Ka Kalev Kesküla sõnavõtt oli kantud mõttest ?Kellel on, sellele antakse?. Krossi elulugu on tavapäratult värvikas ja sündmusterohke, väärides omaette romaani või triloogiat. Sündinud 18 päeva pärast Tartu rahulepingut, ei ole kirjaniku teosed mitte ainult omaenda elu peegeldus, vaid loovad ühtlasi tahes-tahtmata sõjaeelse Eesti Vabariigi kujutise, mis on nii elujõuline, et tõrjub ülejäänud sootuks kõrvale. Seda enam, et tänaseks on neid, kes EW ajal täielikult teovõimelist elu elanud, juba väga vähe ning peagi ei ole neid enam üldse. Kross loob aga oma ajaloo, haarates parajaid tükke ka kaugemast minevikust. Jah, mõned ajaloolased väidavad, et Russow ei olnudki eesti voorimehe poeg, tunnistab Kesküla ? ent on neil samavääriline lugu pakkuda?
Oli muide liigutav, et ka peaminister Juhan Parts leidis valitsusremondi kõrvalt aega korraks Mustpeade majast läbi astuda. Kirjaniku vasakule käele positsioneerunud riigimees esines lühikese sõnavõtuga, mis algas sõnadega: ?Armas rahvakirjanik, võtke vastu kõige palavamad õnnesoovid Eesti Vabariigi valitsuselt!? Kirjaniku õpilaseks ei pea end mitte ainult peaminister ? nagu Rein Veidemann korduvalt on osutanud, defineerib Kross kogu eestluse olemuse, näidates, et me oleme oma saatusest suuremad. Mida iganes see ka tähendaks. Mina nõustuksin siiski pigem Laariga, kes leiab, et rahvuse loojateks võivad olla ka väikesed, tundmatud inimesed. Eks iga inimene pea ikka iseseisvalt selgusele jõudma, mida rahvustunne tema jaoks tähendab.
Ent tõsi ta on, et Krossi raamatud täidavad välismaise lugeja jaoks kindla peale Eesti visiitkaardi funktsiooni. Ja kahtlemata tutvustab üks väärt romaan meie ajalugu raja taga tõhusamalt kui koormatäis riikliku propagandatalituse poolt välja antud bro?üüre (kuigi Kesküla arvates on näiteks Krossi Siberi-mälestused liiga lõbusad, et Rahvusliku Meelsuse Kandjatel neid Läänes passiks esitada), rääkimata naudingust, mida teos lugejale pakub. Kollokviumil esinenud Juhani Salokannel Soomest, Christopher MacLehose ?otimaalt, Christian Braw Rootsist ning Jean Luc Moreau Prantsusmaalt tõestasid, et Krossi mujalgi täiesti vabatahtlikult tõlgitakse, loetakse ning hinnatakse. Ajakirja Raduga esindaja luges ette ka Vene Pen-klubi esimehe Andrei Bitovi saadetud õnnesoovid. Suurbritannia kirjastaja MacLehose?i ettekanne andis koosviibimise esimest poolt ohjanud Veidemanni sõnul lootust, et Krossi inglise keelde tõlgitud sõna kunagi üle kogu maailma kajama hakkab. Jõudsime Laulva revolutsiooni (mille rahvuslikuks inspireerijaks pidas ?otlane just Krossi) ära oodata, ehk jõuame ka Nobeli kirjanduspreemia.
Kuid Nobel on siiski vaid silt, mis meest ei riku ega paremaks tee. Tõeliselt oluline on see, mis kirjanikul meile öelda on. Jaan Undusk leidis oma ettekandes ?Ajalugu ja häbi?, et noorema Krossi tüüpkangelase moraali mõjutab häbitunne ? mure prestii?i ja korralike inimeste arvamuse pärast. Häbi aitab võita häbematus, teatav pohhuism, mille abil isik oma eneseväärikuse maailmalt tagasi võidab ja sõltumatuks saab. Suurim võimalik faux-pas on tõerääkimine ning von Bock maksab ?Keisri hullus? oma nahaalsuse eest nagu kord ja kohus. Rootslane Braw nentis oma sõnavõtus, et hulludel aegadel ilmneb tõde ebanormaalsusena. Unduski sõnul lisandub Krossi hilisemates teostes uue dominandina süütunne, mis on vastandina häbile sügavalt sisemine nähtus. Ning otseselt või kaudselt süüdi tunnevad end just need tegelased, kellel selleks tegelikult suuremat põhjust pole.
Juubilar ise märkis omapoolses lühikeses pöördumises muigega, et tunneb väga suurt kiusatust võtta jagatud kiitusest tõe pähe suuremat osa, kui ta tegelikult vääriks. See kinnitas Kalev Kesküla avaldatud mõtet, et vanameister on oma andekusest ja ausärast hoolimata täiesti normaalne inimene. Ei ole pühameest, ikooni ega rahvuse isa. On kõigest Jaan Kross, Eesti suurimaid kirjanikke.