Moraalifilosoofia on teiste filosoofiaharude (vaimufilosoofia, keelefilosoofia, teadusfilosoofia jt) hulgas üks väheseid, mille vähemalt mõningate probleemküsimustega saab ka muidu filosoofia suhtes mõõdukat distantsi hoida sooviv inimene ennast võrdlemisi hõlpsalt suhestada. Mõisteid ?õige?, ?väär?, ?peaks? ?ei peaks?, ?hea? ja ?halb? tarvitame ju kõik. Ning sagedamini kui arvame, pruugime me neid moraalselt ettekirjutavas tähenduses. Sääraste mõistete tähenduse uurimine (metaeetika) ning erinevate toimimisnormide esitamine ja põhjendamine (normatiivne eetika) ongi, väga lihtsustatult, ühtekokku moraalifilosoofia. Moraaliga seonduvaid probleeme ei lahata aga mitte ainult analüütilise eetika ja filosoofia akadeemilisusest tiinetes aruteludes, neist kõneldakse teistes eriteadustes ja, mis veelgi olulisem, meie igapäevaelus. Võib nähtavasti nõustuda Linnar Priimäega, kui ta kirjutab, et moraal on ja jääb, nagu esteetikagi, valdkonnaks, kus igaühel on oma arvamus ning kuhu konflikt on seetõttu otsekui ontoloogiliselt sisse kirjutatud. Moraali kui nähtuse paradoksaalsus (igikestev leppimatus) tuleneb sellest, et kuigi inimesed näivad ühest küljest võrdlemisi üksmeelselt unistavat moraalsest kindlusest, ei ole nad samal ajal sugugi ühel meelel selles osas, missugune konkreetne moraalne praktika, mille järgimine peaks neile soovitava stabiilsuse tagama, on hea või halb, õige või väär. Arvamuste paljusus muidugi ei tähenda, et diskussioon oluliste moraaliküsimuste üle oleks kasutu või suisa mõttetu tegevus. Ka arvamuste paljususe korral on siiski võimalik eelistada üht arvamust teisele. Kui keegi väidab, et miski on moraalselt õige või vale, siis, juhul kui ta tahab, et teda kuulda võetaks, tuleb tal esitada põhjendused, mis väidetut seletaks ning veenaks argumendina ka teisi, miks tuleks tema väidet nii- või teistsugusena tunnustada.
Äsja eesti keeles ilmunud Louis P. Pojmani ?Eetika ? õiget ja väära avastamas? pole üksnes hea teejuht mõistmaks kaasaegseid moraaliteooriaid, s.o erinevate moraalsete põhjenduste ja argumentide süstematiseeritud kogumeid, vaid eelkõige abiks lugeja enda moraalsete hoiakute ja positsiooni selgemal sõnastamisel. Koos Pojmaniga moraaliteemade üle mõtisklemine võib nii mõnegi nooremapoolse inimese jaoks osutuda tegevuseks, mis viib võib-olla esmakordselt selgema äratundmiseni, mis asi see on, mida tema ise õigupoolest väärtustab; mida peab tema heaks või halvaks, lubatavaks või keelatuks. Kõik see annab lugejale usutavasti lisainfot selle kohta, missugune inimene ollakse ning milline tegelikult tahetakse olla. Niisugune äratundmine, oma moraalsete veendumuste kaardistamine, vähendab kahtlemata meie moraalsete hoiakute ähmasust ning sageli ka ambivalentsust. Sügavama refleksiooni tulemuseks on loodetavasti ka arusaam, et enda sidumine ühtede või teiste moraalsete põhimõtetega tähendab seda, et ühed uskumused, hoiakud ja põhimõtted välistavad paratamatult teised. Ilma enesele vastu rääkimata ei saa üheaegselt olla sallivust ülistav eetiline relativist ning arvata, et näiteks abort või surmanuhtlus on alati moraalselt väärad.
Pojmani raamatu pealkiri peegeldab üsna ühemõtteliselt autori enda moraalifilosoofilist kurssi: kui õiget ja väära loodetakse avastada, siis lähtutakse eeldusest, et õige ja väär ei sõltu ühiskondlikust heakskiidust või kokkuleppest, vaid teatud objektiivsetest asjaoludest. Niisuguse moraaliobjektivismi väljendava pealkirjaga vastandab Pojman end oma Oxfordi-aegse õpetaja John Mackie? pealkirja poolest üsna sarnasele, ent sisult vastupidist positsiooni (eetilist relativismi) toetavale teosele ?Ethics: Inventing Right and Wrong? (1977). Enda ja Macki? vaadete erinevust vaagib Pojman lähemalt 3. ja 12. peatükis. ?Eetika? annab põhjaliku ülevaate enamikust moraalidiskursustes ette tulevatest lähenemistest: eetilisest relativismist, moraaliobjektivismist, psühholoogilisest ning eetilisest egoismist, utilitarismist, deontoloogilistest ning voorustepõhistest süsteemidest, moraalirealismist, religiooni ja eetika vahekorrast jms. Lugeja rõõmuks on moraaliobjektivist Pojman suutnud oma raamatus jääda võrdlemisi objektiivseks ka teiste moraaliteooriate, sh oponeerivate teooriate esitamisel. Küll mõjub sündmustest etteruttavana ning omaenda vaateid esiletõstvana juba sissejuhatuses, enne sisulise arutelu juurde asumist tehtud mõnevõrra loosunglik järeldus, et ?moraaliprintsiibid on universaalselt ja objektiivselt kehtivad, kuna inimõitsengu edendamiseks on kõigis kultuurides vajalikud ühesugused reeglid? (lk. 46). Samas on suur heameel sissejuhatavast eetikaõpikust leida ka relativismi ja nihilismi ühe jõulisema kaasaegse esindaja Gilbert Harmani vaadete ülevaade, mis analoogsetes raamatutes sageli kas puudub sootuks või leiab pinnapealselt ära märkimist vaid soovitava kirjanduse bibliokirje(te)na.
