See on filmi elu, mis tasapisi imbub kooliõpilaste käitumismallidesse, mis kunagi ?Päästja koolikella? teleekraanile ilmudes tõi kaasa omalaadse fenomeni ? uue erikeele ning kogunisti käitumise ja koolisiseste hierarhiate kujunemise. Ehk on see nüüd kohal, äkki ongi reaalsus täielikult muutunud, meediast malli võtnud? Mu viimaste aastate koolinoorte-kogemus seda küll täielikult ei kinnita, aga võib-olla teised näevad teisiti. Võib-olla peabki eesti varapubekate film hakkama samamoodi nagu ta suvaline liigikaaslane USAs: suhted tehakse puust ja punasest ette selgeks; igal tüübil on ilmumishetkest oma karakter, milles edaspidi on õige vähe avastada jne.
Meie noorte- ja lastefilmid on enamasti olnud tasemel, aga tavaline eesti täiskasvanutele mõeldud film oleks nii nadisti hakates päädinud tõelise fiaskoga. Pigem võinuks olla algus lootusrikas ning edasi kõigi lootuste altvedamine. Aga kummalisel kombel arenes ?Röövlirahnu Martini? lugu just asja edenedes omanäolisemaks ja huvitavamaks keskpaigas ja lõpu poole.
Ilu, suurt ilu oli siin palju juba algusest peale, kaameratöö oli mu jaoks rahustav ja pehme, nagu nostalgilise ja armastava käega võetud ? mida see siis ka ei tähendaks. Aga see ilu hakkas end õigustama väärt tsitaadi sissetoomise ja heale naljafilmile lähemale jõudmisega: ?Väiksest Illimarist? inspireeritud kosjastseenis, mis huumorina jäi vahest filmi tipphetkeks. Millegipärast meenus mulle kunagi samuti noorte näitlejate peale ehitatud imearmas ?Tule tagasi, Lumumba!?. Tegelikult ? näitlejahakatised siin: Madis Ollikainen (?hea poiss?) ja Kadi Sink (?ilus ja hea tüdruk?, Ollikaineni kehastatud Martin talle: ?Sa ära kuula Kevinit, mu arust on sul küll väga ilusad jalad? ? tuleb tuttav ette?) ning Andry ?agars (?paha poiss? Kevin ? eesti uue aja märgiline nimi, vahepeal mitme aastakäigu kõige levinum poisslapsenimi, umbes nagu Martin ja Kristjan kunagi) vedasid terve filmi välja, tegid väga head tööd, mis peaks eakaaslasi küll köitma. Ja neil olid ka rollid, mida mängida.
Koomikutepaarina tegid ameerika mallis vaheepisoodides, n-ö humoorikas kõrvalliinis imeilusa etteaste Lembit Ulfsak ja Juhan Ulfsak, kes näitasid, et heal näitlejal ei ole raske ka mõnusat jämekoomikat (siin: lollikoomikat) stiilselt teha. Ning ka muidu läks lugu edenedes hoogsamaks ja veidi ? tõsi küll, üsna veidi ? omanäolisemaks.
Ma arvan, et produtsendid ei pea kahetsema ja risk õigustab end, eesti lapsed tunglevad kinno ja ei pettu. Meel saab lahutatud, väike moraal on ka sees. Just nagu peab. Korralikul tasemel. Aga natuke kahju on, sest maailmas jagub ju nii palju lugusid, erinevaid lugusid, mille eripäraseks, eristavaks detailiks ? mustikaplekiks püksitagumikul ? on ehk midagi enamat abistava kõrvaltegelasena sisse toodud võlur-kass Nitramist (filmis Martini alter ego, Ott Sepa ilusasti lahendatud roll, millega ka tehniline personal on efektide osas tööd teinud). Kui tahta lihtsalt head, korralikku ja usaldusväärset meelelahutust, kinematograafilist pulgajäätist ? siis siin see on.
Aga äkki on see nii noorte annete kui ka juba tuntud talentide, keda filmis jagus (laste vanemate rollis ja ullikestena ? proffe näitlejaid oli hea näha lustiga mängimas ? filmi tegemise atmosfäär oli vist lahe), raiskamine? Mis ma ikka virisen, oleks võinud ka palju hullemini minna. Oleks võinud sattuda korralik keskmine halb lugu, mitte korralik keskmine hea nagu seekord.
Ent: mis hinge veel soojaks tegi, see oli Kaspar Jancise muusika, mis vastas filmi tsiteerivale ja kli?eelikule meeleolule. Ta ansambel Kriminaalne Elevant teeb midagi nostalgiahõngulist ning eesti popi/rokipildis rahutukstegevalt kohatut. Ning eriti põnev oli veidi ootamatu koostöö Lauri Saatpaluga. Nii et seda filmi saab nautida ka, pühkides peast loo ja kuulates muusikat ja vaadates värviliste kaadrite kulgemist. Küünilisematele huvilistele soovitaksingi viimast varianti.