Kunstiakadeemia metallikunsti kateedris (nüüd ehte- ja sepakunsti õppetool) on viimase üheksa aasta jooksul koostatud ja välja antud üheksa raamatut.  Käesolev kirjutis on inspireeritud eelkõige kahest viimasest: ehtekunstirühmituse õhuLoss 2003. aastal ilmunud kataloogist ja EKA ehte- ja sepakunsti eriala 80. sünnipäevaks eelmise aasta lõpus valminud kogumikust ?Metall 2?.

 

Inspiratsioon viis mind ühte ammu möödunud sündmusesse. Pea kaks aastat tagasi oli Kunstihoone galeriis näitus ?Ecce libri!?, millega kaasnes raamatu ja kaasaegse inimese suhetele keskendunud ümarlaud. Et kas jääb või kaob? Suhe ja raamat, tähendab.

Tulevikku suunatud diskussioonid tekitavad mus alati kõhedust, eriti kui diskuteerijad taandavad oma võimaluse ja siit ka kohustuse tulevikku kujundada olematuks. Arutlejad eraldavad nähtuse kui sellise inimese vastutusest ja räägivad tulevikust kui millestki, milles neil endil ei ole mingit rolli ega järjepidevust. Millestki, mida teevad teised, tuleviku-teised.

 

Inimene hiljem või

taandatud inimene

 

Kuna raamatu jäävuse küsimus oli nii esitatud, siis hüüdsin tookord: ?Muidugi jääb!? ja ei mõelnud siin küll püsimist kusagil lõpmatuses, vaid seotust inimese lugemisoskusega. Lisasin veel, et seda tõestavad tunded, mis tekivad raamatut käes hoides, seda vaadates ja nuusutades, lehitsedes ja lugedes, et seda tõestab arvutites levivate tekstide vastuvõtuga võrreldes raamatu meeleliselt tajumise teistsugusus. Kübermaailma tundja Raivo Kelomees, kes juba aastaid tagasi on kirjutanud raamatu saatusest, lõikas mu emotsionaalsesse kindlameelsusse, öeldes, et väide meelte köitmise kohta ei tõesta raamatu püsimajäämist. Ehk ei tõestagi, aga raamatuid armastavate inimeste soov ja hoiak, nende tunded ja käitumine raamatu püsimajäämise nimel, mõtlesin ma siis, aga ei söandanud välja öelda.

Ehk sobib eesti metallikunst tõesti midagi tõestama küsimuses, et soov, hoiak ja eesmärgikindel käitumine kujundab tulevikku? Ehtekunsti tulevikku, kui soovida osa tervikust eraldada, mis küll ei vähenda mõju tulevikule üldiselt. Nüüdisehe sünnib ehte looja maailmanägemisest, ta on end vabaks rebinud kandja kaelast või randmest. Temast on saanud planeedi Maa teemaline essee samalt planeedilt pärit materjalis, ka siis, kui alateemadena uuritakse Kuud või Päikest. Muidugi käib jutt kunstiakadeemia ateljeedes-salakambreis tegutsevate üliõpilaste või äsja kooliseinte vahelt väljunute loomingust. Pärast kooli muutub pilt kirjumaks, ehte- nagu ka teiste kunstnike käekiri kas avaldab osaliselt või ei avalda üldse vastupanu ühiskonnas loodud vajadustele ja ootustele. Kaelad, randmed, sõrmed, kõrvad, varbad, nabad ? kõik ootavad. Nad hüüavad ehtekunstniku poole ? väärista mind! Ma ei arva, et see tähendaks ehtekunsti mandumist. Oo, ei! Aga see pole enam see, ja kõik teavad seda. Looja eksistentsiaalsetest küsimustest saavad praktilise eksistentsi küsimused.

 

Meeleolu hiljem või

kadunud meeleolu

 

Niisiis kujundavad metallikad tulevikku ka raamatutega, kujundades nii ühtlasi ja kitsamalt ka kunstiraamatu tulevikku. Raamat kui pöördumatult valmis asi (võrreldes virtuaalkeskkonnaga, millesse on justkui programmeeritud muutumine, arenemine ja uuenemine ning võimalus unustada algimpulss) saab muutumatuna säilitada selle eksistentsiaalsete küsimuste keskkonna, selle reaalse meeleolu, milles on raamatusse koondatud ehted ja objektid loodud. Muidugi, ka need ehted ja objektid jäävad alles, kuid õhustik, see kaob. Sellisena, nagu see oli, kaob see õhustik jäädavalt. Raamatut võiks siin vaadelda mõtestatud ja lõplikult materialiseeritud õhustikuna, kus noored kunstnikud saavad nii säilitada mineviku tundeid kui ka kujundada tuleviku meeleolusid.

Mõlemad kõnealused albumid on kujundanud Pärtel Eelma (õhuLossi album tuli 2003. aasta 25 kaunima raamatu hulka), kes on ülitundlikult tabanud nende raamatute eesmärgi jäädvustada metallikate tegemiste üht hingetõmmet hingamisest kui pidevast protsessist. See hingetõmme, see raamat, on küll alguse ja lõpuga, kuid need sulavad kui raudteerööpad olnu ja tuleva silmapiiril. Seda muljet annavad edasi ehete ja objektide poolikud fotod, mis justnagu kaovad raamatu formaati, ning väljavenitatult hägusad ja kohati lausa üleelusuuruselt mõjuvad pildid üliõpilastest ja õppejõududest. ?Metall 2? puhul lisavad sama meeleolu ka raamatu lakad, mis kordavad metallitöökoja pilti kaane siseküljel. Mõlemas albumis on pisut ka teksti, on väljanoppeid kunstikriitikute artiklitest, naljakaid meenutusi üliõpilastelt, ehte- ja sepakunsti õpet ning kunstnikke tutvustavaid ridu. Needki algavad ja lõpevad silmapiiril, formaati kadumises.

 

Aga ikkagi, miks on artikli pealkiri ?Kardioloog ei tunne südant?? See on laenatud Katrin Veegenilt, kellel on sellise pealkirjaga töö, roosast kipsist nelinurkne objekt, mis on keskelt punaseks värvitud. Sellest tööst on pilt ?Metall 2-s?. Hägusaäärelise vereva ruuduga padjakujulist ?tükki? katab nii rinnanibusid kui ka andureid meenutavate nuppudega hõbedast rest. Seda, mis resti all, näeb vaid resti enda varjudega kaetult. Kardioloogi ei huvitagi süda, teda huvitavad varjud südamel. Metallikate raamatutel ei ole resti peal, niisiis pole kardioloogidel lootustki.