Louis Pojman, kes kuulub William Frankena, James Rachelsi, Alasdair McIntyre jt kõrval vaieldamatult kaasaegse angloameerika päritolu moraalifilosoofia tippude hulka, on oma raamatu struktueerinud nii, et iga teema arutlemisele järgneb lühike kokkuvõte, ülesanded täiendavaks mõtlemiseks ning autori soovituslik nimekiri lugemiseks antud teemal. Lugemise mugavuse huvides oleksin eelistanud seda, et tekstisisesed märkused oleksid olnud esitatud joonealustena põhitekstis, mitte iga peatüki lõpus. Päris raamatu lõppu on autor lisanud veel soovitused filosoofilise teksti lugemiseks ning kirjutamiseks, samuti lühikese, ent suhteliselt asjaliku moraaliterminite sõnastiku. Tunnustust väärib ? iseäranis gümnasiste silmas pidades ? autori meetod kasutada moraaliteemade ilmestamiseks rohkelt näiteid erinevatest kultuuridest, sobivaks võib pidada ka ilukirjanduse valikut. Mitmed kasutatud raamatutest (Goldingi ?Kärbeste jumal?, Huxley ?Hea uus ilm?, Dostojevski ?Vennad Karamazovid? jpt) on eesti keelde tõlgituna juba aastakümneid olemas ning kuulunud vähemalt abituuriumist meie kõigi lugemisvarasse. ?Eetika? on kirjutatud heas ladusas stiilis filosoofilist erialakeelt ning akadeemilisust ülearu ekspluateerimata, ent ka tarbetult lihtsustamata, mistõttu raamat on huvitav ja tõsiseltvõetav ka neile, kes usuvad, et noviitsiaeg filosoofias on juba läbitud. Tähtsusetu pole tõsiasi, et ?Eetika? eesti keelde tõlkija Tiiu Hallap on samuti filosoof, kes on juba mitu aastat lugenud Tartu ülikoolis loengukursust ?Analüütiline eetika?, kus õppematerjalina on kasutatud muu hulgas ka kõnealust teost.
Pojmani ?Eetika? võimaliku kasutamise kasuks eeskätt ülikoolide sissejuhatavatel kursustel, miks mitte ka gümnaasiumi lõpuklassides, räägib asjaolu, et ühtegi teist nii põhjalikku ja sama head filosoofilise analüüsi taset ilmutavat, n-ö ?päris? filosoofi kirjutatud eetikaraamatut, mida sobiks kasutada ka õpikuna, meil eesti keeles ette näidata ei olegi. Loomulikult mäletavad veel paljud Juta Veimeri fakultatiivõpikuna 12. klassile mõeldud raamatut ?Eetikast? (1990), mis omaaegses kontekstis ehk polnudki halb raamat (või kõneleb siin allakirjutanu nostalgia). Käesolevaks ajaks on aga nii suur osa selles raamatus kasutatud kirjandusest kui ka autori seisukohtadest ilmselgelt amortiseerunud. Omamoodi tubliks ürituseks võib pidada Aare Laanemäe raamatut ?Eetika alused? (2000), kus autor on jõudnud moraali ja eetika tänapäevastele lähenemistele mõnevõrra lähemale. Üldiselt mõjub raamat sümpaatsena, ent ei suuda nii mahu, kuid nähtavasti ka kompetentsi lünklikkuse tõttu kätkeda kogu moraalifilosoofia temaatikas peituvat potentsiaali. Maie Tuuliku ?Eetika ja moraal? (2002) kipub samuti jääma liiga pinnapealseks ning autori enda arutlemist varjutab paljudele sotsiaalteadlastele nii omane liigne refereerimine ja tsiteerimine, mis häirib raamatu lugemist paiguti lausa karjuvalt. Filosoofiliselt relevantsed originaalallikad võib Tuuliku raamatu kirjandusnimistus vaata et kahe käe näppudel üles lugeda.
Mainitud eesti autoritel ei maksaks kriitikat v
õtta ülearu traagiliselt. Vaatamata tehtud etteheidetele, mis pole aga muud kui siinkirjutaja tagasihoidlik arvamus, on kõik kolm eesti originaalõpikut, vähemalt osaliselt, siiski igati hariv lugemismaterjal, mis ei ole aga moraalifilosoofia kõrge taseme tõttu lihtsalt küllalt hea. Eriala professionaalide ning filosoofiaüliõpilastega probleemi ei ole, pole kunagi olnud, sest nemad on oma teadmised ammutanud niikuinii võõrkeelsest erialakirjandusest, mitte nimetatud teostest. Pojmani ?Eetika? näol on meil aga nüüd üks korralik moraalifilosoofia õpik, mis võimaldab ka paljude teiste erialade üliõpilastele kohustuslikel eetikakursustel edastada moraalifilosoofilisi teemasid senisest märksa kõrgemal tasemel.