matid, et vanadest linadest saavad tondid; et Unemaa järvel piraatlust viljelevad kohutavad voodiriided võivad laisklooma papagoiks pidada; et tädi toodud määratlematute liigitunnustega lelunässaka annab täitsa korralikuks jälituskoeraks koolitada jne. Ja tegelikult peabki tubli hambaid hävitav eesti limonaad Coca-Colale pika puuga ära panema. Kaubamärk on igatahes armsam ja omam ja limonaad ka limonaadim. Laske kirjanikel sekkuda kapitalismi ja nad lasevad selle ehk põhja! Midagi paremat ei saakski ju juhtuda. Nii et: kirjutagem rõõmsalt pissivaist ja limonaadigaasist pungi paisuvaist põrsaist ja sõbralikest eesti börsimaaklereist ja investeerimispankureist, kes on veel veidramad ja muinasjutulisemad kui üks Limpa eales.
Ses mõttes kuulutab ka Piret Raua ?Ernesto küülikud? igal juhul inimlikke väärtusi ja kirjeldab võimalust hakkama saada sõpruse, armastuse ja headuse najal, ka ilma pangalaenuta, ilma varastamata, ilma inimesi solvamata, isegi, kui nad esimesel pilgul heatahtlikud ei tundu. See on natuke nagu Lindgreni vaimus, aga loo (osalt ökoloo!) kulg on kuidagi vaoshoitum, väga tasa, väga lihtsalt ja ilusasti räägitud, päädib armastusse, abiellu ja tsirkusemustkunstniku taltumisse vaiksesse kodusesse ellu ülihumaanses küülikuvillafarmis. Vahele jääb hulgi seiklusi, mis mõjuvad oma lihtsuses ja põnevuses kuidagi hannumäkelälikult. Tasane, aga väga põnev raamat.
Kerttu Soans on Kiviräha ja Raua kõrval üks kõige originaalsem, orgaaniliselt erineva ja kauni mõtlemisega lastekirjanik. ?Kruubi-Ruudi ja tema inimesed? on autori teine raamat, esimesega (?Olivia-raamat?) seotud, aga kronoloogiliselt varasem, räägib realistliku sihilikult üliarmsa ja -ilusa loo noorest perest ja taksikoer Rudolfist. Seda on mulle nii mitu inimest, nii mitu koerasõpra öelnud, et pole enam hulk aega ühtki toredat koeralugu ilmunud, et vanad jäävad kõik kaugele minevikku, aga koeri on ju nii palju ja nii toredaid ja nendega ju juhtub alati! Mu vanaema on küsinud, miks ma ise ei kirjuta. Mul on ka pea alati koer olnud, aga ei, ei oskaks nii nagu Soans.
Kui Soansi puhul kiputakse kergekäeliselt ütlema, et ta vaatamislaad on sedavõrd eriline, et sel oleks nagu eraldi lugejaskond, sihtgrupp ? väiksed, tundlikud, targad tüdrukud, siis pole see mu arvates päris tõsi. Lood koeravannitamisest ja õige koeralõhna tagasisaamisest või kutsika voodissetrügimisest või praekana nahkapistmisest on humoorikad ja mõnusad lugeda laiemalegi auditooriumile. Kusjuures jutustamise pehme ja muhe laad ning täielik sümbioos Urmas Viigi kunstnikutööga loovad siingi muinasjutulise atmosfääri, tunde. Kuigi siin on tegu vahest ühe parema uue realistliku jutustusega, mis lastekirjandusse tulnud. Ja taas kord: põhiväärtus on see soojus, mida on nii siiralt ja vahetult edastada püütud, mis muudab selle loo olemuselt uhkelt humanistlikuks. Ses plaanis asetub see hästi Raua küülikuloo kõrvale, Kivirähk tundub esimesel vaatamisel ehk mängivat rohkem meelelahutusel ja põnevusel, tema moralism ja didaktika ? kui neid on ? töötavad iroonia, huumori, pila ja grotestki najal. Kuigi ka Raua ja Soansi raamatud on kaugel sellest, et neid saaks nimetada kasvatuskirjanduseks, seda ammugi mitte, mustkunstnik Ernesto naiivsus mõjub samuti humoorikalt ja koerake Kruubi-Ruudi on üks isemoodi ja omal jõul kasvav tegelane. Igatahes on tegu kolme kaasakiskuva looga, kus loo jutustamise/lugemise nauding ikka see esmane. Ja neid võib rahulikult võrrelda me lastekirjanduse suurte narratiivide ja jutumeistritega, lisaks jutustajaandele on neil kõigil ka oma tekstuaalne nägu.
Ent kõige ootamatum narratoloogiline ja lastekirjandusline leid on ilmselgelt Rull, Ekke, Pipa ja Peeter Sauteri ?Laste raamat?, üks põnevamaid tekstikogusid, mis viimasel ajal ilmunud. Üldse. See on märgiline jälg sest kunagisest Sauterist, kes oma lihtsuse ja loomuliku (minu jaoks, eks see ole inimesiti erinev) jutustuslaadiga raputas kirjanduspilti. Ja ma usun Sauterit, kui ta tagakaanel kirjutab: ?Kirjanik avastas, et ta ei osanud enam kirjutada. Ta istus köögis ja nukrutses. Kirjanikul olid lapsed Ekke, Rull ja Pipa. Ekke ja Rull mängisid ja tülitsesid, vaatasid televiisorit ja õppisid tähti. Ühel päeval tuli Ekkele mõte, et ta teeb raamatu. ?Issi,? ütles Ekke, ?aita mul raamatut teha. Sa oled ju kirjanik.? ?Mis raamatus peab olema?? tõstis isa köögilaua taga pea. ?Muinasjutud.? Ja isa mõtles ? ehk
saan ma koos Ekke ja Rulliga uuesti kirjutama õppida? …?
Need lood, milles esineb surma või kus tuleb mängu jumal (muidugi teistmoodi, kui me ootame) jne, esindavad loomulikkust, lapse loogikat, mis Sauteri sule/klaviatuuri all ei ole millegi poolest nõrgem n-ö täiskasvanu loo-loogikast, mis parimal kujul on tõepoolest esindatud Raua-Kiviräha-Soansi raamatuis. Ja seejuures mõjuvad Sauteri lood ning Alvar Jaaksoni sama anarhistlikud ja vaimukad, vahel koomikslikud joonistused lastele ja tõmbavad neid kaasa. Täiskasvanu, muidugi niipalju, kui siinkirjutajat saab üldse täiskasvanuks nimetada, leiab eest midagi pea proosapoeemide sarnast, kus räägitakse näiteks sellest, mis ajuti ise on pähe tunginud ? et jumal saab olla hoopis midagi muud, kui me arvame. Kas või surnud.
Kuigi lasteraamatuid ilmus ehk pisku vähem kui tavaliselt, tuleb tõdeda: praegu on muinasjutuvestjate aeg, võib-olla nende vägi isegi kasvab ja süveneb. Sauterilt tahaks küll veel midagi lastega ja/või lastele kirjutatut. Ülejäänud autorite puhul pole mul kahtlustki, et nad kirjutavad veel mitu raamatut, mis aitavad lastel tubliks ja tunnetega inimeseks kasvada… Noh, kui nad nood raamatud kätte saavad. Ja tähed selged on. Täheteed peab tundma.