Põhjalik läbiotsimine minu töökohal kultuuriministeeriumis (just neil tundidel, mil pidin osalema aastaid ette valmistatud Balti raamatumessi avamisel), ülekuulamised Toompuiestee maja kõledates anonüümsetes ruumides tihedate ribakardinate taga, süüdistused kriminaalkuriteos, meelitused ja ähvardused, et ma võtaksin süü vabatahtlikult omaks. Oli ootamatu ja kujuteldamatu, et midagi niisugust võib juhtuda. Aastal 2004 ja Eesti Vabariigis. Minu kuritegu (kriminaalkuritegu, nagu mulle püüti keerulises ja mulle arusaamatus juriidilises terminoloogias selgeks teha) oli selles, et ajal, kui ma töötasin kultuuriministeeriumis nõunikuna, jätkas riik tavapäraselt Entsüklopeediakirjastuse algupäraste teatmeteoste toetamist. Selleks, et ostjad saaksid neid toetuse arvel odavamalt osta.

Tänapäeva ametnike moodsat keelt kasutades: minult sooviti, et osutaksin riigile kriminaalkuriteo teenust, vabatahtlikult süüdistajaga kokku leppides, ilma kohtuta.

Ma ei tea, kas on õnn või õnnetus tajuda omaenda reaalse kogemuse varal seda tugevat ja kogu elu täitvat absurditunnet, milles kogu meie pere ? mina, Ülo Kaevats ja meie pojad ? on elanud praeguseks juba kolmveerand aastat. Alates 13. maist 2004. Tajuda omaenda närvide ja kõigi meeltega seda, et Kafka maailm ei ole kadunud minevikku või sajanditaguste raamatute tolmunud lehekülgedele. Et see maailm ei ole jäänud ammu kokku varisenud Austria-Ungari keisririigi varemete vahele kummitama, vaid on reaalselt olemas siinsamas, Eestis.

Kuna ma ei ole jurist, olin esialgu päris abitu ja nõutu. Võib-olla olengi milleski süüdi? Olin kinni jäänud kuhugi paragrahvi kõvera konksu taha. Aga siis ütles mulle õigusteadlane professor Peeter Järvelaid: mitte ühegi ministeeriumi mitte ükski nõunik ei kirjuta mitte kunagi alla rahalisi dokumente. Tal ei ole selleks volitusi, ta on nõunik. Seda peaksid kõik juristid ju teadma. Süüdistus on absurdne!

Kindlasti huvitab teid ja neid paljusid inimesi, kes teid toetasid, kaks küsimust: kes ja miks?

Kõigepealt kes? Neid, kellega ma Toompuiestee majas kokku puutusin, ma muidugi tean nägu- ja nimepidi. Nemad olid ametnikud, neile oli antud käsk ja nad täitsid oma kohust. Kriminaalasja uurija Irma Tobbi, läbiotsijad Martin Perling ja Urmas Umbleja; minu väär­teo üle otsustaja Rene Teimann (pärast seda, kui prokurör Martin Hirvoja oli lõpetanud kriminaalasja kuriteo koosseisu puudumise tõttu). Nad on kindlasti kohusetundlikud inimesed, täidavad korralikult ülesandeid, mis neile antakse. Rene Teimann sai tänavu presidendilt koguni Kotkatähe V järgu ordeni. Õnnitlen teda sel puhul, samuti Tartu ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetamise puhul möödunud sügisel.

Aga inimene, kelle kaudu jõudis kaposse see vildakas ja pahatahtlik teave, jääb esialgu veel kulisside taha. Muide, kapole anti kohe loo alguses mõistlik soovitus algatada menetlus pigem tema kui minu vastu. Paraku jäeti targa inimese hea nõu kuulmata. Samuti jäävad lava taha need huvigrupid ? võimalik, et poliitilised ?, kes leidsid, et minu juhtumi algatamine, kiire ajakirjandusse lekitamine vahetult enne europarlamendi valimisi, üldse kogu selle loo ümber kõmu tekitamine on mingi eesmärgi, mingi idee nimel kasulik.

Miks kogu asi just nii arenes, miks olin ma algusest peale määratud kriminaalkurjategijaks ja miks uurija esialgse kahtlustuse kahe nädala pärast kähku ja vääramatult süüdistuseks pööras, seda ma muidugi ei tea. Aga tahaksin teada küll. Igatahes olen kuulnud ühele kõrgele õiguskaitseorganitega seotud isikule omistatud lauset: ?Näidiskeiss on täiesti valesti valitud.? Muidugi oli valesti valitud, mina teadsin seda ju algusest peale! Ja teadsid veel tuhanded inimesed, kes loevad raamatuid ja tunnevad kultuuri. Üldse ? selle mõtteviisi aeg, kus peeti näidiskeisse (tookord nimetati neid küll näidisprotsessideks), jääb kaugele ajalukku, 1930. aastate Nõukogude Venesse.

Meie perekonnale oli lugu muidugi ühiskonnaõpetuse tund, aga ikkagi: miks just niisugune tund? Ja miks just meile? Võtame õpetuse muidugi arvesse ja oleme seega mõne illusiooni kaotanud. Aga kas õpitakse sellest tunnist ka kusagil mujal? Seal, kus sellest ka ühiskonnale kasu tõuseks?

Laiemale üldsusele mõjus lugu kapo korraldatud perfomance?ina, millele elasid kaasa paljud. Kirjanike liidu esimees Jan Kaus on öelnud, et see lugu aitas meil kõigil tunnetada omavahelist ühtekuuluvust, solidaarsust.

Tänan siinkohal südamest kõiki, kes toetasid meie perekonda sel rängal ajal, kes mõtlesid meie peale, kes helistasid, kes kohtudes lihtsalt kallistasid. Vaikides, sest sõnu ei jätkunud, aga sõnadetagi oli kõik selge. Teie toetus aitas meil vastu pidada uskumatus ja ootamatus olukorras.

Aga olgu tegu õppetunni, perfomance?i või suurte poiste luuremänguga, maksumaksjana tundub mulle küll kummaline, et riigi kõige vägevam salateenistus tegeleb nii põhjalikult minu tagasihoidliku isiku ja ?kuriteoga?. Ühe ausa inimese looga, kes ? kui just mikroskoobiga vaadata ? pole võib-olla tõesti kõiki pabereid viimase kriipsuni korrektselt täitnud. Aga see pole asi, mida peaks uurima salapolitsei. Mulle tundub, et selle tähtsa ja väga salajaste asjadega tegeleva maja uurijad on juba ligi aasta aega ajanud kontinentidevahelise raketiga taga varblast. Kellele peaks ütlema, et valitud oli vale objekt ja vale relv?

 

? 13. mai 2004 ? Kultuuriministeeriumi kirjandusnõunik Mall Kaevats tunnistatakse kahtlustatavaks kriminaalasjas nr 04913000045.  

? 2. juuni 2004 ? Kaitsepolitsei vanemassistent Irma Tobbi esitab süüdistuse kriminaalkuriteos.

– Süüd raskendab Mall Kaevatsi tegevuse pikaajalisus – Eesti Entsüklopeediakirjastus on saanud toetust kogu tema töötamise aja.

– Samuti süüdistatakse Mall Kaevatsit selles, et ta on kahtluse alla seadnud Kultuuriministeeriumi ?tegevuse õiguspärasuse, objektiivsuse, aususe ja usaldusväärsuse, alandades sellega Kultuuriministeeriumi prestii?i ja autoriteeti, põhjustades sellega olulise kahju Kultuuriministeeriumi huvidele ja seeläbi ka avalikele huvidele?.

? 14. september 2004 ? Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Martin Hirvoja lõpetab kriminaalasja.

– Otsuse põhjenduses on öeldud muu hulgas: ?Lisaks tuleb mittevaralise kahju hindamisel arvestada antud eluvaldkonna spetsiifikat ? kirjandustoetused on mõeldud rahvuskultuuri edendamiseks, kus puudub klassikaline ja täiemahuline turumajandusele omane konkurents?.

? 2. november 2004 ? Kaitsepolitsei  assistent Urmas Umbleja alustab väärteomenetlust.

? 2. detsember 2004 ? Kaitsepolitsei vanemkomissar Rene Teimann teeb otsuse väärteoasjas nr 913004000017: Mall Kaevats on süüdi, kergendavaid asjaolusid ei ole. Trahv 200 päevapalga ulatuses e 12 000 krooni.

? 16. detsember 2004 ? Mall Kaevats kaebab kohtuvälise menetleja otsuse ringkonnakohtusse.

? 20. jaanuar ja 7. veebruar 2005 ? kohtuistungid, kohtunik on Valeri Lõõnik.

? 18. veebruar ? Kaitsepolitsei kohtuvälise menetleja Rene Teimanni otsus tühistatakse.